partiisid, need olid nagu muusikaharjutused või väikesed kunstiteoseid, kus tavaliselt oli üksainus läbiv idee.
Algajatele mõeldud raamatud, nagu „Mängime malet” ja teised algteadmiste õpikud, jäid kiiresti kõrvale, kui Bobby süüvis keerulisematesse teostesse, näiteks „Praktilised avangud” ja „Tüüpilised lõppmängud”, Aleksandr Alehhini kaheköiteline „Minu parimad partiid” ja toona uuesti avaldatud raamat „500 meisterpartiid”. Erilist huvi pakkus aga kogumik pealkirjaga „Morphy malepartiid”, mis tõi esile mineviku suure malemeistri taktikalise leidlikkuse ja selle, kuidas ta järgib kolme üldprintsiipi: malendeid tuleb kiiresti arendada, tähtis on hõivata malelaua tsentriväljad ja tegutseda kiiresti – vaja on püüda avada liine ja ridu ning diagonaale. Bobby omandas kõik need teadmised ja tegutses neid silmas pidades kogu ülejäänud elu. Kord ütles ta meister Shelby Lymanile, et on lugenud läbi tuhandeid raamatuid ja ammutanud igaühest parima.
Tuleb rõhutada, et niisuguseid teoseid pole kerge lugeda isegi täiskasvanud kogenud maletajal: need jäävadki arusaamatuks, kui lugeja ei suuda hoomata malemängu abstraktseid hoovuseid. Kui kaheksa- või üheksa-aastane poiss suudab niivõrd mõtteid koondada, et nendest läbi murda, on see äärmiselt ebaharilik. Et seesama poiss oli võimeline loetust aru saama ja seda omandama, polnud põrmugi vähem tähelepanuväärne. Hiljem läks lugemine Bobbyl veelgi raskemaks, sest ta asus lugema maleraamatuid paljudes keeltes.
Muude teadmiste valdkonnas olid Bobby saavutused juhuslikumat laadi. Peale suvelaagrite olid esimesed õppetunnid, kus Bobby osales, Brooklyni juudi koolis, õigemini lasteaias, kus teda õpetati peast laulma hanuka ja purimi laule nii inglise keeles kui ka jidišis, mida ta tegelikult ei osanud. Teiste lastega suhtlemisel oli tal raskusi. Esialgu ei saanud ta kuidagi aru, mis eesmärki teenib dreidel – nelinurkne vurr, millega hanuka ajal mängitakse. Talle ei meeldinud seegi, et tuli kanda vormiriietust – valget särki ja viigipükse. Ja tualettruumis võis ta näha, et tema peenis on teistsugune kui ülejäänutel: ta oli ümberlõikamata. Mõne nädala pärast võttis Regina ta sellest koolist ära. Ehkki Regina oli juut, ei täitnud ta usukombeid kuigi hoolikalt ja nii polnud Bobby kunagi osalenud tseremoniaalsel ümberlõikamisel, mis tavaliselt sooritatakse kaheksandal päeval pärast juudipoisi sündi, ning ta väitis hiljem, et talle pole õpetatud judaistlikke tavasid ega usku ning ta polevat kunagi käinud sünagoogis usulistel eesmärkidel. Ta võis olla lihtsalt need unustanud.
Regina ja Joani katsed panna Bobby kuidagi koolitööd tegema jäid harilikult viljatuks. Bobby tähelepanu koondus tundideks üksnes mõistatustele või malemängule, aga ta hakkas kohe nihelema ja rähklema, kui tegu oli lugemise, kirjutamise või aritmeetikaga. Brooklyni avalike koolidega tekkis samuti probleeme. Bobby oli seltsimatu ja hoidus alati teistest lastest eraldi, põhjus arvatavasti häbelikkus või konkurentsikartus. Selleks ajaks, kui ta jõudis neljandasse klassi, oli Bobby käinud kuues koolis – peaaegu kaks kooli aastas – ja alati sealt lahkunud, sest ei saanud õpingutega hakkama või jättis läbisaamine õpetajate ja klassikaaslastega soovida või ei sobinud koguni kooli asukoht. Meeleheitel Regina pani Bobby kirja andekate laste kooli. Poiss pidas seal vastu ühe päeva ja polnud nõus sinna tagasi minema.
Viimaks leidis Regina kooli, mis oli tema problemaatilist poega väärt. Sügisel 1952, kui Bobby oli üheksane, läks emal korda kirjutada ta sisse algkooli nimega Brooklyn Community Woodward, kus oli umbes 150 õpilast. Punakaspruunist liivakivist esinduslik hoone, mis algselt oli olnud elamu, oli üks Brooklyni kaunimaid koolimaju. Kooli haridusfilosoofia rajanes 18. sajandi Šveitsi haritustegelase Johann Heinrich Pestalozzi põhimõtetel, mis ei tunnistanud päheõppimisharjutusi ja ranget distsipliini ning koondasid tähelepanu isiksuse arengule mitmesuguste eksperimentaaltehnikate abil. Kool propageeris niinimetatud Anschauung-kontseptsiooni, mille kohaselt läheneb iga laps asjadele oma isikupärasel viisil. Toolid ja lauad polnud kindlalt ühel kohal nagu enamikus koolidest ja lapsi püüti suunata nii, et nad ei teeks õppimisel ja mängul vahet. Näiteks Ameerika varasemat ajalugu õppides riietusid õpilased tolleaegsetesse riietesse ning õppisid lõnga ketrama, vaipa kuduma ja hanesulega kirjutama.
