vahel unes üht olendit – tume kogu surus näo vastu aknaklaasi ja hoidis üleval kolme sõrme. Omi vihkas selliseid unenägusid. Järgmisel hommikul ärgates teatas ta, et kolme päeva pärast juhtub midagi halba. Tal oli peaaegu alati õigus, oli see siis mingisugune tagasilöök, õnnetus või surm.
„Ma ootasin, millal see juhtub,” ütles ta neil puhkudel. „Siis teadsin, et nüüd oli see vähemalt möödas.”
Omi kolis suurena Ameerikasse, abiellus ja kasvatas üles pere, kus kasvasid ka minu ema Linda ja tädi Marianna. Aga unenäod järgnesid talle üle ookeani. Ühel ööl ärkas ta ehmatusega unenäo peale, milles suri üks tema lähedane sõber Saksamaal. Ta kirjutas üles kuupäeva ja kellaaja. Veidi hiljem sai Omi Saksamaa postmargiga kirja, milles talle teatati selle inimese surmast täpselt Omi üles kirjutatud päeval ja kellaajal.
Ühel teisel hommikul istus Omi köögis ja punus üheksa-aastasele Mariannale patse. Minu ema oli siis seitsmeaastane. Ootamatult helises telefon.
Enne kui Omi jõudis toru võtta, pahvatas Marianna: „Helistatakse Saksamaalt, et öelda, et onu Karl on surnud.”
„Kuss!” hurjutas Omi. „See on kole jutt.”
Ta võttis toru ja kuulas mõne hetke, siis läks näost valgeks. Kõne oli Saksamaalt. Omi vend Karl oli surnud.
Ema imestas, kuidas Marianna küll võis seda teada. Tema ja ta õde ei olnud isegi onu Karli olemasolust teadnud. Rohkem seda ennustust ei arutatud. Terve ema lapsepõlve oli Omil eriline kaardipakk, mida ta hoidis peidus. Need olid Saksamaalt pärit ja väga vanad ning sarnanesid tarokaartidega. Aeg-ajalt, tavaliselt pühapäeva pärastlõunal, kui tuli külla mõni tema nõbu ja palus kaarte laduda, pani Omi need lauale ja ennustas nende abil küsija tulevikku, head või halba.
Kuid iga kord kaarte välja võttes andis Omi tõsise hoiatuse. Kaartidesse ei tohtinud suhtuda kergelt, sest iga kord, kui neid kasutada, jätsid kaitseinglid su kolmeks päevaks üksi.
Vanaema uskus, et teispoolsuse energiad ja läbi unenägude suhtlemine on päriselt olemas. Peaaegu eranditult puudutasid talle ilmunud sõnumid surma või haigusi või probleeme. Kuna need olid hoiatused peagi juhtuvatest õnnetustest, ei rõõmustatud nende üle, neid lihtsalt aktsepteeriti.
Aastaid hiljem, kui rääkisin emale, et ma olen selgeltnägija, rääkis tema mulle oma unenägudest. Ükskord ülikooli ajal heitis ta voodisse ja oli just magama jäämas, kui kuulis selgesti, kuidas tema isa hüüdis tema ema nimepidi; kuid see, kuidas ta seda tegi, ajas ema millegipärast ärevaks. Oli selge, et midagi oli valesti! Ema tõusis voodis istukile, vapustatud ja segaduses. Midagi sellist ei olnud temaga kunagi varem juhtunud. Sel ööl oli juba liiga hilja, et koju helistada, kuid järgmisel hommikul vara helistas ta, et küsida: „Kas isaga on kõik hästi?” Ema isa oli lõpetanud keldri viimistlemist ja paigaldanud okslikust männipuidust tahveldist. Ta kasutas vajaliku suurusega detailide saagimiseks võimsat saepinki ning eelmisel ööl, kui isa juhtis paksu lauda pöörleva saeketta poole, libises midagi ja ta lõikas endale sügavalt sõrme. Täpselt sel hetkel hüüdis ta vanaema appi. Sisselõige oli jube.
Veidi vanemana nägi ema unes, et üks naaber kukkus toidupoes väga õnnetult. Ärgates tundis ta tungi helistada naabrile, et kontrollida, kas too on terve, kuid ta ei teinud seda. Päeva jooksul sai ta teada, et naaber oli kukkunud ja surnud.
Ükskord nägi ema unes punast telefoni. „Unenäos helises see punane telefon valjult ja nõudlikult ja ma püüdsin meeleheitlikult vastata, kuid see ei õnnestunud,” rääkis ema. „Järgmisel päeval sain ma teada, et teie isa onu, kes elas Ungaris, oli surnud. Ungari oli kommunistlik riik ja kommunismi seostatakse punase värviga. Sellepärast oli telefon minu unenäos punast värvi.” Ema seletas, et selgeltnägijate unenägudes või nägemustes esines sageli sümboleid.
