bakterigenoom meie järglastele edasi ja see areneb koos meiega. Mõnes mõttes oleme tegelikult rohkem mikroobid kui inimesed. Ometi toimivad kõik need erinevad organismid üheskoos, et luua konkreetne inimene, kes on väliselt piiritletud nahakihiga.
See on vaid meie sisemus. Mis juhtub, mõeldes kehale seoses eelprogrammeeritud reaktsioonidega maailmale? Enamikul juhtudest on strateegiad, mida keha stressiga kohanemiseks kasutab, täiesti väljaspool meie teadlikku kontrolli. Trenni tehes ei pea sa mõtlema higistamisele. Su keha lihtsalt teeb seda. Kõrgel olles – vajades rohkem hapnikku, hingad sagedamini. Su süda ja neerupealsed reageerivad ohule veel enne, kui sul on võimalus sellele mõelda, andes vajaduse korral lisajõudu. Eksisteerib terve peidetud maailm inimese bioloogilistest reaktsioonidest, mis jäävad väljapoole keskkonnaga lahutamatult seotud teadvust. Nende reaktsioonide struktuur on põimitud meie DNAsse ja närvivõrkudesse, mida hakkame pärast sündi välja arendama. See peidetud bioloogia pole osa kõrgematest kognitiivsetest funktsioonidest; pigem on see viis, kuidas meie teadvuseta keha arvab maailmast, kus ta elab.
Suurema osa meie evolutsioonilisest minevikust on mugavus olnud haruldane nähtus, stress oli pidev. Meie aju alumised osad moodustusid keskkonnas, kus olid pidevad kehalised katsumused, ja need katsumused olid osa sellest, mis meid üldse inimeseks tegi. Hoolimata kogu tehnoloogiast, pole meie kehad lihtsalt valmis maailmaks, mis on täielikult allutatud mugavusihale. Stimulatsioonita pole reaktsioonid, mis on mõeldud keskkonnaga seotud väljakutsetega võitlemiseks, siiski alati soikus. Mõnikord pöörduvad need sissepoole ja tekitavad kaost. Autoimmuunhaiguste meditsiiniuuringud näitavad, et need pärinevad fundamentaalsest lahknevusest välismaailma ja alastimuleeritud bioloogia vahel.
See raamat on suuresti sellest, mis juhtub, kui taasavastame oma suhte keskkonnaga ja näeme end osana millestki suuremast kui mugavad paigad, mille enamasti elamiseks valime. Raamat uurib, kuidas keha ümbritseva keskkonna muutmine muudab põhjalikult ka keha ennast. Veel olulisem – see näitab, kuidas on võimalik väliskeskkonda manipuleerida, et käivitada oodataval moel autonoomsed reaktsioonid. Kui saad aru, et võid manipuleerida oma füsioloogia sügavusi, häälestades tahtlikult teatud eelprogrammeeritud reaktsioone, võid hakata selle automatiseerituse mõningaid aspekte üle viima oma teadvusse.
See on kummaline väide uurivalt ajakirjanikult, kes on suurema osa oma karjäärist pühendanud valeprohvetite ja meditsiinilise voodoo paljastamisele. See on kummaline avaldus mehelt, kelle vaimuloom koosneb endiselt valdavalt „tarretisest“. Kuid need järeldused on kooskõlas praeguse teaduse ja nende inimeste eludega üle maailma, kes on viinud kontrolli oma keha üle erakordsele tasemele.
Minu jaoks algas teekond omaenda bioloogia avamiseks isikliku madalseisu ajal, kui elasin Long Beachil Californias, juulis 2012. Olin arvuti ees kirjutuslaua taga istunud peaaegu kaheksa tundi järjest. Palmipuud õõtsusid kergelt akna taga. Hoolimata suhteliselt mugavast olemisest, süvenes mus tunne, et parimad ajad on möödas. Jalad tuikasid paigalistumisest ja selg valutas. Kinnitasin endale, et kolmekümnendate keskpaika jõudnuna on täiesti normaalne, et kõht ripub üle püksivärvli. Mõtlesin, et mu noorusaja seiklusrikkad päevad on möödas ja selline see keskiga ongi. Ameeriklasena – pagan, inimesena – arvasin, et aineline heaolu on parim kaitse vananemise paratamatuse vastu. Mõõdukas treening ja juhuslik põige toidupoe mahetoodete nurka peaks olema piisav, et säilitada vähemasti mingigi väline väärikus.
Siis aga nägin internetis pilti peaaegu paljast mehest, kes istus liustikul kusagil põhjapolaarjoone taga. Tundus, et see minust 20 aastat vanem härra pilkas kõike seda, mis oli muutunud mu elu määratlevaks narratiiviks. Ta selged sinised silmad uurisid maastikku ja neis ei paistnud mingit hirmu surnuks külmuda. Tundus, nagu oleks ta rännanud läbi aja iidsest Spartast, kus sõdalased on loodusjõududega vastakuti, et trotsida jumalaid endid. Mis iganes seda tüüpi ka huvitas, igatahes polnud see mugavus. Ja ma ei saanud eitada, et ta osutas millelegi olulisele, mille puudumist oma elus olin just märganud.
