style="font-size:15px;"> Jälle see kohmetu õlakehitus. „Võitlustel kutsutakse mind Hundiks.”
„Hundiks? Kui… kiskjalik.”
Mees noogutas üdini tõsiselt.
Scarlet surus naeratuse alla. „See tänavavõitleja koht tasuks sul elulookirjeldusest küll välja jätta.”
Mees sügas küünarnukki, millel asuv kummaline tätoveering jäi pimeduses pea märkamatuks, ja Scarlet kartis, et pani võõra ehk piinlikku olukorda. Võib-olla oli Hunt kallis hüüdnimi.
„Noh, mind kutsutakse Scarletiks. Jah, täpselt nagu mu juuksed. Milline taibukas tähelepanek.”
Mehe ilme muutus mahedamaks. „Mis juuksed?”
Scarlet nõjatus käsivarrega uksele ja toetas lõua käele. „Hästi tehtud.”
Viivuks näis mees enesega peaaegu rahul olevat ja Scarlet avastas, et hakkab selle võõra, selle anomaalia suhtes üles soojenema. Mahehäälse tänavavõitleja.
Tüdruku kuklas pakitses hoiatus – aeg jooksis. Ta vanaema oli kusagil. Üksinda. Hirmunud. Surnuna kraa-vis.
Scarlet pigistas kõvemini ukseserva. „Väga kahju, aga meil on kõik töökohad hõivatud. Mul ei ole rohkem abitöölisi tarvis.”
Läige mehe silmis tuhmus ja üheainsa hetkega nägi ta taas kohmetu. Pabinas. „Mõistan. Tänan toidu eest.” Mees lõi jalaga sillutisel vedelevat ilutulestikuraketi kesta – mälestust eelmise õhtu rahupidustustest.
„Peaksid minema Toulouse’i või isegi Pariisi. Linnades leiab rohkem tööotsi ja siinne rahvas ei ole võõraste vastu just heasoovlik, nagu ehk isegi märkasid.”
Võitleja kallutas pead ja tema smaragdrohelised silmad lõid hõljukitulede valguses veelgi enam hõõguma. Mees nägi peaaegu lõbustatud. „Tänan näpunäite eest.”
Scarlet pööras ümber ja vajus juhiistmele.
Hunt nihkus seina poole, kui tüdruk mootori käivitas. „Kui sa peaks abikäte vajamise koha pealt meelt muutma, siis viibin tavaliselt öösiti Moreli mahajäetud majas. Ma ei pruugi olla eriline suhtleja, aga arvatavasti saaksin talus hästi hakkama.” Mehe suunurkadesse tõusis kerge muie. „Loomad armastavad mind.”
„Oh, kahtlemata,” kiitis Scarlet teeseldud julgustusest särades. Ta sulges ukse enne, kui omaette pobises: „Millisele taluloomale siis hunt ei meeldiks?”
Neljas peatükk
Carswell Thorne’i vangipõli algas üle kivide-kändude – kogu selle katastroofiliselt lõppenud seebimässu pärast ja puha. Ent pärast üksikkongi üle toomist sai temast kombeka džentelmeni kehastus ja olles kuus kuud end kiiduväärselt üleval pidanud, suutis ta ainsat vahetusse kuuluvat naisvalvurit veenda endale tahvlit laenama.
Thorne teadis üsna kindlalt, et see plaan õnnestus üksnes saatuse tahtel. Ta suutis valvuri mingil moel uskuma panna, et oma kasvava idiootsuse tõttu ei suuda ta midagi muud teha kui kongis üksnes näruseid päevi kokku lugeda või otsida siivutuid pilte naistest, keda kunagi tundis või kellest fantaseeris.
Ja otse loomulikult oli valvuril õigus. Tehnoloogia ajas Thorne’i kimbatusse ja ta ei oska sellega ka siis midagi kasulikku peale hakata, kui talle ulatatakse sammhaaval kokku pandud juhend „Kuidas tahvli abil vanglast põgeneda”. Thorne’il ei läinud õnneks oma sõnumeid vaadata, uudiste voogudega ühenduda ega välja nuhkida mingitki teavet Uus-Pekingi vangla ja seda ümbritseva linna kohta.
