et alati peab see lendama poole allesjäänud vahemaast,» vastas Shevek, «ja alati jääb pool maad veel lennata… saate aru?»
«Kas ütleme lihtsalt, et sa sihtisid kehvasti?» küsis juhendaja pingutatud naeratusega.
«See ei loe, kuidas sihtida. Kivi ei saa puuni jõuda.»
«Kes sulle selle mõtte ütles?»
«Mitte keegi. Ma justkui nägin seda. Arvan, et ma nägin, mida kivi tegelikult teeb…»
«Aitab sellest.»
Mõned lapsed olid juttu ajanud, kuid vakatasid, nagu oleksid tummaks jäänud. Väike tahvliga poiss seisis vaikides. Ta paistis ehmunud, kulm kortsus.
«Kõne on jagamine – ühine kunst. Sina ei jaga, oled kõigest egoistlik.»
Läbi koridori jõudsid nendeni orkestri tarmukad viletsad harmooniad.
«Sa ei näinud seda ise, see polnud spontaanne. Olen midagi väga sarnast lugenud ühest raamatust.»
Shevek jõllitas juhendajat. «Mis raamatust? Kas siin on see olemas?»
Juhendaja tõusis püsti. Ta oli oma oponendist umbes kaks korda pikem ja kolm korda raskem ning tema näost võis selgelt näha, et see laps talle absoluutselt ei meeldi; kuid tema hoiakus polnud füüsilise vägivalla ähvardust, ainult autoriteedi kinnitamine, mis oli natuke nõrgenenud ärritatud vastusest lapse veidrale küsimusele. «Ei ole! Ja ära ole egoist!» Siis jätkas ta oma meloodilise pedantse tooniga: «Sedasorti asi on tõesti otseses vastuolus sellega, mida me rääkimise ja kuulamise rühmas saavutada püüame. Kõne on kahesuunaline funktsioon. Shevek pole valmis seda veel mõistma, nagu suurem osa teist on, ja sellepärast on tema siinviibimine rühmale häiriv. Sa tunned seda isegi, eks ole, Shevek? Ma soovitan sul otsida mõni teine rühm, mis töötab sinu tasemel.»
Keegi ei öelnud midagi. Vaikus ja kehv vali muusika jätkusid, kui poiss tahvli tagasi andis ja ringist välja astus. Ta läks koridori ja jäi sinna seisma. Rühm, millest ta oli lahkunud, asus juhendaja suunamisel kordamööda ühist lugu rääkima. Shevek kuulas nende summutatud hääli ja ta süda peksis endiselt kiiresti. Tema kõrvus oli helin, mis polnud orkestri mäng, vaid müra, mis tekib siis, kui püüad nuttu tagasi hoida; ta oli seda helinat ka varem mitu korda märganud. Talle ei meeldinud seda kuulata ning ta ei tahtnud mõelda kivist ja puust, sellepärast suunas ta mõtted Ruudule. See koosnes numbritest ja numbrid olid alati lahedad ja kindlad; kui ta eksis, pöördus ta alati numbrite juurde, sest nemad ei eksinud. Ta oli Ruutu näinud oma mõtetes juba mõni aeg tagasi, see oli muster ruumis, nii nagu muusika mustreid moodustati ajas: esimesest üheksast täisarvust koosnev ruut number viiega keskel. Siiski, kui lisasid ridu, tulid need välja samasugused, kogu ebavõrdsus tasakaalustus minema; seda oli meeldiv vaadata. Kui ta ainult suudaks kokku saada rühma, millele meeldiks rääkida sedasorti asjadest; kuid olid ainult mõned vanemad poisid ja tüdrukud, kellele meeldis, ja neil oli kiire. Aga see raamat, millest juhendaja rääkis? Kas see võis olla raamat numbritest? Kas selles on näidatud, kuidas kivi jõuab puuni? Ta oli olnud rumal, kui rääkis nalja kivist ja puust, keegi teine ei saanud isegi aru, et see oli nali, juhendajal oli õigus. Tema pea valutas. Ta vaatas sissepoole, vaatas rahulikke mustreid.
Kui see raamat oli kirjutatud läbinisti numbritest, siis on see tõde. Siis on see õige. Mitte miski sõnades öeldu ei tulnud kunagi ühtlaselt välja. Sõnades öeldud asjad väändusid ja jooksid üksteise otsa, selle asemel et seista sirgelt ja kokku sobida. Kuid sõnade all, nende keskmes, nii nagu Ruudu keskmes tuli kõik alati ühtlaselt välja. Kõik võib muutuda, ometi ei lähe midagi kaotsi. Kui sa nägid numbreid, siis võisid näha ka seda – tasakaalu, mustrit. Sa nägid maailma aluseid. Ja need olid väga kindlad.
