päeva enne matši algust märkis New York Times oma juhtkirjas: „Nende partneritele on täiesti selge, et venelased tulevad malelaua juurde samasuguse innu, oskuste ja ilmselge pühendumusega oma ürituse nimel, nagu seda näitab välisminister Molotov diplomaatilistel konverentsidel. Nad on tulnud tooma Nõukogude Liidule suurt kuulsust. See tähendab üldsuse tunnustust kodumaal ja propagandavõitu välismaal.” Male polnud nõukogulastele kõigest mäng, see oli sõda ja sugugi mitte nii külm, nagu oleks võinud arvata.
USA maleföderatsioonil oli toona ainult kolm tuhat liiget, polnud mingit male propageerimise või laste õpetamise riiklikku programmi ja leidus ainult üks tegev suurmeister, Samuel Reshevsky. See tiitel tõi talle sisse 200 dollarit kuus stipendiumina, mida maksid mõned tema talenti hindavad toetajad. Peale selle teenis ta veel ligikaudu 7500 dollarit aastas simultaanide ja loengutega. Tõele mittevastavad kuulujutud rääkisid koguni, et tal pole oma malendeid.
Mitmes mõttes oli eelseisev matš samasugune, nagu rahvusliku korvpalliliidu NBA tähtede meeskond kohtuks ühe kolledži meeskonnaga. Alati oli võimalus, et kolledži meeskond võidab, aga statistiliselt olnuks nende võimalused tunduvalt väiksemad kui üks tuhande vastu.
Kolmapäeval, 16. juunil tuli Bobby, seljas lühikeste käistega polosärk, Nigro saatel hotelli Roosevelt, et olla tunnistajaks ajaloolise matši esimesele voorule. See oli üldse esimene kord, kui poiss sattus mõnda hotelli, ja nii uudistaski ta trepi kohal seinale kinnitatud suurt kella ning märkas siis suurde ballisaali sisenemas mõningaid tuttavaid nägusid. Ta tundis ära mitu Brooklyni maleklubi liiget ja samuti mõne Washington Square Parki alalise külastaja. Bobby võttis saalis sõnakuulelikult istet, nagu oleks ta male-Oscarite galal, ja jäi „hämmastusest suurte silmadega”, nagu märgib Nigro, toimuvat jälgima.
Laval seisis sameteesriide taustal kaks lippu: tähed ja triibud ning eksimatult ära tuntav pahaendeliselt veripunane Nõukogude lipp sirbi ja vasaraga. Lippude all oli kogu lava ulatuses kaheksa demonstratsioonilauda, et näidata kõikide partiide kulgu. Laval oli mängijate ootel valmis ka kaheksa lauda malenditega. Saalis oli tuhat ükssada pealtvaatajat, rohkem kui ühelgi varasemal maleüritusel USA ajaloos.
Ja siis kogunesid lavale mängijad ning jäid ootama, kuni kohtunik annab märku laudade taha istuda ja asuda mängima. Nõukogude esindaja David Bronstein soovis saada klaasi sidrunimahla – ei, mitte limonaadi, vaid tõelist sidrunimahla, nagu ta kinnitas –, mille ta kummutas alla otsekohe, ühe sõõmuga. Keegi tähendas, et ameeriklased näivad üsna närvilistena, ja seda nad pididki olema: peale kahe eelmise kaotuse, mis pidid neile meenutama, missugused on võiduvõimalused, olid nõukogulased äsja purustanud Argentina meeskonna Buenos Aireses ja prantslased Pariisis. Ühendriikide lahtiste meistrivõistluste võitja Donald Byrne’i tunnistust mööda oli ta nii ärevil, et saatis kogu matšieelse päeva mööda, püüdes malest mitte mõelda ja luges hoopis Nathaniel Hawthorne’i romantilist proosat.
Viimaks, pärast paari kõnet male panusest Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhetes valitsevate pingete vähendamisel, mäng algaski. Nigro nägi uhkusega segatud hämmastusega, et tema hoolealune jälgib toimuvat usinasti ja paneb kõik kõrva taha.
Kas Bobby mõistis täielikult matši poliitilist tähendust? Kas temas ärkas patriotismitunne ja soov, et tema riik võidaks? Kas tal tekkis soov – või unistus –, et ühel päeval võiks temagi samasugusel laval mängida maailma parimate maletajatega? Ta pole kunagi selle matši kohta midagi öelnud, aga on vägagi tõenäoline, et vastus vähemalt viimasele küsimusele on jaatav.
Peale partiide, mida ta väsimatult jälgis, märkas Bobby muudki: hotelli koridoridesse ja avalikesse ruumidesse rühmadesse kogunenud ning partiisid arutavaid ja analüüsivaid teisi maletajaid, kellel olid käepärast maleraamatud ja taskumaled. Ta pani tähele, et paljud lahkuvad oma kohalt ainult lühikeseks ajaks ostma kala- või liha-juustuleiba väikesest fuajeesse paigutatud kioskist. Kui Bobby nägi pealtvaatajate hulgas Reuben Fine’i – Ameerika arvatavasti tugevuselt teist maletajat –, läks ta iseäranis elevile, sest Fine’i raamatud olid talle saanud peaaegu et malepiibliks. Doktor Fine ei olnud Ameerika meeskonnas, sest ta oli loobunud võistlusmalest 1951. aastal. Küll aga oli laval doktor Max Pavey – sama mees, kellega Bobby oli kohtunud kolme aasta eest simultaanis – valmis oma riiki esindama.
