muretu. Iga ajastu pani meid rohkem sõltuma leidlikkusest ja vähem alusbioloogiast, kuni tehnoloogiline edu hakkas edestama evolutsiooni. Ja siis, millalgi 1900. aastate algul, muutus meie tehnoloogiline osavus nii võimsaks, et lõhkus fundamentaalsed bioloogilised seosed meid ümbritseva maailmaga. Kanalisatsioon, küttesüsteemid, toidupoed, autod ja elektrivalgus võimaldavad meil kontrollida ja häälestada keskkonda nii põhjalikult, et paljud saavad elada moel, mida võib nimetada igaveseks homöostaasiseisundiks. Pole oluline, mis ilm on väljas – kõrvetav kuumus, lumetorm, äike või lihtsalt kena suvepäev – inimene võib ärgata tükk aega pärast päikesetõusu, süüa hommikusöögiks ohtralt puuvilju, mis on kohale lennutatud teiselt poolt maakera, sõita konditsioneeritud autos tööle, veeta päeva kontoris ja tulla koju, ilma et oleks välisõhuga kokku puutunud kauem kui mõned minutid. Moodne inimene on esimene liik pärast millimallikat, mis suudab peaaegu täielikult eirata ellujäämise looduslikke takistusi.
Kuid mugavuse kuldajal on ka peidetud varjukülg. Kuigi võime ette kujutada, kuidas raskes keskkonnas viibimine võiks tunduda, kogevad väga vähesed regulaarselt meie eellaste stressi. Pole raskusi, mida võita, piire, mida ületada, või ohte, mille eest põgeneda, mistõttu on selle aastatuhande inimesed ülekoormatud, ülesoojendatud ja alastimuleeritud. Arenenud maailma privilegeeritud asukate mured – töö saamine, pensioni rahastamine, laste heasse kooli saamine, sotsiaalmeediasse vajaliku uuenduse postitamine – kahvatuvad meie esivanemate igapäevase surmaohu või puuduse kannatamise kõrval. See näiline võit looduse üle pole meie keha tugevamaks muutnud. Tegelikult lausa vastupidi: pingevaba mugavus on muutnud meid paksuks, laisaks ja järjest haigemaks.
Arenenud maailm – ja ka suur osa arengumaadest – ei kannata enam puudusest tingitud haiguste käes. Selle asemel jääme haigeks üleliigsest. See sajand on näinud plahvatuslikku rasvumise, suhkruhaiguse, krooniliste valude ja kõrgvererõhutõve kasvu ja isegi podagra taasilmumist. Miljonid inimesed vaevlevad autoimmuunsete tervisehädade käes – artriidist allergiateni ning luupusest Crohni ja Parkinsoni tõveni –, kus keha ründab iseennast. Tundub, nagu oleks nii vähe väliseid ohte, millega võidelda, et kogu talletatud energia laastab meie sisemust.
Paljud teadlased ja sportlased on aina enam ühel meelel selles, et inimesed ei ole loodud olema igaveses pingutustevabas homöostaasis. Evolutsioon pani meid mugavust otsima, sest mugavus polnud kunagi normiks. Inimbioloogia vajab stressi: mitte sellist, mis kahjustab lihaseid, laseb meid karul ära süüa või lagundab füüsist, vaid keskkonna ja füüsilisi kõikumisi, mis ergutavad närvisüsteemi. Meid on aastatuhandete jooksul lihvitud kohanema pidevalt muutuva keskkonnaga. Need muutused on loendamatutel viisidel juurdunud sügavalt meie füsioloogias, mis pole, suuremas osas, teadvusega seotud.
Lihased, organid, närvid, rasvkude ja hormoonid reageerivad ja muutuvad välismaailmast saadud mõjutuste tõttu. Mõned välised signaalid käivitavad füsioloogiliste reaktsioonide kaskaadi, mis jätavad vahele aju teadvusliku osa ja ühenduvad selle osaga, mis kontrollib peidetud kehaliste reaktsioonide lätet, mida kutsutakse „võitle või põgene“ reaktsiooniks. Näiteks ei vallanda jääkülma vette sukeldumine ainult mitmeid protsesse, et keha soojendada, vaid häälestab ka insuliini tootmist, ahendab vereringet ja teravdab vaimset teadlikkust. Inimesel peab olema ebamugav ja ta peab tundma jäist külma, kui tahab neid süsteeme käivitada. Kuid kes tahab seda teha? Suur osa meist ei näe keskkonnastressi samas valguses kui meie, ütleme, treeninguna. Pole selget põhjust lahkuda oma õndsa keskkonna kookonist.
