elavad normaalsete meeste kukil. Aga mis teha, küll ma midagi endale ikka leian. Kaua selline pull siin kesta ei saa. Igaüks saab oma väljateenitud palga. Bossid esimesena.“
Frederik ei osanud rohkem midagi kosta. Mehed ootasid vaikides bussi, Dima kimus närviliselt suitsu. Väljas oli nii vaikne, et tubaka põlemist oli lausa kuulda. Lõpuks, kui buss kohale jõudis, astus Fred kergendustundega bussi. Dmitri talle ei järgnenud.
Avang
Vastupidiselt Dmitri hoiatustele tundus, et just ülemused on need, kes majandussurutise tõttu ei kannatanud. Frederik nägi neid, eesotsas härra Haljaslaiuga, ikka uhkete maasturitega ringi sõitmas. Ühe niisuguse peenisepikenduse hinna eest oleks Dmitri-sugune sell terve aasta tööd teha saanud. Ka ei vähenenud bosside firmareisid ning uhked käekellad särasid sama jõuliselt kui varem. Tundus päris ebaaus.
Ebaõiglus torkas ka teistele töölistele teravalt silma ja varsti hakkasid ringlema kuulujutud streigist. Frederik keelas oma meestel niisuguse asja peale mõeldagi, aga kogu firmas töötas ligi sada inimest ja nende üle tal kontroll puudus. Fred seletas oma alluvatele, et streik teeks olukorra ainult hullemaks – tootmise seiskumisel väheneksid kasumid veelgi ja seetõttu tuleks kindlasti üha rohkem sunniviisilist vöörihma koomaletõmbamist. Tuli lihtsalt see aasta või kaks oma säästude najal ära kannatada ja siis muutunuks raudselt kogu olukord taas normaalseks. Varem lahtilastuid saaks tagasi kutsuda ja elu oleks jälle talutav.
Väga analoogsed kärpetuuled puhusid kogu riigis. Inimesi koondati ilma hüvitisi välja maksmata, ettevõtted läksid endiselt ilma suurema tseremooniata pankrotti. Töötuskindlustuskassa oli suure surve all. Poliitikud muidugi lubasid, et luuakse süsteeme, meetmeid ja toetusi, et kodanike kannatusi leevendada, aga tegelikult oli riigiaparaat ise ka raskustes. Kuna eksport kahanes, ettevõtetel läks kehvasti ja inimesed kippusid tarbimise asemel säästma, kuivasid ka maksudest ning aktsiisidest saadud tulud kokku.
Kes sai, püüdis end mõnes veidi edukamas naaberriigis tööle nihverdada, aga üldiselt oli olukord igal pool kehv. Fredi ärakannatamise plaaniga polnud alluvad rahul. Kuna ettevõtteid jäi vähemaks ja tootmine kahanes, hakkasid hinnad tõusma. See pani põntsu nii pensionäridele kui ka vaesele osale populatsioonist. Rahulolematust võimendasid ajalehed ja ajakirjad, kes süüdistasid poliitikuid ja ametnikke ebapädevuses. Õli valas tulle Venemaa uudistevõrk, kes paiskas välja info, kuidas riik püüdis IMF-ilt diskreetselt laenu paluda, aga see pidi endaga kaasa tooma uusi kasinusmeetmeid. Venelaste õhkupaisatu sai endale spinni juurde, justkui tahetaks riiki pankuritele maha müüa selliselt, et just tavakodanikud kannatavad, kui bossid ikka oma suurejoonelist elustiili jätkavad.
Õige pea hakkas Frederik bussis märkama istmetele kritseldatud venekeelseid üleskutseid koonduda foorumitesse, kus arutatakse, kuidas kohalike venelaste olukorda parandada. Ühte sellist käis isegi Fred huvi pärast kaemas. Seal kirjeldati peamiselt, kuidas ennast Lääne pangandussüsteemist lahti sidunud Venemaal on kõik kenasti korras ja elu ilus. Utsitati naabrilt õppust võtma.
Tõsi ta oli, kuigi Venemaa oli muidu olnud ikka nõrgema elatustasemega, siis nüüd paistis, et neil tõesti läks päris hästi. Kuna surutise tõttu gaasi- ja naftahinnad tõusid, oli see paras kosutus Vene riigi eelarvele. Sealt suunati päästepakette ettevõtetele ja inimestele, kes oma raha Lääne turgudel kaotamas olid.
Ühel novembrikuisel kolmapäevahommikul libises Vova Frederiku kabinetiuberikku ja sulges ukse.
