style="font-size:15px;"> «Ohtliku ateistina.»
«Ateistina! Mispärast?»
«Noh, sest te olete odolane Anarreselt – Anarresel pole religiooni.»
«Pole religiooni? Me pole seal Anarresel ometi kivist?»
«Pean silmas kindlalt väljakujunenud religiooni – kirikuid, usutunnistusi…» Kimoe punastas kergelt. Tal oli arsti elav enesekindlus, kuid Shevek kõigutas seda alatasa. Pärast kahtekolme Sheveki küsimust lõppesid kõik arsti seletused abitu kogelemisega. Nad mõlemad pidasid loomulikuks teatavaid suhteid, mida teine isegi näha ei osanud. Näiteks oli urraslaste jaoks oluline see huvitav üleoleku, suhtelise kõrguse teema; nad kasutasid tihti oma kirjutistes sõna «kõrgem» sünonüümina sõnale «parem», samas kui anarraslased oleksid kasutanud «kesksem». Aga mida oli kõrgem olemisel tegemist välismaalaseks olemisega? See oli ainult üks mõistatus saja muu hulgast.
«Ma saan nii aru,» ütles Shevek nüüd, kui järjekordne mõistatus selgeks sai, «et te ei tunnista mingit religiooni väljaspool kirikuid, samamoodi nagu te ei tunnista moraali väljaspool seadusi. Teate, ma pole seda kunagi mõistnud, kuigi olen nii palju urraslaste raamatuid lugenud.»
«Noh, tänapäeval võiks iga valgustatud isik tunnistada…»
«Sõnavara teeb selle keeruliseks,» ütles Shevek oma avastust järgides. «Pravi keeles esineb sõna «religioon» harva. Ei, teie ütlete – on haruldane. Mitte sageli kasutatav. Muidugi on see üks Kategooriatest: Neljas Moodus. Vähesed inimesed õpivad kasutama kõiki Mooduseid. Kuid Moodused on üles ehitatud mõistuse loomulikule suutlikkusele, te ei saa ju tõsiselt arvata, et meil puudub religioosne suutlikkus? Et me saame hakkama füüsikaga, olles samas ära lõigatud sügavaimast suhtest, mis inimesel on kosmosega?»
«Oh ei, sugugi mitte…»
«See teeks meist tõepoolest pseudoliigi!»
«Haritud mees mõistab seda kindlasti, aga need ohvitserid on harimatud.»
«Aga kas siis ainult fanaatikutel on lubatud kosmosesse minna?»
Kõik nende jutuajamised olid niisugused – arstile kurnavad ja Shevekile ebarahuldavad, kuid mõlema jaoks siiski ülimalt huvitavad. Need olid Sheveki ainus võimalus uurida seda uut maailma, mis teda ees ootas. See laev ja Kimoe mõistus olid tema mikrokosmos. «Tähelepaneliku» pardal polnud raamatuid, ohvitserid vältisid Shevekit ja meeskonnaliikmeid hoiti rangelt tema teele sattumast. Mis puutus arsti mõistusesse, siis see oli küll intelligentne ja kindlasti heasoovlik, kuid kujutas endast intellektuaalsete artefaktide sasipundart, mis ajas veelgi rohkem segadusse kui kogu see laevatäis vidinaid, seadmeid ja mugavusi. Neid viimaseid pidas Shevek lõbustavateks; kõik oli nii rikkalik, stiilne ja leidlik; kuid Kimoe intellekti struktuuri ei pidanud ta nii mugavaks. Kimoe mõtted ei paistnud kunagi kulgevat sirgjooneliselt; need läksid ringiga ümber ühe asja ja vältisid teist ning lõpetasid siis mürtsuga vastu müüri. Kõigi Kimoe mõtete ümber olid müürid ja ta ise paistis neist täielikus teadmatuses olevat, kuigi peitis ennast alatasa nende taha. Ainult üks kord nägi Shevek neid müüre murenemas kõigi nende päevadepikkuste vestluste ajal maailmade vahel.
Ta oli küsinud, miks ei ole laeval naisi, ja Kimoe oli vastanud, et kosmosekaubalaeval lendamine pole naiste töö. Ajalookursused ja teadmised Odo kirjutistest andsid Shevekile konteksti selle tautoloogilise vastuse mõistmiseks ning ta ei öelnud rohkem midagi. Kuid arst esitas omakorda küsimuse Anarrese kohta. «Kas on tõsi, doktor Shevek, et teie ühiskonnas koheldakse naisi täpselt samamoodi nagu mehi?»
«See oleks hea varustuse raiskamine,» vastas Shevek naerdes ning naeris siis veel kord, kui selle mõtte kogu naeruväärsus talle pärale jõudis.