Tädi Marianna jagas pärast minu ülestunnistust minuga oma lugusid. Ta rääkis, kuidas tal olid sageli just enne jõule nägemusesähvatused, tänu millele ta teadis täpselt, mis tema kingipakis on. Ühel korral oli tema nägemuses väike päevalillekujuline vaibake ja kolme päeva pärast leidis ta kuuse alt just sellise vaiba.
Mariannal olid ka väga tugevad halvad eelaimdused, ta teadis, kui peagi oli juhtumas mingi õnnetus. Mõne päeva pärast juhtuski kindla peale midagi halba ja ta ütles nagu Omi: „Jumal, küll mul on hea meel, et see on nüüd möödas.”
Aga Mariannal oli ka häid nägemusi. Veidi aega pärast Omi surma nägi Marianna lepatriinut ja tundis selles ära sõnumi oma emalt. Aastate jooksul ilmus nagu võluväel alati lepatriinu, kui tal oli vaja tunda ema armastust. Minu ema näeb neid ka ja temagi usub, et need on märgid tema emalt. Natuke enne seda, kui mu tädi pidi minema haiglasse operatsioonile, nägi ema, kuidas tuppa lendas lepatriinu. Eelmiste jõulude ajal leidis ta lepatriinu köögipõrandalt roomamast – see on päris tähelepanuväärne, sest tavaliselt lepatriinusid New Yorgis keset talve ei näe. Nii tädi kui ema aktsepteerisid aja jooksul seda, et meile kallid inimesed, kes on siit ilmast lahkunud, on kogu aeg maa peal meie lähedal, meie käeulatuses.
Minu tädi pikaaegne meditsiiniõeamet tugevdas tema usku sellesse, et lähedased teispoolsuses vaatavad meie üle ja toovad meile lohutust. Tihtilugu rääkisid patsiendid talle: „Minu ema istub praegu koos minuga siin.” Või siis kuulis ta, kuidas nad hakkasid rääkima kellegagi, keda teised toasolijad ei näinud, aastaid tagasi surnud inimestega. Marianna teadis alati, mida see tähendab: patsient oli meie seast lahkumas. Ta ei näinud sellistes nägemustes midagi imelikku. Selle asemel leidis ta, et need on lohutavad – need kinnitavad, et kallid inimesed tulevad sageli kohale, et aidata meil teispoolsusesse minna. Sellepärast ütles tädi, kui keegi patsientidest mainis, et mõni sugulane tuli tema juurde, lihtsalt: „Öelge neile tere ja kutsuge sisse.”
Iga kord, kui ema või tädi minuga mõnda sellist lugu jagasid, neelasin ma need endasse, tundes midagi rõõmu sarnast. Nad ei olnud nende unenägude, nägemuste ja sõnumite suhtes vähimalgi määral skeptilised. Sellepärast aktsepteeriski mu ema nii varmalt minu ennustust Papa surma kohta.
Aastaid hiljem, kui olin teismeline, tegid ema ja tädi mulle kingituse. See oli pakitud vanasse halli vildist ehtekotti. Pistsin käe sisse ja tõmbasin välja kaardid – Omi erilised kaardid.
Kaardid olid erksavärvilised ja tajutavalt energiaga laetud ning pildid nendel maagilised. Seal olid mõõgad ja kilbid, kuningad ja elevandid. Õllekannu hoidev keerub. Kult, kelle seljas istus koer. Ainulaadsed ja ilmekad pildid lummasid mind. Kui tädi pani mu istuma ja seletas lahti iga kaardi sümboolse tähenduse, sain aru, et minu käes oli täiesti uus keel. Võimalus leida tähendusi, mida mul enne ei olnud.
Tol ajal ma kaarte eriti tihti ei kasutanud ja praegugi mitte, sest tundub, et mul on teispoolsusega oma ühendus. Kuid mõnede inimeste puhul on kaardid hea vahend. Need rahustavad meelt ja aitavad keskenduda uuele tajukeelele, et võtta vastu informatsiooni. Usun, et Omi just nii neid kasutaski.
Kinkides kaardid mulle, julgustasid ema ja tädi mind sisuliselt seda maailma avastama, selles tegutsema ja tähendusi otsima. Ja sel moel andsid nad mulle märku, et ma ei ole veidrik, mul ei ole mitte midagi viga, et minu ande juured ulatusid tagasi kaugele minu perekonnalukku.
„Iga osa sinust on õigustatud,” ütles ema kord mulle. „Iga osa sinust väärib avastamist. Ära karda oma võimeid. Need on ehtsad ja nad on osa sinust.”
Päeval, mil ma lõpetasin kuuenda klassi, üheksa kuud pärast Papa surma, andis ema mulle üle järjekordse väikese kingituse.
„See on Papalt,” ütles ta.
Ma tardusin. Mis mõttes oli see kingitus Papalt? Ma teadsin, et kui ta veel elus oli, ostis
