Sihuke lugu on. Noh, sa oled lugenud uudiseid, eks ole. Majandusega on nii, nagu ta on. USA süü kõik, andsid halbasid laenusid ja siis see kõik ja nüüd on igatahes sedasi, et põhimõtteliselt vist tuleb sul ikkagi siia jääda. Vaata, tarbimisnumbrid on languses ja meie kaks koostööpartnerit Madalmaadest lähevad vist hingusele ja seega nõudlus kohe vähenes. Meie enda numbrid on kah nirud, eks sa oled näinud, et saadetisi läheb vähem, no ja seepärast on nõukogu soovi avaldanud praegu sealt otsast üldse asi kinni panna. Nagu Düsseldorfist. Või siis vähemasti ootele. Et me rendime seal pinna välja, kui saab, ja siis tegelikult seame oma fookust rohkem itta, sest seal on nagu põnts väiksem. See pole üldse minu otsus, lihtsalt analüütikud räägivad ja juhatus otsustab ja mina teen. Eks sa tead isegi.“
„Ahah. Okei. See on muidugi kurb. Ma olen teinud päris mõned kulutused Saksamaale kolimise asjus juba. Viisa ja tööluba, lennupiletid. Kahju, et see praegu lörri läks.“
„Ei-ei, saada need tšekid ja asjad kuluaruandega raamatupidamisse ja need me klatime kindlasti ära. Ma ütlen Iljale, et ta isiklikult vaatab, et me sulle ühte senti ka võlgu ei jää.
Lihtsalt kahju on, et sind sedasi solgutasime, on ju. Ega sa väga löödud ole?“
„Ei. Eks ma elan üle.“
„Okei. Tegelikult üks asi on veel. Need asjad on suurema mõjuga, see majandusvärk ja meie tootmine, ja kui juba üks turg ära kukub, siis on meil endal seda tootmist ja saatmist ka vähem. Juhatus tahab, et me tõmbaksime natukene neid otsasid kokkupoole. Noh, laseme õhu välja või nii. Ja kuna nüüd on natukene vähem tööd ka, siis me peaksime mõned inimesed natukeseks nagu vabaks laskma või sedasi.“
„Kui palju?“ Fredil tõmbas kõhust õõnsaks. Ta oli varem ka inimesi töölt lahti lasknud, aga alati olid kingasaajad ise selles süüdi. Seekord tuli lihtsalt headele meestele hundipass anda.
„Noh, sinult me tahaksime, oota, las ma kontrollin üle … kaks nime. Me ise vaatame, kuidas me nendega selle peo lõpetame, eks ole, sinult lihtsalt nimed, et keda pole vaja rohkem ja me ise otsustame, kas koondamise abil või äkki saavad ise kuidagi avalduse kirjutatud … Sina ei pea sellepärast üldse muretsema. Lihtsalt. Nimed.“
„Kaks? Siis meid jääb koos minuga ainult viis. Ma ei tea, kui võimelised me oleme pärast edasi funktsioneerima selliselt.“
„Eks sa paned asja toimima nagu alati. Ma tean sind. Usaldan, et sa tuled toime. Aga näe, Sergei juba ukse taga ootab, ma pean temaga kah rääkima, ega sinu punt ainus ole, kes põntsu saab. On sul küsimusi?“
„Mis ajaks te neid nimesid tahate?“
„Nii ruttu kui võimalik, aga hiljemalt järgmise nädala alguseks. Aeg on raha, on ju. Seda sa tegelikult tead isegi, ma tean.“
Raske südamega astus Fred kabinetist välja. Ukse taga teretas teda elevil näoga naerusuine Sergei. Vaeseke ei teadnud veel, millisel teemal vestlus teda ees ootas − Frederik oli sellel hommikul vist esimene vaibale kutsutu olnud. Kui Haljaslaid ka Sergeiga ühele poole saab, siis too enam ilmselt ei naerata.
Esimene sihtpunkt oli lao asemel hoopis puhkeruum. Ta ei saanud oma meeste juurde minna, ilma et tal oleks kõik vastused ette välja mõeldud. Nood kindlasti päriksid kohe, millest oli jutt, ja ei olnuks hea mõte kohapeal nuputama hakata, kuidas, kas ja mida öelda. Üks idee oli pakkuda välja variant, et kõik kaotavad solidaarselt oma palgast täpselt nii palju, kui kuluks muidu kahe inimese palgal hoidmiseks. Vast oleks sama ideega ka härra Haljaslaid päri. Juhul kui keegi on kambast vastu, võib just nood lahti lasta. Kui aga kõik vastu on, siis tuleks ilmselt liisku heita. Ametiühingut polnud.
Aastate jooksul oli Fred enda pundist nagunii kõik muidusööjad välja löönud ja allesjäänud mehed olid kõik tublid, töökad ja usaldusväärsed tegelased.
