pöördus John McCroddeni poole. „Näete nüüd? Ta ei tea, millest. Ma pole teda ette valmistanud. George, kui ma täna oma lõunaselt kohtumiselt tagasi tulin, ma kirjeldasin teile, mis minuga juhtus, oli ju nii?”
„Oli nii, söör.”
„Palun korrake nüüd lugu, mida te minult kuulsite.”
„Hästi, söör. Teid tülitas üks daam, kes ütles oma nimeks proua Sylvia Rule. Proua Rule arvas ekslikult, et teie olite saatnud talle kirja, milles te süüdistasite teda mõrvas.”
„Merci, Georges. Ütelge nüüd veel, kes oli selle mõrva oletatav ohver?”
„Keegi härra Barnabas Pandy, söör.”
„Mida ma teile veel mainisin?”
„Et teie ei tunne mitte kedagi sellenimelist, söör. Kui keegi peaks seda nime siiski kandma, siis pole teil aimugi, on ta elus või surnud või on keegi ta tapnud. Kui te püüdsite seda proua Rule’ile selgitada, keeldus daam teid kuulda võtmast.”
Poirot pöördus võidukalt John McCroddeni poole. „Monsieur, kas teie isa soovib ka seda näha, kuidas Sylvia Rule ennast Old Baileys süüdistuse vastu kaitseb? Või olete viimaks valmis tunnistama, et teie teete ülekohut Hercule Poirot’le teda laimavalt süüdistades? Teile pakub ehk huvi kuulda, kuidas Madame Rule samuti oli eksiarvamusel, et mina olen vandenõus ühe tema vaenlase, Eustace’i-nimelise mehega, kes tahtnud põhjustada talle meelehärmi.”
„Ma väidan ikkagi, et kõige taga on minu isa,” kuulutas John McCrodden pärast lühikest pausi. Ta hääl ei kõlanud enam pooltki nii kindlalt kui varem. „Miski ei paku talle rohkem lõbu kui keeruliste mõistatuste koostamine. Nüüd ma siis peaksin välja nuputama, miks sai proua Rule samasuguse kirja.”
„Kui kedagi vaevab painav kinnisidee – teie puhul on see isa, Sylvia Rule’i puhul tema Eustace –, võib see moonutada kogu ta maailmanägemust,” ohkas Poirot. „Teie muidugi ei võtnud kirja endaga kaasa?”
„Ei. Ma rebisin selle tükkideks ja saatsin ümbriku sees oma isale koos kirjaga, milles andsin talle teada, mida ma temast arvan, ja nüüd ma ütlen sama ka teile, härra Poirot. Ma ei kavatse seda taluda. Isegi suur Hercule Poirot ei või süüdistada mõrvas süütuid inimesi ja loota, et sellel pole tema jaoks tõsiseid tagajärgi.”
Viimaks ometi tegi John McCrodden seda, mida temalt oodati, vabastades detektiivi oma seltskonnast. Poirot seisis akna juures ja vaatas, kuidas külaline majast väljub.
„Kas olete nüüd valmis jooma klaasikest sirop de menthe’i, söör?” küsis George.
„Mon ami, ma olen valmis jooma ära kogu maailmas leiduva sirop de menthe’i.” Taibanud, et selline soov võib tekitada segadust, kiirustas ta täpsustama: „Üks klaas, palun, George. Ainult üks.”
Poirot pöördus tagasi oma tooli juurde ülimalt ärritunud olekus. Kuidas sai üldse loota, et maailmas võidutseksid õiglus ja rahu, kui kolm inimest, kes oleksid ometi võinud oma jõud ühendada − kolm ülekohtuselt süüdistatud inimest: Sylvia Rule, John McCrodden ja Hercule Poirot −, pidasid võimatuks üheskoos maha istuda ja rahulikult, kainelt juhtunut arutada? Võib-olla aitaks see neil asjasse selgust tuua. Selle asemel oli võimust võtnud viha, lausa fanaatiline soov klammerduda isikliku arvamuse külge kõiki teisi vaatenurki eirates ja kõige tipuks veel solvangud, mis olid ületanud igasuguse piiri. Hercule Poirot oli sellest patust muidugi puhas, ta oli käitunud laitmatult isegi kõige õelama rünnaku kiuste.
Kui George talle sirop’i ulatas, küsis Poirot: „Öelge palun, kas keegi veel soovib minu jutule pääseda?”
