ka streigiga ühinenud. Personaliboss teadis hästi, et vaheastme ülemad on väga väärtuslik materjal, millest ei tasu kergekäeliselt lahti lasta.
Ilmselt kaalutles Haljaslaid asja nii: laseb need lurjused lahti, peksab ettevõttest minema. Tööpuudus on parasjagu piisavalt kõrge, küll leiab ka madala palga eest endale niisama pädevad töötajad. Ise on lollid ja hakkasid ebaseaduslikult streikima. Sedasi ongi neist lihtsam, ilma hüvitisteta, lahti saada. Järgmistega, kes värava taha töökohta lunima tulevad, saab juba lepingut sõlmides enda huve rohkem silmas pidada.
Õhtuks oli kohal politsei. Vallandatud polnud nõus lahkuma. Kõik püsisid oma töökohtadel. Tehaseesisel õuel olid algul peaasjalikult ainult sinivormides kiivreis mehed. Kumminuiad püsisid esialgu vööl, aga kilbid olid neil küll käes. Frederik vaatas oma aknast, kuidas tootmishoone õllesektori poisid pollaritega midagi seletasid ja siis minema jooksid. Järgmisel hetkel tormasid õuele ülejäänud MTP töötajad ja tegid maja ette endist keti. Nüüd hakkasid politseinikud ahelikku võtma. Frederik tõttas õue.
Trepist alla ja läbi lao kiirustamine võttis alla poole minuti, aga selle ajaga käis kähmlus juba täie hooga. Pudelid lendasid, karjuti rõvedusi. Üsna lihtsa vaevaga väänasid korrakaitsjad streikijaid maha ja tõmbasid nende käed kaablivitstega kinni. Maja vasaku külje juures oli suurem punt tootmishoone mehi, kes avaldasid märksa suuremat vastupanu. Nad olid ennast euroaluste küljest rebitud lauajuppidega relvastanud – kuumaverelised noored kuked.
Frederik jooksis esimese politseiniku juurde, kes maas lamavale Volodjale põlvega selga vajutas. Mees kisas, et ei saa hingata. Frederik tahtis mundrikandjat eemale tõmmata, aga juba haaras keegi temast endast kinni ja püüdis teda pikali paisata. Fred suutis kuidagi püsti jääda ja kisas temast haaranule vene keeles näkku:
„Kurat, mina olen siin seaduslikult tööl, ära näpi, raisk! Lase too mees vabamaks, ta ei saa hingata, pagan võtaks. Nagu metslased. Kurat, kõik on siin inimesed.“
Politseinik ei vastanud vene keeles, vaid lausus korrektselt: „Astuge eemale, ärge segage politsei tööd!“
Nüüd vahetas ka meeleheitel Frederik keelt ja hüüdis üle õue kajava kisa:
„Jah, aga palun, inimlikult. See mees seal on Volodja. Kahe lapse isa. IT-tehnik. Töötanud ettevõttes juba viis aastat. Tulime samal ajal tööle. Saad aru. Ta on tavaline inimene. Ta on juba teie võimuses, võtke see kuradi põlv ta seljast ära.“
Kaks politseinikku kõhklesid veidi, ent siis andsid järele. Võitlus mujal õuel näitas raugemise märke. Enamik streikijatest oli maha väänatud ja nende käed olid seljale seotud. Osad andsid ise alla ja põgenesid MTP territooriumilt minema. Isegi tootmishoone poisid oli nüüd relvituks tehtud ja neid taoti kumminuiadega, kui mõni oma käsi selja taha panna ei tahtnud. Frederik jooksis lähemale, et seda asjatut peksu lõpetada. Ta nägi, kuidas Haljaslaid kõike oma kontori aknast jälgib. Lisaks märkas, et polnud ühtegi meediaväljaannet ega kaamerameest seda vägivalda filmimas. Ainult töötajate enda fotokad ja telefonid, mida neilt parasjasti tumedasse kotti kokku korjati.
Enne kui Frederik pekstavatele appi jõudis, leidis ta maas veriseks löödud peaga Ilja. Tema sõber, alati lõbus Ilja, kes nüüd teadvusetuna selili lamas ja korises. Purunenud prillide jupid lõikusid ta silme juures nahka. Fred püüdis neid ettevaatlikult eemaldada, et need rohkem kahju ei teeks. Verd oli palju.
„Tulge appi! Teil arsti või meedikut on? See mees vajab abi!“ Frederik püüdis pilguga tabada mõne kaastundliku mundrikandja silmi, aga need olid kõikidel kiivrite taga peidus – mendid ainult vaatasid pealt.
Ettevaatlikult tõstis mees oma sõbra lõuga ülespoole, et hingamisteid avada. Tundus, et see töötas, sest Ilja hingamine kõlas nüüd veidi normaalsemalt. Peast ja näost tuli küll omajagu verd, aga see hetkel eriti ei morjendanud. Ta lihtsalt hoidis oma semu pead ja jälgis, et mees hingaks.