Bobby oli valinud male ja selle, mida see talle tähendas. Ta oli selles mängus oma andekust juba tõestanud ning Woodwardi kool tunnustas seda sellega, et lasi tal õpetada malet mängima teisi õpilasi, lisaks näitas ta IQ-testis astronoomiliselt kõrget tulemust – 180.
Helgem aeg Bobby sotsiaalses ja kehalises arengus saabus Woodwardi koolis siis, kui ta valiti kooli pesapallimeeskonda ja näis oma kestast välja tulevat. Pesapall hakkas talle meeldima, pealegi võis ta nii koolis kui ka kodus kuulda pealtvaatajate vaimustushüüdeid siinsamas olevalt Ebbets Fieldi staadionilt, mis oli Brooklyn Dodgersi kodustaadion, kus käidi ka kogu klassiga mänge vaatamas. Bobby oli osav pallipüüdjana ja lööjana, aga ehkki ta jooksis kiiresti, polnud tal kuigi head pesale jooksmise vaistu. „Ta tekitas siin suure malehuvi,” ütles hiljem üks tema õpetajatest. „Ta võitis kerge vaevaga igaüht, sealhulgas malet mängida oskavaid õpetajaid. Polnud oluline, mida ta mängis, oli see pesapall või tennis, tema pidi olema kõigist parem. Kui ta oleks sündinud ujumisbasseini kõrvale, oleks temast võinud saada ujumistšempion. Nüüd juhtus tegu olema malega.”
Ühel päeval jooksis Bobby kolme astet ühe sammuga võttes trepist üles oma turvalisse koju, aga leidis selle eest tühjana. Joan oli veel koolis, kuna osales bioloogiaringi töös, Regina aga oli põetustööalasel loengul, mille järel pidi järgnema töö raamatukogus ja sellele veel õhtune töövahetus. Poiss leidis väikesse traatspiraaliga märkmikku kirjutatud kirjakese, mis oli seatud toolile:
Kallis Bobby! Söö suppi ja riisi. Piim on külmikus. Võib-olla jõuan pärast kella kolme läbi astuda ja käia toidupoes ning lähen siis tagasi. Kalli-kalli,
Bobbyl tuli olla kodus üksinda üha rohkem sellest ajast saadik, kui Regina nägi, et poja võib jätta omapead ilma järelevalveta, ja see alatine üksiolek võis väga hästi olla asjaolu, mis aitas tal veelgi põhjalikumalt malesse süüvida. Kui ta istus malelaua ees, sageli köögilaua ääres, avatud maleraamat kõrval, said malenditest tema kaaslased, raamatust aga juhendaja. Siiski ei olnud üksiolek ega õppimine talle kerge. Bobbyle oleks meeldinud, kui tal olnuks sõber, mõni teine poiss, kellega mängida ja koos seigelda, aga kuna male täitis juba suurema osa tema ajast ja mõtetest, siis oleks see võimalik sõber pidanud mitte üksnes oskama malet mängida, vaid mängima seda küllalt hästi, et pälvida Bobby tähelepanu ja poolehoid.
Mingi sund pani teda malelaua saladusi üha põhjalikumalt uurima ja see tegevus võis köita tema tähelepanu tundideks. Bobby oli rahul, kui talvine välisvalgus ei heitnud enam ebaühtlasi varje köögiaknast sisse, sest see segas tema mõttetööd. Kui õde Joanie ja ema Geenie – nii hüüdsid neid sõbrad – jõudsid hilisel pärastlõunal või varasel õhtutunnil koju, leidsid nad mõnigi kord hämarusse mattunud korterist taktika või strateegia nüanssidesse süvenenud Bobby, kes ei hoolinud või märganud valgust sisse lülitada.
Ehkki Reginale tundus, et Bobby on üsnagi iseseisev, oli ta siiski mures, et poiss on liiga palju üksinda kodus, ja ta oli asunud otsima kedagi, kes oleks poisile seltsiks. Probleem oli rahas: isegi sümboolset tasu hoidjale oli raske kokku saada. Nii oli ta avaldanud Fischerite kodule üsna lähedal oleva Brooklyni kolledži linnaku ajalehes kuulutuse:
Vajatakse õhtuti, vahel ka nädalavahetustel hoidjat 8½ aastase koolipoisi juurde. Saab kasutada tuba ja kööki. Sterling 3-4110, kella 7–9 õhtul.
Üks matemaatikaüliõpilane vastaski – noormees oskas koguni malet mängida –, aga teadmata põhjusel ta töökohta siiski vastu ei võtnud. Bobby jäi edaspidigi üksi.
Erinevalt Joanist ilmutas Bobby kooli vastu vähe huvi ja kuigi Regina aitas tal kodutöid teha, püüdis poiss tüüpilisel kombel kiiresti kõik kaelast ära saada, et tagasi male juurde minna. Emal oli väga raske seista vastu poisi kannatamatutele nõudmistele:
