ma tulin teile ütlema … Te võite mind mitte uskuda, aga ma olen süütu. Ma ei suudaks iialgi kellegi elu võtta. Mitte iialgi! Teie ei või teada …” Ta hääl katkes rabeda ohkega.
„Palun jätkake,” ütles Poirot lahkelt. „Mida ma ei või teada?”
„Ma pole ealeski põhjustanud valu või kedagi haavanud, ma ei saaks seda teha. Olen seevastu elusid päästnud!”
„Mademoiselle …”
Annabel Treadway oli tõmmanud taskust taskurätiku ja tupsutas sellega silmi. „Palun vabandust, kui see kõlas nagu kelkimine. Ma ei kavatsenud ise ennast kiita ega oma saavutustest rääkides liialdada, aga ma tõepoolest päästsin ükskord inimese elu. Palju aastaid tagasi.”
„Inimese elu? Te ütlesite esiti, et olete päästnud elusid?”
„Pidasin lihtsalt silmas, et kui mul avaneks võimalus veel kunagi sama teha, siis ma päästaksin ära kõik, keda vähegi saan, isegi kui peaksin ennast seda tehes ohtu seadma.” Ta hääl oli hakanud värisema.
„Kas sellepärast, et teie olete kuidagi eriliselt kangelaslik või pigem sellepärast, et peate ennast teistest vähem väärtuslikuks?” küsis Poirot.
„Ma … Ma ei saa hästi aru, mida te mõtlete. Meie kõik peame oma ligimese endast kõrgemale seadma. Ma ei püüagi väita, nagu ma oleksin vähem enesekeskne kui enamik inimesi ning ma olen kõike muud kui vapper. Ausalt öeldes olen ma kohutav argpüks. Pidin kogu oma julguse kokku võtma, et siia teie jutule tulla. Mu õde Lenore − tema on vapper. Usun, et ka teie, härra Poirot. Kas te siis ei päästaks kõiki elusid, mille päästmine oleks teie võimuses − viimast kui üht?”
Poirot kortsutas kulmu. See oli veider küsimus. Kogu nende vestlus oli ülimalt ebaharilik, isegi arvestades „Barnabas Pandy ajastu” iseärasusi, nagu Poirot nimetas seda uut tegelikkust, mille sisse ta oli vägisi kistud.
„Ma olen kuulnud teie saavutustest ja imetlen teid siiralt,” jätkas Annabel Treadway. „Just sellepärast tegi teie kiri mulle nii tõsiselt haiget. Härra Poirot, teie kahtlustus on täiesti alusetu. Te väidate, et teil on minu süü kohta tõendeid, aga ma ei mõista, kuidas see saab võimalik olla. Ma pole sooritanud mingit kuritegu.”
„Ja mina pole saatnud teile mingit kirja,” teatas Poirot. „Ma ei ole süüdistanud teid ega süüdista ka praegu Barnabas Pandy tapmises.”
Annabel Treadway pilgutas Poirot’le otsa vaadates hämmastunult silmi. „Aga … Ma ei mõista.”
„See kiri, mille te saite, ei ole kirjutatud õige Hercule Poirot’ poolt. Ka mina olen süüst puhas! Keegi võltsija on saatnud laiali need süüdistused ja iga kirja lõpus seisab minu nimi.”
„Iga … iga kirja? Kas see tähendab …?”
„Oui. Teie olete juba kolmas inimene kahe päeva sees, kes tuleb minu juurde sama jutuga: et mina olevat saatnud talle kirja süüdistusega Barnabas Pandy tapmises. Eile väitsid seda Madame Sylvia Rule ja Monsieur John McCrodden. Täna tulite teie.” Poirot jälgis preili Treadwayd tähelepanelikult, et näha, kas teiste süüdistatavate nimed talle midagi ütlevad. Paistis, et mitte.
„Teie siis ei …” Suu liikus edasi, kuigi sõnad olid otsa saanud. Viimaks sai preili kõnevõime tagasi. „Te siis ei arva, et ma olen mõrvar?”
„Täpselt nii. Praegusel hetkel ei ole mul mingit põhjust oletada, et te kellegi tapnud olete. Samas, kui teie oleksite olnud ainus, kes tuleb niimoodi minuga rääkima teid süüdistavast kirjast, tunduks see mulle võib-olla …” Poirot pidas paremaks oma mõttekäiku siiski mitte valjusti edasi arendada, naeratas ja ütles hoopis: „Julma nalja tegi see tundmatu petis, kes on meie mõlema vastu eksinud, Mademoiselle. Kas nimed Sylvia Rule ja John McCrodden on teile tuttavad?”
