kui mina kinnitan sama. Just seal ta parajasti viibib. Great Yarmouthis, siit ida pool.”
„Nagu ma juba nimetasin, see ei kõla usutavalt.”
„Ta ei tahtnud minna, kuid oli sunnitud, muidu poleks mamma teda rahule jätnud. Oli poja jaoks järjekordse ideaalse naise leidnud.”
„Aa!” Poirot’le oli teada Catchpooli ema palav soov näha oma poega sobiliku noore daamiga abieluranda sõudmas.
„Kusjuures see kõige uuem oli tõeline leid − piltilus Edwardi enda sõnul ja heast perekonnast. Kõige tipuks veel heasüdamlik ja haritud. Nii et keelduda oli keerulisem kui tavaliselt.”
„Keelduda ema soovist? Või tegi jolie femme ise talle abieluettepaneku?”
Fee naeris. „Ei, tegu oli ta ema soovunelmaga, seal polnud midagi enamat. Kui Edward siis mammale selgeks tegi, et ta pole huvitatud, olevat vanadaam suisa masendusse langenud. Küllap ta mõtles, et kui isegi selline pärl ta poja külmaks jätab … Edward mõistis, et peab oma ema kuidagimoodi turgutama ja kuna mainitud daamil on nõrkus Great Yarmouthi vastu, siis sinna poeg ta viiski.”
„Veebruarikuus,” ütles Poirot süngelt. „Minna Inglise mereäärsesse kuurorti veebruaris on sama, mis endale ise õnnetust kaela tõmmata, kas teie ei leia?” Vaene Catchpool, kuidas ta võib kannatada, mõtiskles detektiiv. Ta peab sedamaid Londonisse naasma, et Poirot saaks arutada temaga Barnabas Pandy juhtumit.
„Vabandust, härra Poirot? Härra Hercule Poirot?” Detektiivi mõttelõnga lõikas katki ebalev pöördumine. Ringi keerates nägi Poirot hästi riietatud meesterahvast, kes silmitses teda, näol õnnelik naeratus.
„Hercule Poirot, c’est moi,” kinnitas kõnetatu.
Võõras sirutas terekäe. „Mul on suur rõõm teiega kohtuda,” kuulutas ta. „Nii ilmakuulsa inimesega. Ei teagi kohe, kuidas peaks pöörduma teiesuguse suurmehe poole. Mina olen Dockerill, Hugo Dockerill.”
Fee seiras uustulnukat kahtlustavalt. „Ma siis jätan teid omavahele,” ütles ta. „Ärge te ainult unustage, et lubasite mind aidata,” hoiatas ta Poirot’d enne lahkumist. Detektiiv lubas mitte unustada ja palus siis naeratava mehe oma lauda.
Hugo Dockerill oli peaaegu täiesti kiilas, kuigi vanust oli tal Poirot’ hinnangul alla viiekümne.
„Tuline kahju teid niimoodi tülitada,” alustas Dockerill rõõmsalt ja mitte üldse kahetsevalt. „Teie kammerteener juhatas mu siia. Ta küll soovitas mul pärastlõunal teie jutule tulla, aga mina olin liiga kärsitu seda arusaamatust ära klaarima. Ma niisiis avaldasin talle oma soovi teiega juba varem kohtuda ja kui ma olin talle selle põhjuse teatavaks teinud, arvas kammerteener, et hoopis teie olete see, kes tahab mind
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
