lihtsalt tagasi lükanud. Pigem oli ta huvitatud teistsuguste oskuste, nimelt malealaste tarkuste omandamisest. Erinevus oli selles, et talle oli tähtsam saada selgeks, kuidas vankri ja etturiga võita, mitte aga õppida tundma riigi valitsemise kolme võimu või seda, kuhu panna jagamistehte ajal koma. Kõik kolm Fischerit olid nagu talmudi õpetlased, kes kogu aeg uurisid midagi: Joan oma õpikuid, Regina arstiteaduslikke raamatuid ja Bobby viimast maleajakirja. Korteris valitses sageli samasugune vaikus nagu raamatukogus.
Üks Bobby väheseid maleväliseid huvisid tuli ootamatult ilmsiks 1951. aasta suvel, kui ta oli kaheksane ja Regina viis ta Venderveeri lasteaia päevalaagrisse Brooklynis. Nimest hoolimata võeti sinna suvelaagrisse ka vanemaid lapsi ja selle programm oli mõeldud valmistama Bobbyt ette kooliminekuks. Kas Regina või Joan pidi ta hommikul kohale viima ja hilisel pärastlõunal ära tooma. Bobby oli veendunud, et hakkab laagrit vihkama – või siis vähemalt see ei meeldi talle –, aga selgus, et talle meeldib nii mõnigi seal pakutavatest kehalistest tegevustest. Kõige tähtsam oli tema seisukohalt Venderveeri suur vabaõhubassein, kus ta õppis ujuma.
Pärast seda igal suvel laagris viibides, kui ta parajasti ei uurinud malet, treenis Bobby ujumist, et täita järjekordne Punase Risti ujumisnorm. Ta täitis kiiresti keskpärase ujuja normi ja sai seejärel ka edasijõudnud ujujaks. Kalade tähtkujus sündinud Bobbyle meeldis vesi, iseäranis veel, kui ujumine tähendas võistlust teiste lastega. Ta oli kiire, sihikindel ja tähelepanelik ning samal hetkel, kui ujumistreener vilistas, tegi Bobby stardihüppe, maandudes tihtipeale vette juba siis, kui teised olid alles õhus. Ujumine pakkus talle võimaluse ennast liigutada ja keha arendada, lõdvestuda pärast kangekstegevat istumist malelaua ääres või raamatu taga. Bobby avastas, et talle meeldib läbi vee libiseda niisamuti, nagu meeldib võistelda iseendaga, olgu siis ujudes või malet mängides. Jäi mulje, et mingi muu tegevus talle rahuldust ei pakkunud.
Reginale hakkas Bobby tulevik muret tegema, kui ta koolitööd tõsisemalt ei võta. Veelgi rohkem pani teda muretsema asjaolu, et poja huvi male vastu kippus kujunema kinnismõtteks. Ema meelest oli Bobby malemängust niivõrd haaratud, et kaotas kontakti ümbritseva tegelikkusega, ja jäi sellest nii suurde sõltuvusse, et ei püüdnud – ei suutnud – sellest jagu saada ning pööras kõigele muule selja. Niisugune ühekülgne huvi võis aga elu ära rikkuda.
Regina meelest oli mõttetu rääkida Bobby ülemäärasest huvist male vastu Nigroga. Kui too üldse midagi tegi, siis julgustas poissi kogu aeg mängima veel rohkem, uurima ja osalema turniiridel. Bobbyst sai Nigro hoolealune ja malepartner. Abivalmis inimesena, kes oli teadlik Regina raskest rahalisest seisust, ei nõudnud ta kunagi Bobbyle antud tundide eest tasu, olgu tegu male või muusikaga. Nigro ja Bobby hakkasid mängima ajakontrolliga partiisid vahekorraga kaks tundi mõtlemisaega kummalegi – mis oli turniirimales ametlikult kasutusel – ning iga partiiga näis Bobby üha paremini mängivat, mis pani teda veelgi rohkem malet uurima, kuni võitis Nigrot juba enamikus partiides.
Bobby suureks jahmatuseks hakkas Regina nõudma, et ta nõustuks tegema psühholoogilist testi, millega määratakse, kas saaks või peaks ette võtma midagi, ohjeldamaks tema lakkamatut huvi malemängu vastu. Kui ema viis poja Brooklyni juudi haiglasse laste psühhiaatriaosakonda doktor Harold Kline’i vastuvõtule, ei olnud Bobby sugugi koostööaldis. Seda tunnetades ei hakanud dr Kline talle pakkuma ühtki isiksuse-, intelligentsuse- või huvitesti, millega tavaliselt lapsi hinnatakse. Ta püüdis poisiga lihtsalt juttu ajada. „Ei tea,” vastas Bobby tusaselt, kui temalt küsiti, kas ta kulutab tõesti enamiku ajast malemängule ja mitte koolitööle. „See on lihtsalt huvitav.” Öelnud Bobbyle vaid mõned nõuandesõnad, et koolitööd ei maksa hooletusse jätta, saatis ta poisi minema. Dr Kline seletas Reginale, et tal ei maksa Bobby pärast muretseda, sest mõni mäng, mänguasi, spordiala või midagi muud võib sageli hakata lastele suurt huvi pakkuma, lausa kinnisideeks kujuneda, aga mõne aja pärast nad kas kaotavad asja vastu huvi või ei tegele sellega enam nii aktiivselt. Ei, tema arvates ei ole Bobby neurootik ja ta ei soovita mingit ravi. „Neurootik” on sõna, mis tegelikult midagi ei selgita, lisas arst, juhtides tähelepanu sellele, et Bobby ei tee midagi halba ei endale ega teistele, male ergutab arvatavasti tema mõttetegevust ja tal tuleks lubada mängida nii palju, kui talle meeldib. Poisi vastuseis koolitöödele on kerge häire, mille teeb läbi palju lapsi, kusjuures tegelemine malega, mis on intellektuaalne tegevus, kipub seda asendama. Võib-olla, lisas tohter, peaks püüdma anda mõnele koolitööle mängulise vormi, mis võiks äratada poisis huvi.