Mingi umbmääraselt aeglaselt möödunud aja pärast saabus kiirabi ja võttis kannatanu enda hoole alla. Tuli Ilja naisele helistada. Frederik vaatas enda ümber ringi. Veriseid mehi leidus veel, ka korrakaitsjate seas. Tema kolleege talutati parasjagu bussidesse. Ta pidi mitmel korral sekkuma, kui pollarid tema töökaaslasi liiga karmilt kohtlesid. Miskipärast harjusid mundrikandjad tema kohalolekuga ja isegi järgisid tema korralekutsumisi. Võib-olla seepärast, et vene keelt ta enam ei kasutanud. Vovat ei õnnestunud kuskilt leida. Suur pinge, mis alles pool tundi tagasi kogu MTP õue täitis, oli nüüd lahtunud, alles jäi ainult meeleheide.
Põhimõtteliselt oli Haljaslaiul olnud õigus. Kahe nädala pärast olid peaaegu kõik streigi tõttu vallandatute töökohad täidetud. Asjaolu, et samaaegselt toimusid mitmed streigid üle kogu riigi, päästis MTP ka suurest hulgast halvast tähelepanust. Nii mõneski kohas oli samamoodi kakluseks läinud ja politsei resoluutne, kuid vägivaldne käitumine tundus olevat pigem reegel kui erand.
Ilja sai terveks. Enam-vähem. Arstide sõnul võis meest edaspidi aeg-ajalt kummitada peavalu, aga üldises plaanis polnud vigastus väga hull. Sellele vaatamata oli surmaoht väga reaalne. Tähelepanuta selili lamama jäämine oleks võinud surmaga lõppeda, sest teadvuseta mehel vajus keel kurku ja lämbumine oli küllaltki tõenäoline. Silmad jäid õnneks mõlemad terveks, kulmu jäi eluaegne arm.
Ka politsei poolt kinni peetud streikijad lasti õige pea vabaks. Politsei võttis neilt sõrmejäljed, tegi pildid, aga enamus pääses isegi trahvist. Ainult need, kes suurema vägivallaga silma paistsid, said süüdistused. Mõnda aega olid nad MTP väravate taga protestimas ja püüdsid takistada uusi töölisi sisse pääsemast, aga ka see aktsioon suri tasapisi iseseisvalt välja. Meestel oli tarvis perekonna toitmiseks mingigi sissetulek leida.
Vova oli targu suurimate kokkupõrgete ajal varju hoidunud ja vestluses Haljaslaiuga enda lahkumisega ähvardades suutis Frederik sõbra töökoha säilitada. Isegi veel paar vana alluvat õnnestus uuesti tööle kaubelda. Täpsemalt just neid, kes aktiivsemate kokkupõrgete ajal minema hiilisid. Selgrootud mehed muidugi, aga piisavalt targad, et mõttetust võitlusest hoiduda. Töö nüanssidega kursis olevaid spetsialiste oli hädasti vaja, eriti siis, kui uusi nägusid veel värvata polnud õnnestunud. Kokkuvõtvalt vahetus MTP-s tänu streigile ligi seitsekümmend protsenti töötajatest. Vova spekuleeris, et lahkujatel võis õnnestuda mõnes teises oma streikijaid vallandanud ettevõttes tööd saada. Selline vahetuskaup. Palk oli loomulikult märkimisväärselt väiksem kui varem.
Muidugi oli Frederik tülgastunud MTP käitumisest, aga ta andis enesele aru, et tema mossitamine poleks olukorda kuidagi parandanud. Veel enam – tema enese säästud läksid ühes Rootsi pangas kärssama, sest pank oli andnud liiga palju laene, mida inimesed enam tagasi maksta ei jõudnud. Pankrot oli paratamatu ja tagatiseks olevast rahast piisas, et kliendid said kätte kõigest kümme protsenti oma hoiustest. Tasapisi ujusid küll kuskilt välja dokumendid, mis viitasid panga varade kantimisele emapanka Rootsis, aga valitsus ja pank ise nimetasid neid võltsinguteks. Kahtlane tundus kogu see krempel ikkagi. Ja Frederik oli nüüd tööl jätkamisega täitsa sundseisus. Võiks vabalt seista aadete ja õigluse eest, aga kui sul võetakse sellisel juhul korter käest ja süüa pole midagi, jääks võitlus väga üürikeseks.
Venemaa kasutas kasvavat rahulolematust osavasti ära. Neil õnnestus ringlusesse paisata mõned videoklipid vägivallaga liialdavatest korrakaitsjatest, mis tekitasid venekeelses kogukonnas palju furoori. Ühelt poolt oli nende seas terve hulk töölisi, kes ise reaalselt olid tappa saanud, teisalt nägid neid kaadreid inimesed, kes muidu tootvas sektoris ei töötanud.
Nüüd said nad ka aimu, kuidas nende kaasmaalasi riigi poolt oli koheldud.
Sotsiaalmeedia
