style="font-size:15px;"> Sellest hoolimata ei saa salata, et ma olin keeruline ja teistmoodi laps.
Ühel päeval, kui ma olin kuuene, läks ema koos minuga toidupoodi. Kassajärjekorras seistes valdasid mind järsku tugevad tunded. Tahtsin nutma puhkeda. Mul oli selline tunne, nagu oleksin seisnud rannas, kus tohutult suur tunnete laine voogas üle minu ja pühkis mu jalust – see oli täpselt niisama jõuline ja segadusse ajav. Seisin seal, talumatult kurb ja segaduses. Emale ei öelnud ma midagi. Siis köitis mu tähelepanu kassapidaja.
Naine oli noor, ehk varajastes kahekümnendates, ja tähelepandamatu. Ta ei kortsutanud kulmu ega nutnud. Tal oli tüdinenud ilme. Kuid ma teadsin, et ta ei igavlenud niisama. Ma teadsin, et tema oli selle kohutava kurbuse allikas, mida ma tundsin.
Minu jaoks ei olnud kahtlustki, et ma olin üles korjanud kassapidaja kurbuse. Ma ei teadnud, mida see tähendas või miks see nii oli. Ma ei teadnud isegi seda, kas see oli ebatavaline või mitte. Teadsin vaid, et tajusin tema kurbust, et see oli äärmiselt ebamugav ja segadusttekitav, ning et ma ei saanud seda kuidagi lõpetada.
Edaspidi kogesin samasuguseid hetki korduvalt. Vahel möödusin tänaval võõrast inimesest ja mind tabas tugev viha- või ärevusesööst. Mõnel teisel korral korjasin üles sõprade ja klassikaaslaste tunded. Enamjaolt olid need kogemused rasked ja õnnetud. Kuid ma olin võimeline tajuma ka õnnelikke emotsioone.
Kui ma sattusin kellegi lähedusse, kes oli eriliselt õnnelik, tundsin positiivset elevust. Tundsin, justkui ei oleks tunded mitte ainult minule üle kandunud, vaid selle käigus ka intensiivistunud. Mõnel korral kogesin puhast, piiritut rõõmu olukordades, mis eeldasid selgelt vähem ekstaatilist reaktsiooni. Lihtsad õnnehetked nagu jäätise jagamine sõpradega, suplus suvisel päeval või oma naeratava ema seltsis istumine võisid mind muuta eufooriliseks ja tõsta mu tuju laeni.
Tänagi suudan neid õnnehetki ette manada ja minu võime ülemäära tugevalt reageerida on tänini alles. Mõnikord tunnen luuletust lugedes, kunstiteost vaadates või midagi maitsvat suhu pistes plahvatuslikku rõõmu ja heaolu, just nagu tajuksin neil lihtsatel hetkedel kõige eredamalt oma seotust maailmaga.
Kui ma olin laps, tähendas see, et võisin äärmuslikust õnnetundest langeda sügavasse depressiooni, olenevalt sellest, kelle läheduses ma olin. Mu meeleolu langes järsult, siis voolasid tunded äärmuslikult üle, seejärel sukeldusin jälle sügavasse masendusse – nagu Ameerika mägedes. Ma harjusin nende metsikute meeleolukõikumistega ja õppisin neid taluma kuni tasakaalu taastumiseni.
Mõistmine, et ma reageerin teiste inimeste tunnetele, oli minu jaoks suur samm oma äärmuslikult muutlikest tunnetest aru saamisel. Kuid läks aastaid, enne kui ma sain aru, et see minu kummaline võime ei olegi nii kummaline ja et seda kutsutakse empaatiaks.
Empaatia tähistab meie võimet mõista ja jagada teiste inimeste tundeid. Teadlased, ennekõike kaks neuroteadlast Giacomo Rizzolatti ja Marco Iacoboni, on teinud teaduslikke eksperimente, mis on näidanud, et inimeste ja mõnede loomade ajus leidub nn peegelneuroneid. Peegelneuronid reageerivad nii teise tegevusele kui ka meeleolule. „Kui te näete, et mind lämmatavad emotsionaalsed probleemid, siis teie ajus olevad peegelneuronid simuleerivad minu meeleolu,” selgitas Iacoboni. „Te teate, kuidas mina end tunnen, sest teie tunnete sõna otseses mõttes sedasama, mida minagi tunnen.”
Empaatia on üks viis, kuidas me kõigi inimestega omavahel läbinisti seotud oleme. Sellepärast tunnemegi rõõmu, kui meie lemmikmeeskond võidab – kuigi me ise mängus ei osale, võtame rõõmuga omaks mängijate elevuse. Sellepärast tunneme vajadust annetada kaugel eemal olevatele tragöödiate ohvritele – sest me suudame end võõraste inimeste asemele mõelda ja tajuda nende muret.