Google’i otsing näitas, et tema nimi on Wim Hof, Hollandi guru, kes väitis, et suudab oma tahte järgi tõsta ja langetada kehatemperatuuri ning kontrollida oma immuunsüsteemi vaid mõttejõuga. Ta juhtis treeninglaagrit Poola lumisel kõnnumaal, kuhu kogunesid inimesed kõikjalt maailmast, et õppida tema saladusi. Ta lubas, et pärast lühikest tööd endaga võib ta igaühele õpetada, kuidas praktiliselt ilma igasuguse varustuseta arktilises keskkonnas ellu jääda. Ta väitis, et on leiutanud hingamismeetodi, mis tugevdab vastupidavust, ja et ta võib õpetada mediteerimist, mis võimaldab piiluda omaenda peidetud bioloogiasse. Mida veel? Õppimiseks kulub vaid mõni päev. See kõik tundus hullumeelne. Hof oli ilmselgelt järjekordne valeprohvet, kes müüb mingit jura ja imerohtu. Ta poleks esimene kelm, kellega olen kokku puutunud. Olin just lõpetanud ligi aasta kestnud uurimistöö mehest, kes suri, püüdes Ameerikas sündinud Tiibeti guru eestkostel Arizona kõrbes supervõimeid arendada. Kümme aastat varem, kui juhtisin Indias kolledžitudengite programmi, korraldasime ühes budistlikus pühapaigas kümnepäevase vaikse meditatsiooni. Selle lõppedes väitis üks tudengeist, et sai valgustatuks ja see teadmine sundis teda enesetapule. Mõlemal juhul osutus millegi enama otsimine surmavaks. Need hoiatavad kogemused olid aluseks mu kahele raamatule, mille kirjutasin oma karjääri esimesel kümnendil. Võib öelda, et olin väga ettevaatlik igaühe suhtes, kes arvas, et inimesel on peidetud võimeid.
Ometi oli Hofi koolituses miski kummaliselt tuttav. Midagi sarnast olin näinud kõikjal Los Angeleses. Varem tol kuul oli sõber kutsunud mind takistustega maastikujooksule, mille lõpus visklesid osalejad mudas elektrijuhtmete all. See mõte tundus eemaletõukav ja ma keeldusin. Hiljem, ranna lähedal toimunud tasuta joogatunni ajal, nägin mitutsadat spartalaseks riietunud inimest täisrüüs lähedalasuvast järsakust üles rühkimas, möirates samal ajal oma sõjahüüdu. Ja loomulikult lõputud pildid Facebookis mudastest sõpradest, kes kahlavad läbi põrgulike külma veega täidetud süvendite. Nad ei naeratanud fotodel kunagi, aga oli näha, et nad nautisid täielikult selle katsumuse ületamist.
Just siis tegin plaani, mis oli ühtaegu lihtne ja küüniline. Sõidaksin Poola, näitamaks, et mu suureneval õllekõhuI oli kogu aeg õigus: inimelu vältimatu kulg on allakäik pidevalt halvenevasse tervisesse ja õnnetusse. Olin enam kui kindel, et Hof on šarlatan, kes lihtsalt kasutab kergeusklikke ära.
Broneerisin pileti Poola ülesandega, mis jõudis lõpuks ajakirja Playboy – proovida tema „meetodit“ enda peal. On ütlematagi selge, et ma ei leidnud, mida otsisin. Selle asemel alustasin oma isikliku ümberkujunemisega, millest on nüüdseks saanud 4-aastane teekond, et muutuda lihtsalt veidi rohkem inimeseks.
JÄÄMEHE ILMUMINE
LAGUNENUD TALUMAJA POOLA maakohas kriuksub ja ragiseb, kui kuus meest lõõtsutab ühes selle jäistest tubadest. Aknad on härmas ja lumehanged välisukse ees. Wim Hof silmitseb oma õpilasi karmide siniste silmadega, loendades nende hingetõmbeid. Nad on magamiskottides ja tekkidega kaetud. Iga väljahingamine tekitab aurupahvaku, kuna nende kehasoojus kristalliseerub karges õhus. Kui õpilased muutuvad kurnatusest kaameks, käsib Hof kogu õhu kopsudest välja lasta ja mitte hingata, kuni nad värisevad ja rappuvad. Hingan jäisesse külma ja mõtlen, kas oli ikka hea mõte siia tulla.
„Minestamine on okei,“ ütleb ta. „See lihtsalt tähendab, et läksid sügavale.“
Mu kopsud on tühjad ja pea pööritab hüperventileerimisest. Märgin aja stopperil, see tiksub aeglaselt edasi. 30 sekundi pärast tahan loobuda ja tunda külma õhku kopsudesse tungimas. Aga pean vastu.
60 sekundi pärast hakkab diafragma värisema ja pean end edasi-tagasi kõigutama, et mitte õhku ahmida. Ometi on mu vaim kummaliselt rahulik. Sulen silmad ja näen punaseid kummituslikke kujundeid, mis vilksatavad mu laugude taga. Hiljem selgitab Hof, et see valgus on aken mu ajuripatsisse. Kortsutan selle selgituse peale kulmu. Olen ruumis ainus skeptik.
Hof lubab, et võib õpetada inimesi viis minutit hinge kinni hoidma ja end lumes