Arst kõhkles, otsides nähtavasti teed ümber mõne takistuse oma mõistuses, paistis siis segadusse sattuvat ja ütles: «Oh ei, ma ei mõelnud seksuaalselt… te nähtavasti… nad… Ma pidasin silmas nende sotsiaalset staatust.»
«Kas «staatus» on sama mis «klass»?»
Kimoe üritas seletada, mis on staatus, ei saanud hakkama ja pöördus tagasi esialgse teema juurde. «Kas tõesti ei tehta vahet meeste töö ja naiste töö vahel?»
«Noh, ei, see paistab olevat tööde väga mehhaaniline liigitus, kas pole? Inimene valib töö vastavalt oma huvile, andele, tugevusele – mis on sellel pistmist sugupoolega?»
«Mehed on füüsiliselt tugevamad,» nentis tohter professionaalse lõplikkusega.
«Jah, enamasti küll. Ja ka suuremat kasvu, aga mis tähtsust sel on, kui meil on masinad? Ja kui meil isegi poleks masinaid, kui peaksime kaevama labidaga ja asju seljas tassima, siis mehed võibolla töötavad kiiremini – need suurekasvulised –, aga naised töötavad kauem… Olen tihtipeale soovinud, et oleksin nii vastupidav nagu mõni naine.»
Kimoe jõllitas teda, viisakusest välja raputatud. «Kuid kaotsi läheb ju… kõik naiselik… kogu õrnus… ning mehelik enesest lugupidamine… Kindlasti ei saa teie oma tööd tehes ju teeselda, et naised on teiega võrdsed? Füüsikas, matemaatikas, intellektis? Te ei saa ju seda teeselda, ennast pidevalt nende tasemele alandamata?»
Shevek istus mugavas polsterdatud tugitoolis ja vaatas ohvitseride salongis ringi. Vaateekraanil rippus musta kosmose taustal endiselt Urrase hiilgav kaar nagu sinakasroheline opaal. Viimastel päevadel olid see armas vaatepilt ja salong Shevekile tuttavaks saanud, kuid praegu tundusid need erksad värvid, voolujoonelised tugitoolid, peidetud valgustid, mängulauad ja teleekraanid ning pehme vaipkate kõik sama võõrad nagu esimesel korral, kui ta neid nägi.
«Ma ei arva, et ma väga palju teeskleksin, Kimoe,» ütles ta.
«Muidugi, ka mina olen tundnud ülimalt intelligentseid naisi, kes suudavad mõelda just nagu mehed,» sõnas tohter kiirustades, teadlikuna sellest, et ta oli peaaegu karjunud –, et ta oli, mõtles Shevek, kolkinud rusikatega vastu lukus ust ja karjunud…
Shevek vahetas kõneainet, kuid jätkas sellele mõtlemist. Küllap on see üleoleku ja alaväärsuse asi keskne teema Urrase sotsiaalses elus. Kui Kimoe peab selleks, et endast lugu pidada, poolt rassi endast alamaks arvama, kuidas suutsid siis naised üldse endast lugu pidada – kas nemad arvasid mehi endast alamateks? Ja kuidas see kõik nende seksielu mõjutas? Ta teadis Odo kirjutistest, et kakssada aastat tagasi olid Urrase peamised seksuaalsed institutsioonid olnud «abielu» – õiguslike ja majanduslike sanktsioonidega lubatud ja tugevdatud partnerlus – ning «prostitutsioon», mis paistis olevat lihtsalt laiem termin kopuleerumise kohta majanduslikul alusel. Odo oli hukka mõistnud need mõlemad, kuid siiski oli Odo ise olnud «abielus». Ja ikkagi võisid need institutsioonid kahesaja aasta jooksul suuresti muutunud olla. Kui Shevek kavatseb elada Urrasel ja koos urraslastega, oleks tal parem see välja uurida.
Oli kummaline, et isegi seks, nii rohke lohutuse, mõnu ja rõõmu allikas nii paljude aastate jooksul, võib üleöö muutuda tundmatuks territooriumiks, kus ta peab astuma ettevaatlikult ja tunnistama oma teadmatust; siiski oli see nii. Teda hoiatas mitte üksnes Kimoe kummaline põlguse ja viha purse, vaid ka varem jäänud ebamäärane mulje, mille see vahejuhtum esile tõi. Laeval viibimise alguses, nende pikkade palaviku ja meeleheite tundide jooksul, oli tema tähelepanu mõnikord meeldivalt ja mõnikord ärritavalt kõrvale juhtinud ülimalt lihtne tunne: voodi pehmus. Kuigi see oli vaid nari, nõtkus madrats tema all hellitava paindlikkusega. See andis talle järele, andis järele nii pealetükkivalt, et ta oli magama jäädes sellest alati teadlik. Nii mõnu kui ka ärritus, mida see temas tekitas, olid kindlalt erootilised. Siis oli veel see sooja õhu kuivatusseade: samasugune tunne. Kõditav. Ja ohvitseride salongis oleva
