all tekitas vetruva tunde; ta tundis selle ära, sest oli jalutanud Abbenay Kolmnurkpargis. See elav mälestus ja öötuule jahe ääretu puudutus äratasid ta üles. Tema hing tuli peidust välja.
Saatjad viisid ta mingis hoones olevasse ruumi, mis nende seletuse kohaselt oli «tema oma».
See oli umbes kümne meetri pikkune suur tuba ja nähtavasti ühisruum, sest puudusid vaheseinad või magamisplatvormid; kolm endiselt koos temaga viibivat meest pidid olema tema toakaaslased. See oli väga ilus ühisruum, mille ühe terve seina moodustas akende rida, igaüks neist oli kaheks jaotatud saleda sambaga, mis kerkis puu kombel kõrgele ja jagunes tipus kahekordseks võlviks. Põrand oli kaetud purpurpunase vaibaga ja ruumi kaugemas otsas põles lahtises kaminas tuli. Shevek läks läbi toa ja jäi tule ette seisma. Ta polnud kunagi näinud, et soojuse saamiseks puitu põletataks, kuid ei jaksanud enam imestada. Ta sirutas käed mõnusa kuumuse poole ja vajus klantsivale marmoristmele kamina kõrval.
Noorim temaga kaasa tulnud meestest istus teisele poole kaminat. Ülejäänud kaks ajasid ikka veel juttu. Nad rääkisid füüsikast, kuid Shevek isegi ei püüdnud teemat jälgida. Noor mees lausus tasa: «Ma mõtlen, kuidas te küll peate ennast tundma, doktor Shevek.»
Shevek sirutas jalad välja ja kallutas end ettepoole, et tule soojust oma näole püüda. «Tunnen ennast raskena.»
«Raskena?»
«Arvatavasti gravitatsioon. Või ma olen lihtsalt väsinud.»
Ta vaatas mehele otsa, kuid kamina kuma tõttu paistis nägu ebaselgelt, võis näha vaid kuldketi sära ja rüü sügavpunast kalliskivitooni.
«Ma ei tea teie nime.»
«Saio Pae.»
«Oh jaa, Pae, ma tean teie artikleid paradoksi kohta.»
Ta rääkis raskelt, uniselt.
«Siin peab olema baar, vanemõppejõudude ruumides on alati liköörikapp. Kas tahaksite midagi juua?»
«Jah, vett.»
Noormees ilmus tagasi veeklaasiga ja teised kaks ühinesid nendega tule ääres. Shevek jõi vee januga ära ja istus, vaadates käes olevat klaasi, habrast kaunikujulist eset, mille kullast serv püüdis tulehelke. Ta oli teadlik kolmest mehest, nende hoiakutest, kui nad tema ümber istusid või seisid, kaitsvad, aupaklikud, omandiõigusega.
Ta vaatas üles nende poole, ühelt näolt teisele. Nad kõik vaatasid talle ootavalt otsa. «Nojah, te saite mu,» lausus Shevek. Ta naeratas. «Teil on nüüd teie anarhist. Mida te temaga peale hakkate?»
2. peatükk
Valges seinas olevast neljakandilisest aknast paistab selge pilvitu taevas. Taeva keskel on päike.
Ruumis on üksteist mähkmetes lapsukest, enamik neist on koondatud paaride või triodena suurtesse pehmetesse vooditesse ning sekeldavate ja lalisevatena paika pandud. Kaks kõige vanemat on vabadusse jäetud, üks neist, aktiivne paksuke, lammutab mängulauda, ja teine, muhke täis, istub aknast langeva kollase päikesevalguse ruudus, vahtides päikesekiirt siira ja totra ilmega.
Eesruumis peab matroon, ühesilmaline hallijuukseline naine nõu pika kurvailmelise kolmekümneaastase mehega. «Ema on määratud Abbenaysse,» ütleb mees. «Ta tahab, et poiss siia jääks.»
«Kas saame ta siis täisajaga sõime võtta, Palat?»
«Jah. Ma kolin ühikasse tagasi.»
«Ära muretse, ta tunneb siin meid kõiki! Aga kindlasti saadab Tööadminn su varsti Rulagile järele? Kuna olete partnerid ja mõlemad insenerid?»
«Jah, aga ta on… Vaadake, see on Konstrueerimise Keskinstituut, mis teda endale tahab. Mina pole nii hea. Rulagil on suur töö teha.»
Matroon noogutas ja ohkas. «Või nii…!» sõnas ta energiliselt ega öelnud siis rohkem midagi.
Isa pilk püsis muhulisel lapsukesel, kes polnud tema viibimist eesruumis märganud, olles täielikult hõivatud valgusest. Paks laps liikus sel hetkel kiiresti muhkliku poole, kuigi veidra kükitava kõnnakuga, mida põhjustas märg allavajunud mähe. Ta lähenes igavusest või suhtlemissoovist, kuid päikeselaiku jõudes avastas, et seal on soe. Ta vajus raskelt muhkliku kõrvale istuma, trügides teda varju suunas.
Muhkliku puhas ekstaas asendus kohe vihase kulmukortsutusega. Ta tõukas paksu ja karjus: «Mine äla!»
Matroon oli silmapilk kohal. Ta andis õiguse paksule. «Shev, sa ei tohi teisi tõugata.»
Muhklik lapsuke tõusis püsti. Tema nägu õhetas päikesevalgusest ja vihast. Mähe oli kohe maha kukkumas. «Minu oma!» ütles ta kõrge, heliseva häälega. «Minu päike!»
«See ei ole sinu oma,» lausus ühesilmaline naine täieliku kindluse leebusega. «Mitte miski pole sinu oma. See on kasutamiseks. Jagamiseks. Kui sa ei taha seda jagada, siis ei saa seda ka kasutada.» Ja ta korjas muhkliku lapse õrnade armutute kätega üles ja tõstis kõrvale, päikeselaigust välja.
Paks laps istus ükskõikselt jõllitades. Muhklik laps hakkas üleni värisema ja kriiskas: «Minu päike!» ning tema silmist purskasid vihapisarad.
Isa korjas ta üles ja surus enda vastu. «Kuule nüüd, Shev,» ütles ta. «Jäta järele, sa tead ju, et asju ei saa endale. Mis sul viga on?» Tema hääl oli leebe ja värisev, kuna ta ka ise polnud pisaratest kaugel. Kõhn, pikk, kerge laps ta süles nuttis kirglikult.
«Mõned lihtsalt ei saa elu kergelt võtta,» ütles ühesilmaline naine, neid kaastundlikult jälgides.
«Viin ta nüüd ühikasse külla. Teate, ema lahkub homme.»
«Laske käia. Loodan, et saate varsti koos määramise,» ütles matroon, vinnates paksu lapse nagu viljakoti oma puusale, melanhoolia näol ja terve silm kissis. «Tadaa, Shev, südameke. Homme, kuuled, homme hakkame veoautot ja juhti mängima.»
Laps ei andnud talle veel andeks. Ta nuuksus, isa kaela külge klammerdudes, ja peitis oma nägu kaotatud päikese pimeduses.
Sel hommikul vajas orkester harjutamiseks kõiki pinke ja õppekeskuse suures ruumis trampis ringi tantsurühm, nii et lapsed, kes rääkimist ja kuulamist õppisid, istusid töötoa kivipõrandal ringis maas. Esimene vabatahtlik, pikkade käte ja jalgadega kiitsakas kaheksaaastane, tõusis püsti. Poiss seisis väga sirgelt nagu terved lapsed ikka; tema pisut udemeline nägu oli algul kahvatu, siis muutus punaseks, kui ta ootas, et teised lapsed kuulama hakkaksid. «Jätka, Shevek,» ütles rühma juhendaja.
«Noh, mul on üks mõte.»
«Valjemini,» ütles juhendaja, jässakas, varastes kahekümnendates mees.
Poiss naeratas piinlikkustundest. «Noh, vaadake, ma mõtlesin, et kui näiteks viskame kivi millegi pihta. Vastu puud. Te viskate selle ja see lendab läbi õhu ja tabab puud. Õigus? Aga see ei saa tabada. Sest… kas ma saaksin tahvli? Vaadake, siin viskate te kivi ja siin on puu,» kribis ta tahvlile, «see peaks puu olema ja siin on kivi, näete, poolel maal kahe vahel.» Lapsed itsitasid tema holumipuu joonistuse peale ja poiss naeratas. «Et teie juurest puuni jõuda, peab kivi olema poolel teel teie ja puu vahel. Ja siis peab see olema poolel teel selle koha ja puu vahel. Ei loe, kui kaugele see on jõudnud, alati on olemas koht, ainult et see on tegelikult aeg, mis on poolel teel viimase koha ja puu vahel…»
«Kas