„Boss. Suht pizdets on nüüd. Streik tuleb. Anna andeks, et ma sulle varem ei öelnud. Poisid ei lubanud. Ja oli parem kah, muidu sa oleksid püüdnud hakata takistama ja siis nad oleksid sind vihkama hakanud. Aga see on paratamatus. Sama kindlalt, nagu pede saab AIDS-i, tuleb MTP-s streik. Homme visatakse paber Haljaslaiu lauale. Tegelikult neid streike on mujal ettevõtetes veel, Flameras, Intermetallis ja Tornalis. Nüüd on lihtsalt see, et oled sa meiega või mitte?“
„Oh, kurat.“ Frederik toetas küünarnukid põlvedele ja haaras kahe käega peast kinni. Ta suutis ainult mõtlikult puhiseda, nagu oleks teda just painajalik peavalu tabanud.
Siin polnud enam midagi parata. Vene hing on juba niisugune, et kui see millegi kasuks otsustab, ükskõik kui loll see ka poleks, siis võetakse asi ette, ükstapuha, mis hinnaga. Eriti hull on olukord muidugi ettevõttes, kus toodetakse alkoholi. Ilmselgetel põhjustel.
Streigi hommikul käsutati kõik jupijumalad Haljaslaiu kabinetti.
„Mehed, ega siin midagi ole. Käsutage oma alluvad tööle või teiega on kah lõpp.“ Boss seisis sirgelt, hääl tundus kindel, aga Frederik märkas, kuidas mehe vasaku käe väike sõrm kontrollimatult värises.
„Ma ei saa midagi teha,“ võttis esimesena sõna Sergei, „nad ei taha teha midagi ja kõik. Ega ma füüsiliselt neid sundida saa. Nagu üks mees, kõik lihtsalt seisavad.“
„Ma mõistan, aga saate aru, härrased, et selline streik on illegaalne? Streigile peab eelnema hoiatus ja ooteaeg ja kõik sellised vigurid. Praegu ma võin teid kõiki lihtsalt päevapealt vallandada ja mitte üks ametnik tööinspektsioonis ei pilguta silmagi.“
Toas tekkis sumin, kui kõik püüdsid üksteise võidu midagi ülemusele seletada.
„Fred, mis sina arvad?“ pöördus nüüd ülemus otse oma laojuhataja poole.
„Mis see laomees ikka arvab …“ osatas personaliosakonna juhataja, Ilja kiitsakas boss teravalt, aga keegi ei teinud temast välja.
„Härra Haljaslaid. Kõik on pinges. Nad on näinud palju vaeva ja võtnud vastu suure palgakärpe. Pärast inimeste lahtilaskmist on kõikide koormus suurenenud. Nad lihtsalt tahavad kuidagi ennast välja elada ja tunda, et teie nendest hoolite. Tehke ise kas või üks samm, enne kui neile karmilt lajatate. Pakkuge mingitki hüve. Lisapuhkepäeva või protsendist palgatõusu.“
„See on võimatu, raha ei ole!“ torkas uuesti personaliboss.
„Tasa,“ rahustas Haljaslaid. „Ma saan aru küll, aga vaata, kui ma praegu ühegi sammu teen, eks ole, saavad kõik ainult indu juurde. Nagu puhuks lõõtsaga hapnikku tulle juurde. Siis nõutakse veel rohkem. Aga meil ei ole praegu neid vahendeid. On ju, sõbrad. Praegu on nii, et te peate oma meestele selgeks tegema, et kui nad selliselt jamavad, kukub kogu ettevõte kokku ja siis pole kellelgi enam isegi mitte niipalju raha, kui neil praegu on. See on ju jumalast loogiline jutt. Nad peavad aru saama!“
„Aga, härra, äkki teie ja teised kõrged ülemused toote ka mõne ohvri? Et mehed näevad, kuidas teie nendega koos kannatate. Et kõikidel on raske,“ püüdis Sergei võimalikult ettevaatlikult ettepanekut sõnastada.
„Mis asja?“ võttis Haljaslaid tuld, „ah et ei tahetagi midagi juurde, vaid et mina ja teised nõukogu liikmed peavad kaotama? See on nagu kommunism või? Et võtame edukatelt ja jaotame äpudele? Seda mina ei talu. See ei ole õiglus! Raisk, ma ütlen, marss välja ja tehke oma meestele selgeks, et töö peab jätkuma, muidu on nad kõik päeva pealt lahti lastud!“
Kabinetti kogunenud püüdsid kuidagi oma ülemust veel mõjutada, aga too kisas neile vihaselt näkku ja ajas nad minema. Kellelegi ei meeldi, kui vihjatakse, et ta on midagi valesti teinud.
Haljaslaiu raev ei aidanud tööseisakut rahustada, vaid hoopis andis sellele indu juurde. Töötajad koostasid graafiku, mille alusel valves ollakse, teised said vahepeal kodus käia ja varusid täiendada. Esialgu polnud veel keegi ettevõtte meelipehmendavate toodete kallale asunud.
Õhtuks saabus kohale riiklik lepitaja. Kõigepealt kisasid tema peale töötajad.
