style="font-size:15px;"> Leegid paisusid.
Chrissie helistas hädaabinumbrile 911.
„Ma soovin teatada tulekahjust ja naisest, kes karjub appi!“
Kui nad rada mööda edasi liikusid, tungides läbi tiheda puudesalu ja alusmetsa, oletas Chrissie, et nad on põlengust vast saja meetri kaugusel. Ta andis dispetšerile juhiseid ja talle kinnitati, et tuletõrje, kiirabi ja politsei on teel.
Lehised oksad kriipisid ja peksid autot. Robbie sõitis ettevaatlikult mööda konarlikku rada.
„Mu vanamees lööb mu maha, kui ma Taurust kriimustan!“
Alusmets ja kivid laksasid vastu autopõhja, kui nad jõudsid lagendikule, kus avanev pilt nad ahhetama pani.
Vana küün oli üleni leekides, tuli marutses öise taeva taustal.
Naine jooksis sellest kiljudes välja, suitsu ja sädemete rada taga. Leegid, mis olid neelanud terve tema keha, lehvisid nagu kohutavad lipud, kui ta vaarus ja kukkus põleva hunnikuna auto ette kokku.
Chrissie karjatas.
Robbie haaras magamiskoti, tormas naise juurde ja summutas leegid. Sel ajal, kui küün tulepõrgus raksus ja möirgas, ühinesid peagi lähenevad sireenid Chrissie karjetega.
Naine oigas agoonias.
Kui Robbie püüdis haarata tal käest, mis oli nüüd mustaks tõmbunud konks, nägid nad tema randmete ümber söestunud nööre.
2
Rampart, New York
Ramparti üldhaigla intensiivravipalatis voolas hapnik tasase mõõdetud rütmiga läbi hingamistoru, mis oli ühendatud põlenguohvriga.
Väikesel ekraanil naise voodi kohal jälgiti tema südant, vererõhku ja teisi elutähtsaid näitajaid.
Voodi kõrval seisis veenitilguti.
Naine oli pealaest pahkluudeni mähitud marlisidemetesse ja ta oli tugevate rahustite mõju all, et leevendada piinavat valu, mida tekitasid kolmanda astme põletused, mis võtsid enda alla enam kui 85 protsenti tema kehast.
Naine oli kaotanud juuksed, kõrvad, näo, peaaegu kogu naha.
Tema jalad olid söestunud tombud, käed söestunud küünised.
Naise vigastused olid surmavad. Ta ei ela ööd üle, oli arst öelnud Ramparti politseijaoskonna uurijale Ed Brennanile.
Sellest alates oli Brennan oodanud koos intensiivraviõega naise voodi kõrval, lahkumata sealt kordagi.
Ta oli olnud kodus, kui talle helistati.
Edi naine oli nende poja magama pannud. Ed oli valmistanud paismaisi ja nad vaatasid parajasti filmi „Otsijad“ lõppu, kui tema mobiiltelefon helises.
„Heledanahaline naine, kahekümnendate eluaastate keskel,“ oli politseinik Martin talle üürgavate sireenide saatel teatanud. „Leidsime ta vana matmispaiga lähedalt. Hullusti põlenud. Nad viivad ta üldhaiglasse – nad ei usu, et ta välja veab. Ed, paistab, et ta oli kinni seotud.“
Brennan tormas haiglasse lootusega saada ohvrilt surmaeelne avaldus.
Arst juhtis Brennani kõrvale pärast seda, kui vältimatu abi töötajad olid teinud naise heaks kõik, mis suutsid.
„Meil pole tagatist, et ta uuesti teadvusele tuleb.“
Brennan vajas naise abi, et too aitaks tal lahendada seda, mis peagi saab mõrvajuhtumiks.
Oodatud tundide jooksul oli Brennan palatilõhnaga ära harjunud. Neil polnud naise isikut tõendavat dokumenti. Sõrmejälgede võtmise võimalust polnud ja tal ei paistnud olevat rõivaid või ehteid. Kui oligi, siis olid need ära põlenud. Tuleb üle vaadata kohalikud, osariigi ja üleriigilised kadunud isikute juhtumid.
Kõige häirivam tahk loo juures olid nöörid.
Brennan vaatas uuesti telefonist fotosid, mille Martin oli sündmuspaigalt saatnud.
Ta võpatas uuesti.
Siis keskendus ta söestunud nööridele.
Paistis, et naine oli olnud nendega kinni seotud.
Ta oleks saanud tulekahju puhkedes hoonest põgeneda.
Mille ja kelle eest põgeneda?
Kui põleng saab veega kustutatud ja kõik jahtub, on vaja sinna kriminalistid saata.
„Uurija?“ lausus haiglaõde.
Söestunud jäänuk sellest, mis oli kunagi olnud naise parem käsi, liikus.
Õde vajutas nupule voodi kohal ja arst tuli kohale, kontrollis monitori ja kummardus naise kohale.
„Ta hakkab teadvusele tulema,“ sõnas arst. „Me eemaldame hingamisvooliku, nii et ta saab rääkida, kuid pidage meeles: tema kõri ja kopsud on kahjustatud.“
Brennan mõistis.
See võib olla tema ainus võimalus.
Kui toru oli eemaldatud, hakkas monitor piiksuma, kui naine õhku ahmis. Tema eest hoolitsemine võttis viivu aega ja piiksud jäid harvemaks. Siis noogutas arst Brennanile, kes astus lähemale ja valmistus telefoniga videosalvestust tegema.
„Ma olen uurija Ed Brennan. Kas te saate mulle oma nime öelda?“
Möödus pikk vaikusehetk, mida katkestas kurguhäälne kurin.
Brennan kogus end ja vaatas enne jätkamist arstile otsa.
„Kas te saate mulle öelda nime või seda, kus te elate?“
Kostis ragisev ohe, seejärel ei midagi.
„Proua, kas te suudate mulle midagigi öelda?“
Naine hakkas läkastava rämeda häälega sõna moodustama.
„Šeaal… oo…“
„Andestage, proua. Proovige uuesti.“
„Seal… on…“
Brennan vaatas arsti ja õe otsa, pilgutas silmi, et keskenduda, kui naine üritas tõsta oma mustaks tõmbunud kätt, justkui tahaks teda lähemale tõmmata.
„Seal on… seal on teised…“
Naine langetas käe.
Mõõdikud kõlasid hoiatavalt ja näidikute jooned muutusid ühtlaseks.
3
Rampart, New York
Brennan keeras oma eraldusmärkideta Impala vuhinal McDonald’si sissesõiduteelt välja ja suundus sündmuspaigale.
Ta lonksas musta kohvi, kuid suutis ampsata vaid väikese suutäie mustikamuffinist. Ta