Shevek oli õppinud ootama. Selles oli ta hea, lausa ekspert. Kõigepealt oli ta seda oskust õppinud, oodates oma ema Rulagi tagasitulekut, kuigi see oli nii ammu, et ta ei mäletanudki; ja ta oli seda oskust täiustanud, oodates oma korda, oodates, et saaks jagada, oodates, et temaga jagataks. Kaheksaselt küsis ta: «miks» ja «kuidas» ja «mis siis, kui», aga ta küsis harva: «millal».
Ta ootas, et isa tuleks ja viiks ta külla ühiskodusse. See oli pikk ootamine: kuus dekaadi. Palat oli vastu võtnud lühiajalise määramise Veetöötlustehase hooldusosakonda Drumi mägedes ning pärast seda kavatses ta veeta dekaadi Malennini plaažil, kus ta saaks ujuda, puhata ja kopuleeruda naisega nimega Pipar. Ta oli kõike seda oma pojale seletanud. Shevek usaldas teda ja isa vääris seda usaldust. Kuuekümne päeva pärast tuli ta laste ühikatesse Wide Plainsis, pikk kõhn mees, kurvema pilguga kui eales varem. Kopuleerumine polnud päriselt see, mida ta tahtis. Ta tahtis Rulagit. Poissi nähes ta naeratas ja tema otsmik tõmbus valulikult kortsu.
Nad nautisid teineteise seltskonda.
«Palat, oled sa kunagi näinud mõnda raamatut, milles oleksid ainult numbrid?»
«Mida sa mõtled, kas matemaatikat?»
«Arvan küll.»
«Nagu see?»
Palat võttis oma pealistuunika taskust ühe raamatu. See oli väike, mõeldud taskus kandmiseks, ja nagu enamik raamatuid rohelisse köidetud, kaanele pressitud Eluring. See oli trükitud väga tihedalt, väikeste märkide ja kitsaste servadega, sest paber on materjal, mille tegemiseks on tarvis palju holumipuid ja palju inimtööd, nii et varustuse jaotaja õppekeskuses märkis alati ära, kui olid mõne lehekülje rikkunud ja uut saama läksid. Palat hoidis raamatut avatuna Sheveki ees. Topeltlehekülg oli täis numbritulpade ridasid. Seal nad olidki, nagu ta neid oli kujutlenud. Tema kätte oli antud igavikulise õiguse leping. «Logaritmide tabelid, baasid 10 ja 12» ütles pealkiri Eluringi kohal kaanel.
Väike poiss uuris mõnda aega esimest lehekülge. «Milleks need on?» küsis ta, sest nähtavasti polnud neid mustreid kirja pandud üksnes nende ilu pärast. Insener hakkas poisile logaritme seletama, istudes tema kõrval kõval sohval elupaiga külmas, viletsalt valgustatud ühisruumis. Kaks vanameest toa teises otsas kõkutasid oma lauamängu kohal. Üks täiskasvanute paar astus sisse ja küsis, kas üksikruum on täna öösel vaba, ning läks sinna. Vihm kõmistas kõvasti ühekorruselise elupaiga plekkkatusel ja lakkas siis. Vihma ei sadanud kunagi kaua. Palat võttis välja oma lükati ja näitas Shevekile, kuidas see töötab. Vastuseks näitas Shevek talle Ruutu ja selle korralduse põhimõtet. Oli juba väga hilja, kui nad märkasid, et on hilja. Nad sörkisid läbi imeliselt vihmalõhnalise mudase pimeduse laste ühikasse ja said öökasvatajalt pinnapealse noomituse. Nad suudlesid kiirustades, mõlemad naerust vappudes, ja Shevek jooksis suure magamisruumi akna juurde, millest võis näha, kuidas isa märjas elektrilises pimeduses mööda Wide Plainsi ainsat tänavat tagasi läheb.
Poiss ronis mudaste jalgadega voodisse ja nägi und. Ta nägi unes, et kõnnib läbi tühja maa viival teel. Kaugel eespool nägi ta risti üle tee ühte joont. Kui ta sellele üle välja lähemale jõudis, siis nägi, et see on müür. Müür ulatus üle viljatu maa ühest silmapiirist teiseni. See oli paks, tume ja väga kõrge. Tee kulges selleni ja katkes siis.
Ta pidi edasi minema ja ta ei saanud edasi minna. Müür peatas ta. Temas kerkis valus vihane hirm. Ta pidi edasi minema, muidu ei jõua ta iialgi jälle koju. Kuid seal seisis see müür. Sealt ei pääsenud edasi.
Ta peksis rusikatega vastu siledat pinda ja karjus müüri peale. Tema hääl kostis sõnadeta kraaksumisena. Sellest kohkununa varjas ta ennast ja kuulis siis üht teist häält ütlevat: «Vaata.» See oli isa hääl. Tal tekkis mõte, et ema Rulag on samuti seal, kuid ta ei näinud ema (ta ei mäletanud ema nägu). Talle paistis, et ema ja Palat on mõlemad neljakäpukil pimeduses müüri jalamil ning et nad on inimolenditest kogukamad ja teistsuguse kehakujuga.
