on tundlik nahk.”
Neiu suu avanes. Mees ootas kaastunnet, kuid valla pääses vaid osavõtmatu mühatus.
Ennast püsti ajades lõi tüdruk alla sadanud laeplaadi jalaga eest ja tegi siis kongi uurides täispöörde. Ta huul tõmbus nördinult krimpsu. „Lollpea,” pomises ta Thorne’ist vasakule jääva seina juurde liikudes ja peopesa selle vastu toetades. „Ühe kambriga mööda.”
Ta ripsmed hakkasid järsku võbelema, nagu oleks neisse tolm sattunud. Urisedes lajatas ta paar korda peopesaga vastu meelekohta.
„Sa põgened.”
„Praegusel hetkel mitte,” pressis tüdruk hammaste vahelt ning järsult pead raputades. „Aga jah, üldine mõte on selline.” Võõra nägu lõi mehe süles vedelevat tahvlit nähes särama. „Mis mudel see on?”
„Pole udust aimugi.” Thorne tõstis selle tüdruku poole. „Koostan albumit naistest, keda olen armastanud.”
End seinast eemale tõugates napsas tüdruk tahvli enda kätte ja keeras selle teistpidi. Tema küborgsõrme ots avanes ja tõi lagedale väikese kruvikeeraja. Õige pea oli tahvli all asuv plaat lahti keeratud.
„Mida sa teed?”
„Võtan su vid-kaabli.”
„Mille jaoks?”
„Mu enda oma andis otsad.”
Ta tõmbas seadmest välja kollase juhtme, viskas tahvli tagasi Thorne’i sülle ja istus jalgu ristates põrandale. Thorne vaatas ammulisui pealt, kuidas tüdruk juuksed ühele küljele heitis ja kuklal paneeli avas. Viivu pärast ilmusid ta sõrmed nähtavale juhtmega, mis sarnanes äsja mehelt näpatuga, kuid selle üks ots oli mustaks kärsanud. Tüdruk paigaldas uue juhtme oma kohale, nägu keskendumisest kõver.
Rahuloleva ohkega sulges ta paneeli ja heitis vana kaabli Thorne’i kõrvale. „Tänud.”
Mees tõmbus grimassi tehes juhtmest eemale. „Sul on tahvel pea sees?”
„Umbes nii.” Tüdruk tõusis püsti ja libistas taas käega üle seina. „Aah, palju parem. Kuidas ma nüüd…” Lauset lõpetamata vajutas ta nurgas asuvat nuppu. Säravvalge paneel libises üles seina sisse ja väljastas sujuva täpsusega pissuaari. Küborgi sõrmed kobasid otsivalt seina ja paigaldise vahele jäänud tühimikus.
Oma koikule unarusse jäetud kaablist ettevaatlikult eemale nihkudes tõrjus Thorne peast pildi, kuidas tüdruk oma pealuu avas. Mees asus taas džentelmeni kehastama ja tegi katset viisakat vestlust üleval hoida, seni kuni küborg tegutses. Mees uuris, mille eest tüdruk istub ja kiitis tema metallosade kaunist koostekvaliteeti, kuid küborg ei teinud temast väljagi. Niisugune käitumine sundis Thorne’i hetkeks kahtlema, ega ta pole naissoost ometi nii kaua eraldatud olnud, et on oma võlusid kaotamas.
Aga see ei tundunud tõenäoline.
Paar minutit hiljem näis, et tüdruk leidis otsitu ja Thorne kuulis taas puuriheli.
„Kui nad su luku taha pistsid,” lausus Thorne, „siis kas neil ei tulnud pähe, et sel vanglal võivad olla teatud turvaaugud?”
„Tol hetkel ei olnud. See käsi lisandus hiljuti.” Tüdruk peatus ja põrnitses pingsalt ühte alkoovi nurka, nagu üritaks läbi seina näha.
Äkki on tal röntgennägemine. No sellele leiaks Thorne küll kenasid kasutusvõimalusi.
„Las ma pakun,” alustas noormees. „Sissemurdmine?”
Olles pikka aega vaikides väljakäivat mehhanismi uurinud, kirtsutas tüdruk nina. „Kaks riigireetmise episoodi, kui just pead teadma. Ja vastuhakk kinnipidamisel ja bioelektrienergia ebaseaduslik kasutamine. Oh, ja ebaseaduslik sisseränne, kuigi ausalt öeldes on see minu arust pisut liialdus.”
Mees põrnitses pilukil silmil tüdruku kukalt ja tundis vasakut silma tõmblema tükkimas. „Kui vana sa oled?”
„Kuusteist.”
Küborgi sõrmes asuv kruvikeeraja hakkas taas ringi käima. Thorne ootas, kuni krigin korraks lakkas. „Mis su nimi on?”
„Cinder,” vastas tüdruk ja lärm tõusis taas.
Kui müra vaibus, üritas mees endki tutvustada. „Mina olen kapten Carswell Thorne. Aga tavaliselt kutsutakse mind lihtsalt…”
Veel kriginat.
„Thorne’iks. Või kapteniks. Või kapten Thorne’iks.”
Midagi vastamata poetas tüdruk käe tagasi avausse. Näis, nagu üritaks ta midagi keerata, kuid ilmselgelt ei andnud see järele. Sekund hiljem naaldus küborg tahapoole ja puhises nördimusest.
„Saan aru, et vajad kaasosalist,” märkis Thorne oma tunkesid siludes. „Ja sinu õnneks olen mina juhtumisi kuritegelik geenius.”
Cinder põrnitses teda altkulmu. „Kao ära.”
„Praeguses olukorras on seda palvet keeruline täita.”
Tüdruk ohkas ja pühkis kruvikeerajalt valge plasti pudemeid.
„Mida sa teha kavatsed, kui siit välja saad?” uuris mees.
Cinder pöördus tagasi seina poole. Krigin kestis mõnda aega enne, kui ta pausi tegi, et õlaringide abil kangeks jäänud kaela sirutada. „Kõige otsem tee linnast välja jääb põhja poole.”
„Oh, mu naiivne väike kinnipeetav. Kas sa ei arva, et just seda sinult eeldataksegi?”
Küborg torkas kruvikeeraja alkoovi. „Kas sa lõpetaksid mu segamise, palun?”
„Lihtsalt ütlen, et võiksime teineteisele kasulikud olla.”
„Jäta mind rahule.”
„Mul on hõljuk.”
Cinderi pilk tuhises üheksainsaks kiireks viivuks mehe näole – hoiatuseks.
„Kosmoselaev.”
„Kosmoselaev,” venitas Cinder.
„See viib meid vähem kui kahe minutiga poolele teele tähtede juurde ja asub siinsamas linnapiiri ääres. Lihtsasti ligipääsetav. Mis sa kostad?”
„Kui sa lobisemist ei jäta ja mul tööd teha ei lase, ei pääse me kuhugi poolele teele.”
„Arusaadav,” nõustus Thorne käsi allaandmise märgiks üleval hoides. „Lihtsalt mõtle oma kenas peakeses selle asja üle järele.”
Tüdruk tõmbus pingesse, kuid jätkas tööd.
„Kui ma nüüd järele mõtlen, oli ainult kvartali kaugusel üks ülihea dim sum’i koht. Nende sealihapelmeenid viisid lausa keele alla. Rikkalikud ja mahlased.” Thorne surus sõrmed kokku, sülg meenutusest jooksmas.
Cinder masseeris valugrimassi tehes kukalt.
„Kui meil aega jääb, võiksime äkki sealt läbi astuda ja tee peale näksimist kaasa võtta. Mulle kuluks pärast seda maitsetut möga mõni hõrgutis
