on eelarveline. Ma saadan selle täna ära, nagu eelarves märgitud, ja ma panen õigusorganite statistika sinna sisse.“
„Tänan sind.“ Reeka keeras end tekstisõnumit tippides ringi ja lahkus, Kate’i pilk talle kuklasse puurimas.
Ole temaga ettevaatlik. Praegu pole aeg vaenlaste soetamiseks. Kate sammus tagasi oma kirjutuslaua juurde, mis asus keset madalate vaheseintega eraldatud korratuid töökohti. Mitu lauda olid tühjad – mõru meenutus sellest, et viimastel aastatel oli personali kärbitud, kuna uudistetööstuse tulu vähenes.
Levisid kuuldused, et Newslead asub mõõtma, kui palju lugusid reporterid toodavad ja kui palju tellijad nende lugusid ostavad, võrreldes selliste konkurentidega nagu AP, Reuters ja Bloomberg.
Löö selles kaasa. Kate võis võistelda ükskõik kellega.
Kate oli seda tõestanud aasta tagasi julmas konkurentsis töökoha pärast Newsleadi Dallase büroos, kus ta tuli välja looga imiku kadumisest surmakülvava tornaado ajal. See oli Dallase büroo vanemtoimetaja Chuck Laneer, kes pakkus talle hiljem tööd Newsleadi peakorteris pärast seda, kui Chuck toodi üle siia Manhattanile.
Sellest saadik oli Kate olnud Newsleadi juhtiv reporter, kes võitis sageli võistluse sarimõrvade, kaubanduskeskuses toimunud tulistamiste, korruptsioonijuhtude, inimröövide, igasuguste üleameerikaliste ja ülemaailmsete segaduste kajastamises.
Reporteritöö oli Kate’il veres.
Ja nii kaua, kui ta mäletas, oli ta raskustega võidelnud.
Tema elu oli olnud pidev võitlus ellujäämise nimel. Ta oli käinud läbi kasuperedest, veetnud teismeliseaastad tänaval, võttes vastu iga töö, mille sai, et rahastada oma kolledžiõpinguid. Ta oli töötanud uudistetoimetustes mitmel pool Ühendriikides ja saanud lapse mehelt, kes oli talle valetanud ja ta maha jätnud. Siin ta nüüd oli: üksikema, kes oli äsja saanud kolmekümneaastaseks, ja ühe maailma suurima uudisteasutuse USA korrespondent.
Sättinud end uuesti kirjutuslaua taha, Kate heldis, kui vaatas oma seitsmeaastast tütart Grace’i, kes naeratas talle raamitud fotolt arvutiekraani kõrvalt.
Me oleme pika tee läbi käinud. Me oleme ellujääjad.
Vähem kui tund aega hiljem lõpetas ta oma olemusloo ja saatis selle ülemuse lauale.
Kui ta oma asju kokku korjas, et lahkuda, helises telefon.
„Newslead, Kate Page.“
„Tere, Kate, siin Anne Kelly laste otsinguvõrgustiku New Yorgi büroost. Kas teil on hetk aega?“
„Muidugi.“
„Üks meie uurijaist Fred Byfield ütles, et ma peaksin helistama. Te olite palunud, et me teataksime teile igasugustest meile esitaud päringutest, mis võivad olla seotud teie õe toimikuga, ükskõik kui tähtsusetud need ka oleks?“
Kate’i pulss kiirenes. „Jah, jätkake.“
„Me tahtsime teid teavitada järelepärimisest, mille saime hiljuti õiguskaitseorganitelt.“
Naise jutt kõlas, nagu loeks ta ette teadet.
„Hea küll,“ sõnas Kate.
„Meil paluti kontrollida oma toimikutest üht ehet, mis puudutab kadunud kahekümnendates eluaastates valgenahalisi naisi.“
„Aga see on ju tavaline palve.“
„Seda küll, kuid Fred ütles, et sel korral päritakse kaelakee kohta, mille küljes on kaitseingliga amulett.“
Kate kangestus.
Veidi aega enne surma oli Kate’i ema kinkinud talle ja Vanessale kaelaketi, mille küljes oli kaitseingliga amulett. Kate oli kirjeldanud amuletti toimikus, mille ta oli esitanud kadunud isikute organisatsioonile.
„Kas räägiti midagi graveeringu või nimepealdise kohta?“
„Ei.“
„Anne, kas te saate mulle sellest detailsemalt kõnelda?“
„Ma võin lasta kellelgi teile helistada.“
„Olgu, aga kas te saate mulle kohe praegu midagi veel rääkida?“
„Hüva, me saime just teate, et päring edastati meie riiklikku büroosse Washingtonis, et teha otsing selle eseme kohta, ja, Kate, mul on kahju, kuid see on seotud mõrvaga.“
Kate vajus toolile.
6
New York City
Kate’i kiirrong kihutas Penni jaamast põhja poole.
Ta vaatas ainiti pimedusse, peas tormlemas mõtted, mis tegelesid kaelakeed puudutava telefonikõnega.
Kas see võis olla Vanessa oma?
Kahtluste ja küsimustega võideldes tundis Kate, kuidas ta süda klopib, see läks üle kartlikuks ootuseks.
Lõpeta see.
Vanessa on surnud. Ta suri kakskümmend aastat tagasi. Miks ma seda läbi elan? Miks ma klammerdun lootuse külge, et ta jäi ellu? Ja nüüd see: mõrv.
Metrooplatvormid liikusid uduselt mööda, kuni Kate oma peatusse jõudis. Siis helises tema telefon. Helistaja oli Kate’i naaber Nancy Clark, kes vaatas tema tütre järele.
„Tere, Kate, kas helistan halval ajal?“
„Ei. Ma olen peagi koju jõudmas. Kas kõik on korras?“
„Oojaa, tegelikult tahtis Grace sinuga rääkida.“
„Hea küll, anna talle üle.“
Oli kuulda, et telefon anti Grace’ile üle, sellele järgnes „Tere, emme!“
„Tere, kallis! Mis lahti?“
„Emme, kas ma võin saada oma telefoni?“
„Oh, kullake.“
„Aga kõigil mu sõpradel on telefonid.“
„Ma mõtlen sellele. Ma jõuan varsti koju. Me räägime sellest siis.“
„Olgu, emme, ma armastan sind.“
„Mina armastan sind ka.“
Kate puudutas huultega telefoni ja naeratas.
Missugune laps!
Grace oli tema elu päike, kuu ja tähed kokku. Talle oli New York nii meeldima hakanud, nagu ta oleks siin sündinud. Ta armastas kooli, oma uusi sõpru, Keskparki, muuseume, kõike linnas.
Kate hindas kõrgelt oma tööd Newsleadis, arvestades seda pikka teekonda, mis tal oli tulnud läbida sellesse hetke jõudmiseks. Vaja oli läinud veidi õnne ja tublisti ränka tööd, kuid ta oli edenenud nii ametialaselt kui ka rahaliselt.
Meil on siin hea elu. Nad elasid Morningside Heightsi