Kui Nigro tutvustas Bobbyt New York Timesi ajakirjanikule Murray Shumachile, vaatas poiss häbelikult kõrvale ja jäi oma kinganinasid tunnistama. Meister Allen Kaufman kohtus siin Bobbyga samuti esimest korda ja meenutas rohkem kui pool sajandit hiljem: „Ta tundus olevat kena poiss, aga natuke häbelik ja ma ei osanud aimatagi, et räägin tulevase maailmameistriga.” Järgmisel päeval kirjeldas Shumach matši jälgima tulnuid humoorikalt niiviisi: „Malepublik on nagu hääle kaotanud Dodgersi fännid – emotsioonid löövad üle pea kokku, hääled kõlavad aga summutatult.”
Kõik ei kulgenud siiski täiesti hääletult, kui sündmused edasi arenesid. Sedamööda, kuidas seisud laudadel läksid põnevamaks, hakkasid pealtvaatajad, kelle hulgas paljud jälgisid partiide käiku oma väikesel kantaval malelaual või nahkkaantega taskumalel, seisu iseärasusi sosinal arutama. Kokku tekitas see kerget talvist tuulesahinat või suviselt lainetavat merd meenutava heli. Vahel, kui mõnel laual rullus lahti kahtlase väärtusega või keeruline kombinatsioon või kui väikest kasvu ameeriklane Reshevsky kulutas üheleainsale käigule tunni ja kümme minutit, näis kaks tuhat kakssada kulmu kooris kõrgele kerkivat. Kui sumin saalis läks liiga valjuks, heitis äärmiselt ametlik ristlipsuga kohtunik Hans Kmoch kurja pilgu publiku poole ja kuulutas karmil Viini aktsendiga häälel: „Palun vaikust!” Noomida saanud pealtvaatajad manasid näole süüdlasliku ilme ja jäid mõneks minutiks vait.
Bobby nautis saalisolekut täiega ja hakkas pidama tulemuste üle arvet naga Ebbets Fieldil. Üheteistkümneaastane poiss pani hoolega kirja iga partii tulemuse: null tähendas kaotust, üks võitu ja üks kahendik viiki. Ta käis jälgimas kõiki nelja vooru, oskamata veel arvata, et kõigest paari lühikese aasta pärast seisab ta eri turniiridel ja matšidel mitmel mandril silmitsi tervelt neljateistkümnega siinsest kuueteistkümnest Ühendriikide ja NSV Liidu maletajast, kes kuulusid maailma parimate hulka.
Lisaks võimalusele jälgida sündmuste käiku saalis meeldis Bobbyl olla ka analüüsitoas. Seal, kus võistlejad neid ei kuulnud, arutasid ja analüüsisid tippmängijad põhjalikult kõiki partiisid käik-käigult, nagu need arenesid. Bobby polnud küllalt enesekindel, et pakkuda välja, missuguse käigu mängija peaks tegema või ei tohiks teha, aga tal oli hea meel tõdeda, et oskas ette aimata nii mõnegi käigu ja sai tagantjärele aru, miks just nii mängiti.
Viimaks, pärast nelja võistluspäeva pidi Ühendriikide meeskond leppima alandava lüüasaamisega, kaotades nõukogulastele vahekorraga 12:20. Kui matš lõppes, kõlas Ameerika pealtvaatajate aplaus siira ja lugupidavana, aga omavahelises vestluses kurtis nii mõnigi maletaja: „Mis on Ameerika malega lahti?” Ajakirja Chess Life juhtkiri avaldas lüüasaamise pärast nördimust ja püüdis seda ka seletada: „Jälle kord pärast USA ja NSV Liidu meeskonna kohtumist peame leppima vana tõega, et andekas asjaarmastaja saab harva, kui üldse, võistelda elukutselisega nagu võrdne võrdsega. Pole oluline, kui palju on loodus andnud maletajale, asjaarmastajal ei jätku mõnikord lihtviisilist täpsust, mis iseloomustab tipptasemel oma ala meistrit, ehk seda peaaegu instinktiivset ettenägemisvõimet, mis omandatakse ainult pideva harjutamisega igasugustes tingimustes ja igasuguse vastuseisu kiuste.” Raske südamega läksid Nigro ja Bobby metroosse ja sõitsid koju tagasi. Kui Bobby sellest matšist midagi õppis, siis oli see teadmine, et Nõukogude maletajad on maailma parimad. See oli tõdemus, mis pani temas võimsalt idanema suure eesmärgi.
Järgmine, 1955. aasta juulis Moskvas toimunud korduskohtumine lõppes nõukogulaste veelgi suurema ülekaaluga: ameeriklased kaotasid jälle, seekord tulemusega 7:25. Suured pealkirjad kogu maailma ajakirjanduses kloppisid matši ümber üles palju vahtu ja Ameerika maletajad pidid leppima hurjutamisega nii New York Timesi esiküljel kui ka teistes ajalehtedes