„Ei, söör.”
„Ja mitte keegi pole telefoni teel aega kinni pannud või avaldanud soovi minuga kohtuda?”
„Ei, söör. Kas te ootate kedagi?”
„Oui. Ma ootan mõnd tigedat võõrast või koguni mitut.”
„Ma ei saanud päris hästi aru, söör.”
Just siis hakkas telefon helisema. Poirot noogutas ja lubas endale kerge muige. Kui olukorras, kuhu sa oled sattunud, pole midagi meeldivat, siis võib vähemalt nautida teadmist, et su oletus tabas märki, arutles ta endamisi. „Seal ta ongi, George. Kolmas neist. Kolmas kes teab kui mitmest kokku? On neid kolm, neli, viis? Neid võib olla kui tahes palju.”
„Keda, söör?”
„Inimesi, kes on saanud kirja, milles neid süüdistatakse Barnabas Pandy mõrvamises ja mis kannab Hercule Poirot’ võltsitud nime!”
3. PEATÜKK
Kolmas jutulesoovija
Järgmisel päeval kell kolm saabus Whitehaven Mansionsisse Poirot’ jutule preili Annabel Treadway. Kuni George daami eesruumis vastu võttis, leidis Poirot, et ta lausa ootab seda kohtumist. Teistsuguse meelelaadiga inimene oleks ehk pidanud tüütuks vajadust üha uuesti ja uuesti tõrjuda tagasi üht ja sama süüdistust, mida sulle esitavad inimesed, kes kõik on kindlalt otsustanud vastuargumente mitte mingil juhul kuulda võtta. Hercule Poirot oli teisest puust. Ta oli otsustanud, et nüüd, kolmandal korral jääb peale tema seisukoht. Ta paneb preili Annabel Treadway uskuma, et räägib tõtt. Vahest siis hakkab sasipundar hargnema ning tal õnnestub esitada mõned teda huvitavad küsimused.
Eelmisel ööl unetult voodis lamades olid Poirot’ mõtted tegelnud juba ammendavalt küsimusega, miks on enamik inimesi, isegi kui nad on intelligentsed, nii ebaloogilised ja põikpäised. Nüüd eelistas ta fookusesse võtta Barnabas Pandy isiku. Muidugi eeldusel, et Barnabas Pandy üldse oli isik. Ei saanud välistada võimalust, et Barnabas Pandyt polnud olemas, ei olevikus ega minevikus, et see oli ainult nimi, mille kirjade kirjutaja fantaasia oli välja haudunud.
Uks avanes ja George juhatas sisse kõhna keskmist kasvu naise, kelle juuksed olid heledad, silmad ja rõivad tumedad. Poirot’d tegi murelikuks mulje, mille naine talle jättis. Ta tundis järsku vajadust langetada pea ja pomiseda: „Minu siiras kaastunne, Mademoiselle.” Ometi polnud vähimatki alust arvata, et naine on kaotanud lähedase inimese, ja Poirot kutsus ennast korrale. Mõrvasüüdistusega kiri võis põhjustada viha või hirmu, kuid see polnud ometi mingi tragöödia, Poirot’l oli raske uskuda, et see võiks kedagi sügavalt kurvastada.
Sama selgelt nagu John McCrodden oli täitnud ruumi enda ümber külma põlgusega, oli Annabel Treadway toonud kaasa toatäie kurvastust. „Südamevalu,” oletas Poirot. Ta tajus seda nii selgelt, nagu puudutaks see teda ennast.
„Tänan, George,” sõnas ta. „Palun, Mademoiselle, võtke istet.”
Kõnetatu läks kiiresti lähima tooli juurde ja seadis end istuma asendisse, mis ei saanud olla mugav. Poirot täheldas, et kõige silmatorkavam joon preili näos oli sügav vertikaalne kurd, mis algas kulmude vahelt ja oleks justkui lauba kaheks võrdseks osaks jaganud. Poirot keelas endal seda põrnitseda, et mitte näida taktitu.
„Tänan teid, et lubasite mul täna siia tulla,” ütles preili vaikselt. „Ma ootasin, et te keeldute.” Neid sõnu lausudes heitis ta Poirot’le viis-kuus kiiret pilku, iga kord kohe pead ära keerates, justkui kardaks oma võõrustajale otsa vaatamisega vahele jääda.
„Kust te tulete, Mademoiselle?”
„Ah,