Ehk pole see päris õiglane. Viimaste aastate vastukultuur on püüdnud tehnoloogilisele üleküllastusele vastu seista, et taastada osa meie loomalikust olemusest. Nad on vahetanud peened jalanõud lihtsate jalavarjude (mõnel juhul ka paljaste jalgade) vastu. Nad on loobunud konditsioneeritud treeningsaalidest ränkade takistustega maastikujooksu ja boot camp’ide kasuks, mis sunnivad kõiki lihasgruppe kooskõlas töötama. Nad muudavad oma toitumist, söövad mugulaid ja liha ning väldivad teravilju, meenutades meie kiviaegseid eellasi. Vähemalt kaheksa miljonit inimest on ostnud toote nimega Squatty Potty – seade, mis aitab kükitades kakada, nagu seda tegid meie tualettideta eellased. Lisaks osalevad miljonid takistustega maastikujooksudel, mis sisaldavad elektritraate, jäise veega basseine ja kurnavate puittõkete ületamist. Nad võistlevad, kuni on nii väsinud, et lihased värisevad. Nad oksendavad pisarsilmi mudas. See ei ole elevus, mida nad otsivad: see on kannatamine. Nende piinad on niivõrd esiplaanil, et takistustega maastikujooksude ja boot camp’ide korraldamist kutsutakse mõnikord „kannatuspidudeks“. Mõtle sellele hetkeks: leidub ettevõtteid, kes teenivad kannatuste müügiga sõna otseses mõttes varandusi. Kuidas on valust saanud luksuskaup? Kas on võimalik, et esineb teatud tüüpi valu, millel on peidetud evolutsiooniline funktsioon?
Sellist liikumist oleks vale kutsuda moehulluseks. Alati on olnud inimesi, kes on liikunud bioloogia ja tehnoloogia piirialal. Iidses Spartas kandsid sõdalased vaid lihtsat punast keepi ja olid sõltumata ilmast paljajalu. Nad uskusid, et riieteta olek muudab nad lahingus raevukamaks ja immuunseks välismaailma laastavale mõjule. Umbes tuhande aasta eest pidasid Hiinas ja Tiibetis müstikud ja mungad Himaalaja mägedes vastu kuid, kaitstes end vaid rüüde ja igapäevase meditatsiooniga. Enne eurooplaste Põhja-Ameerikasse saabumist kandsid praeguse Bostoni põliselanikud vaevalt enamat kui niudevööd, mis kaitses neid külmadel talvedel. 1920. aastate Venemaal tekkis religioosse taustaga liikumine, mis õhutas sadu tuhandeid siberlasi end iga päev külma veega üle valama, et ära hoida nakkusi ja haigusi.
Arenenud tehnoloogia tungib kõikjale, mida teeme, kuid inimesed, kes on otsustanud mõningad mugavused hüljata, esindavad mõtteviisi, mille on sotsiaalne mugavusiha praktiliselt minema pühkinud. Nad õpivad, et kui nad võtavad omaks viisi, kuidas keha reageerib loodusele, suudavad nad avada peidetud vastupidavuse lätte.
Tänapäeval on kümned tuhanded inimesed avastanud, et keskkond sisaldab peidetud vahendeid närvisüsteemi häkkimiseks. Aga ükskõik, mida nad saavutada suudavad, ei ole nad superinimesed. Meelekindlus, mille nad leiavad, tuleneb kehast endast. Kui nad loobuvad mõnest mugavusest ja kaevuvad sügavamale enda bioloogiasse, muutuvad nad rohkem inimeseks. Tavateadmises on vähemalt pool sajandit hea füüsilise tervise alustaladeks peetud toitumist ja kehalist koormust. Kuigi need on kahtlusteta väga olulised, on ka samavõrd oluline, kuid täielikult ignoreeritud, kolmas sammas.
Keskkonnatreeningu igapäevarutiini lülitamine annab häid tulemusi väga lühikese ajaga.
Inimkehal võtab vaid mõne nädala, et kohaneda kõige erinevamate tingimustega. Kõrguses toodab keha automaatselt rohkem punaliblesid, et kompenseerida madalamat hapnikusisaldust. Karmilt kuuma keskkonda liikudes higistab keha aja jooksul vähem sooli välja ja toodab vähem uriini. Kuumus stimuleerib ka südame-veresoonkonda, et see oleks tõhusam, suureneks higistamine ja jahutamine. Ometi ei põhjusta ükski keskkonnaäärmus nii palju muutusi inimese füsioloogias kui külm.
Kujutlege näiteks Bostoni kohaliku elaniku talviseid kogemusi. Kuigi seda ahistab jäine tuul, lörts, lumetormid ja pidevalt pilves taevas, pole Boston Ameerika kõige külmem linn. Kuid Bostoni talved on piisavalt viletsad, et sundida elanikke toas püsima ja külmematel kuudel termostaati peale keerama. Bostonis on jaanuari keskmine toa- ja välistemperatuuri vahe judinaidtekitav 30 kraadi. Kui tüüpiline bostonilane astub oma väärika tellismaja eesuksest õue, toob jäine õhk ta näole grimassi. Nahaaluste närvi- ja lihasreaktsioonide jada tingib veresoonte ahenemise, mis võib olla valulik, kui neid lihaseid pole varem regulaarse külmas õhus viibimisega tugevdatud. Kui ta otsustaks hullusehoos saapad jalast võtta ja paljaste jalgadega lumme astuda, tunduks temperatuurimuutus nagu sütel kõndimine.
Need harjumuspäratud kehareaktsioonid pole meeldivad, kuid selle protsessi toimimine on uurimist väärt. Inimese vereringesüsteem koosneb arteritest ja veenidest, mis kannavad verd (ja hapnikku) kõikidesse kudedesse. Arterid kannavad punast hapnikurikast verd südamest ja kopsudest eemale, sinakad veenid juhivad selle tagasi. See suur ja keerukas soontevõrgustik ulatuks laialilaotatult ligi 100 000 kilomeetrini. Iga päev liigub inimkehas 5,6 liitrit verd kokku ligi 19 000 kilomeetrit