Fred saatis Vovale sõnumi ja kutsus ta puhketuppa nõupidamisele. Seal selgitas ta oma kõige usaldusväärsemale alluvale kujunenud olukorda.
„Päris nuss tõesti,“ pani Vova situatsioonile pealkirja. „Ilmselt selline ettepanek, et nõustu palgalangusega või saad kinga, on ebaseaduslik, aga kui neile kõik ausalt ära rääkida, ma usun, et mehed mõistavad.“
Tegelikult väga ei mõistnud. Keegi ei tahtnud oma palgast kaotada, osad sõimasid isegi kõrgemaid ülemusi pederastideks, kes tahavad ausaid heteromehi töömaailmast välja süüa. See olevat lääneeurooplaste vandenõu. Teised arvasid omakorda, et tegelikult tahetakse hoopis odavat tööjõudu sisse tuua ja seepärast olevat tarvis nendest lahti saada. Õnneks Vova ropu huumori abiga suudeti punt siiski maha rahustada ja lõpuks jõuti ka kokkuleppele.
„Lisaks, ma usun, et varsti majandusolukord paraneb ja siis palk jälle tõuseb taas. Proovime selle praegu üle elada ja vaatame, mis edasi saab. Muidugi, ma soovitan kõikidel olla valmis, et olukord võib veel hullemaks minna. Aga nüüd teeme ennast võimalikult väärtuslikeks ja asume tööle. Õhtul püüan härra Haljaslaiule kah selle meie idee maha müüa.“
Frederik oli tegelikult kurb. Grupis valitses terve päev tõeliselt muserdav meeleolu. Nädala jooksul selgus, et teistest osakondadest oli hulk inimesi lahti lastud. Asjaolu, et nad kõik olid vene nimedega, tekitas Fredi laomeeste seas veel rohkem sappi ja tõrva. Üks vihaseks aetud herilane nimega Dmitri süüdistas ettevõtet isegi diskrimineerimises, aga ta tegi seda omavahel ja suuremat inertsi mõte ei kogunud. Lõppude lõpuks tasus neil siiski rahul olla, et nemad oma tööd ei kaotanud, sest boss oli küll esialgu Frederiku plaanile vastu, kuid õnneks pärast argumentide kuulamist lõpuks nõustus.
Järgmistel kuudel ei muutunud midagi paremaks. Majanduslanguse lained jõudsid üha tugevamini ka Ida-Euroopasse ja see mõjutas lisaks MTP-le pea kõiki sektoreid riigis päris rängalt. Sügiseks olid kümned ettevõtted oma kotid lõplikult kokku pakkinud, mõned väljusid sellelt üsna ebaväärtuslikult turult ettevaatusest, teised läksid lihtsalt pankrotti. Ka MTP pidi vaeva nägema, et oma kulusid kokku tõmmata. Tuli esimene palgakärpimise laine, kus peaaegu kõik osakonnad pidid kuni viiendiku oma palgafondist vähendama.
Kuna niigi oli juba laomeeste palkasid vähendatud, siis selles aspektis rohkem ruumi kokkuhoiuks ei olnud. Keegi polnuks nõus oma niigi pingeliseks aetud perekondlikku eelarvet veel survestama. Frederik võttis Vova abiga vastu raske otsuse, et lasevad komplekteerija Dmitri lahti. Ühest küljest seetõttu, et mehe panus oli viimasel ajal küllaltki märgatavalt langenud. Ilmselt arvas Dima, et kuna talle makstakse vähem palka kui varem, siis ei ole tarvis enam nii palju tööd kah teha. Teine mure oli, et ettevõttes olid hakanud levima mitmed kuulujutud homode kättemaksust, venelaste süstemaatilisest diskrimineerimisest, salajasest juutide vandenõust ja muust sellisest. Juttude algusniidid viitasid kõik Dmitrile.
Dima oli uudist kuuldes muidugi vihane, aga jättis oma semudega sõbralikult hüvasti. Olgu, mis oli, kui viimased kuud välja arvata, siis tegelikult oli tegu üsna toreda tüübiga. Tööd tegi korralikult, aitas kaaslasi ja mõnel korral isegi asendas oma kolleege täiesti vabatahtlikult, kui nood mõnel päeval tööle tulla ei saanud. Laos viimasel ajal heljunud rusuv olek oli sellel päeval kohe eriti tummine.
Tööpäeva lõpus jäi Fred veel mitmeks tunniks oma kabinetti aruannet täitma. Lõpuks tabeliga ühele poole saanud, jalutas mees bussipeatusesse. Ootamatult astus talle kõrvale Dima.
„Ma tean, et see pole sinu süü. Sina oled täitsa ladna tüüp. Ma tean küll, et ülemused on need, kellele ei meeldi see tõde, mis ma räägin. Küll karma neile veel kätte maksab.“
„Praegu