See-eest oskas mees aga kahtlemata hinnata hulgaliselt peibutavalt siivutuid, kuigi tugevalt üle töödeldud pilte.
Oma vangipõlve 228. päeval lappas ta parajasti oma pildialbumit ja mõtiskles, kas señora Santiago on ikka veel tolle sibula järele lehkava pässiga abielus, kui kongi rahuliku vaikuse lõikas läbi kohutav krigin.
Thorne kissitas otsival pilgul üles sileda säravvalge lae poole.
Heli lakkas ja sellele järgnes lohin. Paar mütsu. Veel kriginat.
Thorne tõstis jalad koiku peale risti ja ootas… Samal ajal kui lärm muutus valjemaks ja tuli lähemale, kadus korraks ning jätkus siis taas. Tal kulus selle uue kentsaka heli tuvastamiseks omajagu aega, kuid pärast pikka kuulatamist ja peamurdmist veendus vang – tegu oli trellpuuri heliga.
Ehk tegi mõni kinnipeetav kongis remonti.
Müra lakkas, kuigi mälestus sellest jäi õhku rippuma ja seintelt vastu vibreerima. Thorne heitis pilgu ümberringi. Ta kong oli täiuslik kuubik, mille kõiki kuute külge katsid siledad läikivad seinapaneelid. Selles asusid üleni valge koiku, nupulevajutuse peale seina sisse ning sellest välja libisev pissuaar ja ta ise, valge vorm üll.
Kui keegi tõesti remonti tegi, lootis ta, et tema kong võetakse ette järgmisena.
Heli algas taas, sedapuhku krigisevamalt, ja siis torgati ta laest läbi pikk kruvi, mis kolinal keset kongipõrandat maandus. Selle järel sadas alla veel kolm tükki.
Thorne ajas kaela õieli ja vaatas, kuidas üks kruvidest koiku alla veeres.
Sekund hiljem mürtsatas laest alla nelinurkne kivi, millele järgnesid siputav jalapaar ja kohkunud hüüatus. Jalad kandsid valget puuvillast kombinesooni – see sarnanes Thorne’i omaga, kuid erinevalt mehe lihtsatest valgetest kingadest olid rippuvate säärte küljes olevad jalalabad paljad.
Üks oli kaetud nahaga.
Teine peegeldavast metallist plaatidega.
Ühmatuse saatel lasi tüdruk käed lahti ja maandus kükakile keset kongi.
Küünarnukke põlvedele toetades kallutas Thorne end ettepoole ja üritas saabujast paremat ülevaadet saada. Samas ei loobunud mees oma turvalisest asukohast seina vastas. Tüdrukul oli õbluke kehaehitus, päevitunud nahk ja sirged pruunid juuksed. Ta vasak käsi, nagu jalgki, oli metallist.
Leidnud tasakaalu, ajas võõras end püsti ja pühkis rõivastelt tolmu.
„Mul on kahju,” sõnas Thorne.
Uustulnuk pööras end järsult tema poole, metsik pilk silmis.
„Näib, et oled valesse vangikongi sattunud. Kas vajad juhiseid, et taas enda oma üles leida?”
Tüdruk pilgutas silmi.
Thorne naeratas.
Tüdruk kortsutas kulmu.
Ärritus muutis võõra kaunimaks ja Thorne uuris teda lähemalt, lõug pihus. Ta ei olnud kunagi varem küborgit näinud, rääkimata mõne taolisega flirtimisest, kuid eks igaks asjaks ole esimene kord.
„Need kongid ei peaks hõivatud olema,” märkis tüdruk.
„Eriolukord.”
Võõras uuris meest pikalt, kulmud ninajuurel koos. „Mõrv?”
Thorne’i naeratus vajus laiemaks. „Tänan, kuid ei. Korraldasin hoovis mäsu.” Mees kohendas kaelust enne, kui lisas: „Protesteerisime seebi vastu.”
Tüdruku