Teisisõnu on inimesed üksteisega tähenduslikult seotud. Meie vahel on tõeliselt olulised ühendused.
Kõigepealt tajusin ma neid ühendusi kui jagatud kurbust ja õnne. Hiljem hakkasin nägema valguskiiri, mis seovad meid kokku. Minu arusaamine, et me kõik kuulume ühte, sai alguse tol päeval toidupoes ja iga järgnev kogemus süvendas arusaamist valgusest meie vahel.
3
AUSTRAALIA
SELLEKS AJAKS KUI PAPA oli surnud, olin ma juba teadlik sellest, et olen tugevalt seotud inimestega minu ümber – nii tugevalt, et mul ei olnud võimalik põgeneda nende tunnete ja emotsioonide eest. Kuid pärast seda, kui Papa oli surnud ja ma teda unes nägin, hakkasin aru saama, et ma olin mingil moel ühenduses ka nende inimestega, kes on meie hulgast lahkunud.
See kõik oli väga segadusse ajav. Kuigi Papa uuesti nägemine oli kingitus, tundusid mu võimed ikka veel rohkem needusena. Need ajasid mind segadusse ja olid sageli minu jaoks liig. Mida tähendasid need ühendused ja miks mina neid tajusin? Kas ma olin lihtsalt imelik ja teistmoodi? Või toimus hoopis midagi muud? Mul oli vaja leida nimetus selle tarvis, mis minuga valesti oli. Ja siis, teadmata õieti, mida see sõna tähendab, tulin ma välja diagnoosiga. Ma läksin ühel päeval ema juurde, kui ta parajasti nõudepesumasinat täitis, ja ütlesin: „Ema, ma arvan, et ma olen selgeltnägija.”
Ma ei mäleta, millal või kuidas ma olin teada saanud selle sõna tähenduse. Võib-olla kuulsin seda mõnest telesaatest või lugesin raamatust. Ma ei teadnud kindlasti selle sõna täit tähendust. Kuid minu jaoks piisas teadmisest, et selgeltnägija võis näha tulevikku. Kas see ei olnud siis see, mida ma oskasin?
Ema katkestas nõude masinasse panemise ja vaatas alla minu poole. Ootamatult lasin selle kõik endast välja – rääkisin kõik emale ära. Rääkisin sellest, et teadsin, et Papa sureb ära, ja sellest, kuidas ma teda unes nägin, ka oma süütundest ja hirmust. Ja rääkides tundsin, kuidas ma hakkan nutma.
„Mis mul viga on?” küsisin ma ema käest. „Kas ma olen sellepärast paha, et ma seda teadsin? Kas see oli minu süü, et ta ära suri? Kas ma olen neetud? Miks ma ei võiks lihtsalt normaalne olla?”
Ema asetas mulle käe õlale ja pani mu köögilaua taha istuma. Siis võttis ta mul kätest kinni.
„Kuula mind,” ütles ta. „See ei ole sinu süü, et Papa ära suri. Sa ei ole neetud. Sul ei ole põhjust end millegi pärast süüdi tunda. Sul on lihtsalt veel üks võime, see on kõik.”
See oli esimene kord, kui minu omaduse kohta öeldi „võime”.
„See on lihtsalt üks osa sinust ja kõik sinu osad on ilusad,” jätkas ema. „See on loomulik. Ära seda karda. Universum on suurem, kui me arvame.”
Siis ütles ema midagi sellist, mis muutis kõik. Tundub, et minul olevad võimed olid avaldunud tema suguvõsas juba mitmel põlvkonnal.
Emaema Babette ehk Omi1 sündis kümnelapselises perekonnas väikeses Baieri mägikülakeses. Kui Omi oli väike, puhkesid mägedes tugevad äikesetormid, mis lõhkusid ja märatsesid oru kohal. Vanaema vanemad äratasid ta mitmel korral keset ööd ja panid riidesse, et juhul, kui äike majja sisse lööb, oleks ta kohe valmis põgenema.
Külake oli muust maailmast eraldatud ja seega ei puutunud Omi välismaailmaga kokku. Ei olnud telefoni ega raadiot. Omi kasvas üles legendide, folkloori ja ebausu najal. Talle õpetati, et enne hommikusööki ämbliku nägemine toob terve pika päeva jooksul halba õnne. Lambast vasakult poolt möödumine oli hea märk, paremalt poolt möödumine mitte nii väga. Omile õpetati, et kingi ei tohi laua peale panna, et mitte kutsuda halbu uudiseid tulema, ja et kui ilmaasjata keset päeva tuled põlema panna, hakkavad inglid nutma. Kui ta midagi koju unustas, oli kõige parem kolm korda ümber omaenda telje pöörata, maha istuda ja kümneni lugeda, siis minna ja tuua
Saksa keeles vanaema.