Mitte täielikult rahunenud Regina asus otsima teist arvamust. Ta leidis psühhiaatri, kes oli ühtlasi malemeister – neuropsühhiaater doktor Ariel Mengarini, kes oli valitsuse palgal. Mengarini oli malest nii sisse võetud, et samastus kohe Bobby kirega. Ta tunnistas ka Reginale oma fanaatilist huvi selle mängu vastu ja ütles veel midagi, mida naine ei oleks tahtnud Bobby kohta kuulda: „Ütlesin talle, et tean palju halvemaid asju kui male, millele inimene võib pühenduda, ja et ta peaks laskma poisil leida oma tee.”
Järk-järgult hakkas Bobbyl Brooklyni maleklubis minema paremini. Kulus paar rasket ja vahest heidutavat aastat, aga lõpuks võitis ta suurema osa partiisid. Tema vastastele jätsid Bobby visadus ja selged edu näitavad märgid sügava mulje. „Olin juba töötanud läbi suurema osa meie lähedal asuva avaliku raamatukogu raamatutest ja hakkasin tahtma endale oma maleraamatuid,” on Bobby öelnud hiljem seda aega meenutades. Nigro andis või laenas talle oma raamatuid ja Regina lubas pojal osta vahetevahel mõne raamatu, kui tal juhtus natuke vaba raha olema. Bobby taskuraha 32 senti päevas ei andnud kuigi palju võimalusi raamatuid osta – ja isegi siis, kui ta kasvas suuremaks ning päevanorm tõusis 40 ja seejärel 60 sendini, kulus see šokolaadipiimale lõunasöögi juurde ja šokolaadibatoonile pärast kooli.
Niipea kui Nigro oli endale tellitud ajakirjad Chess Review ja Chess Life läbi lugenud, andis ta need Bobbyle, keda mõlemad väljaanded väga huvitasid mitte üksnes arvukate huvitavate ja õpetlike partiide ja võistluste ülevaadete pärast, vaid ka seetõttu, et sealt sai mõndagi teada suurtest maletšempionidest. Uurida neid ajakirju oli võrreldav sellega, kui lugeda Plutarchose Rooma väejuhtide elulugusid või Vasari raamatut kunstnikest. Need andsid lihtsalt inspiratsiooni.
Siis aga, 1954. aasta suvel avanes Bobbyl võimalus näha mängimas paljusid suuri, kellest ta oli juba lugenud. Selgus nimelt, et Nõukogude meeskond tuleb ja mängib esimest korda Ameerika Ühendriikide pinnal.
Tollel kommunismivastase hüsteeria ajajärgul, kui igaüht Ameerikas, kes luges Marxi „Kapitali” või kandis punast kaelasidet, peeti kommunistiks, tunnistas USA maleföderatsiooni president Harold M. Phillips (advokaat, kes kaitses Rosenbergide spionaažiprotsessil Morton Sobelli) peaaegu kergendustundega, et ootas kutset Kongressi Ameerika-vastase tegevuse uurimise komisjoni ette ning süüdistust kommunismis üksnes seepärast, et taotles kutset Nõukogude maletajatele. Komisjoni ette teda siiski ei kutsutud.
Tuleb rõhutada Nõukogude ja Ameerika malemeeskondade toonast täielikku erinevust. Nõukogulased olid kõik kui mitte just elukutselised maletajad, siis igatahes suurmeistrid – nimetus, mille pälvivad kõige tugevamad meistrid, keda on saatnud suur edu rahvusvahelistel turniiridel. Esimesena võttis selle tiitli kasutusele tsaar Nikolai II 1914. aastal ja see oli käibel ka 1954. aastal ning on tänapäevalgi.
Nõukogude maletajaid toetas riigi valitsus ning sageli anti nende käsutusse suvilad, kus nad said rahus malet uurida ja võistlusteks valmistuda. Toona oli niisuguste suurmeistrite prestiiž nõukogude ühiskonnas samasugune nagu filmistaaridel või olümpiavõitjatel tänapäeva Ameerikas. Kui maailmameistriks tulnud Mihhail Botvinnik saabus Suurde Teatrisse, võttis publik ta vastu seistes ja kestvate kiiduavaldustega. Viiekümnendate aastate keskpaiku oli Nõukogude maleföderatsioonil neli miljonit liiget ning malemäng polnud algkoolides küll kohustuslik õppeaine, aga peaaegu kohustuslik klassivälise tegevusalana; andekaid noori hakati spetsiaalselt treenima, sageli said nad töötada koos suurmeistritega, kelle ülesanne oli kasvatada üles uus maailma parimate maletajate põlvkond. Ühele Nõukogude turniirile registreeriti üle seitsmesaja tuhande mängija. Male oli midagi enamat kui