„Ma pole kumbagi nime varem kuulnud,” vastas Annabel Treadway. „Ja nali peaks ometi olema naljakas. See polnud sugugi naljakas. See oli jälestusväärne. Kes küll niimoodi teeb? Mina olen tähtsusetu, aga teha midagi taolist teie reputatsiooniga mehele, härra Poirot, see on ennekuulmatu!”
„Minu silmis pole te kindlasti tähtsusetu,” ütles detektiiv. „Teie olete kolmest kirja saajast ainus, kes soostus mind ära kuulama. Ainult teie usute Hercule Poirot’d, kui tema kinnitab, et pole kirjutanud ega saatnud teele sellise süüdistusega kirja. Teie ei tekita minus tunnet, et ma hakkan minema hulluks, nii nagu need teised kaks. Selle eest ma olen teile südamest tänulik.”
Siiski täitis õhku nende ümber muserdav kurbuse aura. Õnnestuks vaid Poirot’l tuua naeratus Annabel Treadway näole … Ah, kuid nii oli ohtlik mõelda. Tarvitseb vaid lubada kellelgi su tundeid mõjutada ja juba see mõjutabki su loogilisi järeldusi. Poirot tuletas endale meelde, et paistku preili Treadway nii lohutamatu kui tahes, ta võis ikkagi olla see, kes tappis Barnabas Pandy nimelise mehe. Ta jätkas kainenenult: „Madame Rule ja Monsieur McCrodden, nemad ei uskunud Poirot’d. Nad keeldusid kuulamast.”
„Nad ju ometi ei süüdistanud teid valetamises?”
„Kahjuks just seda nad tegid.”
„Aga teie olete ometi Hercule Poirot!”
„Kahtlemata,” kinnitas Poirot. „Kui tohib küsida, siis kas te võtsite oma kirja kaasa?”
„Ei. Ma hävitasin selle kohe ära, kahjuks. Ma … Ma ei suutnud taluda mõtet, et ma selle sain.”
„Dommage. Oleksin tahtnud kirja näha. Eh bien! Mademoiselle, läheme nüüd oma uurimisega edasi. Kes teie arvates võiks tahta sellisel moel külvata segadust teie ja minu ja Madame Rule’i ja Monsieur McCroddeni ellu? Neli inimest, kes ei tunne mitte mingit Barnabas Pandyt, kui keegi sellenimeline üldse on olemas, sest sama hästi võib …”
„Oi!” hüüatas Annabel Treadway.
„Milles asi?” küsis Poirot. „Ütelge mulle. Ärge kartke.”
Preili oli hirmust kange. „Ei ole nii,” sosistas ta.
„Mis ei ole nii?”
„Ta on siiski olemas.”
„Kas Monsieur Pandy? Barnabas Pandy?”
„Jah. Õieti − ta oli olemas. Vaadake, ta on surnud. Aga mitte mõrvatud. Ta jäi magama ja … Ma mõtlesin … Mul polnud sugugi kavas teid eksiteele juhatada, härra Poirot. Oleksin pidanud kohe alguses selgeks tegema … Aga ma lihtsalt arvasin …” Ta pilk eksles toas ringi. Poirot tajus seda suurt segadust, mis preili peas nüüd valitses.
„Teie ei juhatanud mind eksiteele,” kinnitas detektiiv. „Madame Rule ja Monsieur McCrodden vandusid mulle, et nemad ei tea mitte mingit Barnabas Pandyt, ja mina ka ei tea kedagi sellist. Siis ma ise oletasin, et teiega on sama lugu. Palun rääkige nüüd mulle kõigest, mida te teate Monsieur Pandy kohta. Tema on surnud, nagu ma aru sain?”
„Jah. Ta suri mineva aasta detsembris. Kolm kuud tagasi.”
„Ja teie sõnul see ei olnud mõrv – te niisiis teate, kuidas ta suri?”
„Muidugi tean. Ma olin juures. Me elasime koos temaga samas majas.”
„Teie … te elasite koos?” Seda poleks Poirot osanud oodata.
