mis haldas mitme krediitkaardifirma miljoneid kontosid. Asutuse palgal oli viissada inimest, mis tegi sellest Ramparti suurima tööandja.
Vander oli Carl Nelsoni ülemus.
„Milles asi on?“ Vander vaatas Brennani otsa, kes istus tema vastas kirjutuslaua taga, seejärel Paul Dicksoni otsa, kes oli Brennani kõrval ja tegi märkmeid.
„Me kontrollime tema heaolu,“ teatas Brennan.
„Tema heaolu? Ta helistas kaks päeva tagasi, et on haige; ütles, et tal on mingi viirus. Mis toimub?“
Brennan laskis mõne sekundi vaikuses mööduda.
„Härra Vander, kas te oskate meile härra Nelsonist kõnelda? Mida ta siin teeb? Missugune on tema iseloom?“
„Tema iseloom? Te teete mu närviliseks.“
„Kas te saate meid aidata?“
„Carl on MRKTs umbes kümme aastat töötanud. Ta on süsteemide vanemtehnik, arvutigeenius. Ta aitas disainida uuenduse meie turvaprogrammidele. Ta on suurepärane töötaja, väga vaikne ja hoiab omaette. Mul on tema kohta vaid häid sõnu öelda. Ma hakkan veidi murelikuks muutuma.“
„Kas ta on viimasel ajal mingi pinge all olnud?“
„Ei, ei midagi enamat tavalise töökoormusega kaasnevatest nõudmistest.“
„Missugune on tema perekonnaseis? Abielus, lahutatud, naissoost või meessoost sõber?“
„Abielus ta ei ole. Minu arvates tal sõbratari pole või elukaaslast, keda iganes.“
Vander vahetas istudes asendit.
„Kas tal on teie teada suuremaid võlgu?“
„Ei, seda ma ei tea.“
„Kas ta hasartmängudega tegeleb? Tarvitab uimasteid või on tal mõni sõltuvus?“
„Ei. Ma ei usu… Teate, see asi ei ole mulle kuigi mõnus.“
„Kas te annaksite vabatahtlikult meile tema toimiku koopia?“
„Mitte enne seda, kui uurin asja personaliosakonnast ja juristidelt.“ Vander klõpsas arvutihiirt. „Minu arvates on teil tarvis volitust.“
„Selle saab. Tänan teid abi eest.“
Brennan ja Dickson tõusid lahkumiseks püsti.
„Oodake!“ Vander ajas end jalgele, tema nägu tõmbus kaameks. „Kas sellel on midagi pistmist tolle looga, kuidas kaks inimest vanal kalmistul tulle jäid?“
Brennan oli viivu vait.
„Härra Vander, me ei saa midagi kinnitada ja me nõuame tungivalt, et te hoiaksite meie küsitlust saladuses.“
Hiljem, kui Dickson neid keskusest välja sõidutas, oli Brennan nördinud selle pärast, kuidas olukord paistis kolmkümmend kuus tundi pärast tulekahju avastamist.
Nad olid rääkinud Robbie ja Chrissiega, nende kahe teismelisega, kes olid tulekahjust teatanud, ja saanud tulemuseks korduse sellest, mida nad juba teadsid.
„Meil ei ole ikka veel midagi tundmatu naise kohta. Midagi enamat pole ka tundmatu mehe või siis Carl Nelsoni kohta. Meil on tema kirjake, tema pikap. Tema elukohas tegevust ei toimu ja ta pole ka tööl. Me teame, et mees on tema. Ed, see on kindel mõrv koos enesetapuga. Millal me hangime orderid ja otsime tema elukoha läbi, et leida midagi, mis aitaks naise isikut tuvastada ja seda lugu selgitada?“
Brennan vaatas, kas telefonis pole sõnumeid.
„Me hangime orderid siis, kui meil on mehe isik lõplikult kindel. Läki haiglasse. Morten tahab meid näha, võib-olla on tal midagi.“
Ramparti patoloog Morten Compton oli kogukas kitsehabemega mees, kes eelistas trakse ja kikilipse.
Ta tõmbas parasjagu pintsakut selga, kui Brennan ja Dickson saabusid. Tema keldrikorrusel asuv kabinet lõhnas antiseptiku ja formaldehüüdi järele.
„Andestust, mehed, ma pean Ogdensburgi minema.“ Compton heitis kaustad diplomaadikohvrisse. „Ma aitan seal maakonda kolme tulistamisohvriga baaris ja mul on kaks surnut Potsdamis kiriku furgoonauto ja järelhaagisega veoki kokkupõrkest.“
„Miks sa, Mort, meid siia kutsusid?“ küsis Brennan. „Kas sa oled minu juhtumis emma-kumma ohvriga edasi liikunud?“
„Pisut küll, aga kõigepealt tuleb sul mõista, et isikute kindel tuvastamine võtab aega, arvestades surnukehade olukorda ja personalinappust, millega mu asutus silmitsi on. Minu abiline on Vermontis matusel. Ma korraldan endale abi Watertownist.“
„Kus me siis minu kahe surnuga oleme?“
„Me saatsime naise ja mehe hambakaardid kohalikele ja piirkondlikele hambaarstidele ja hambaarstide ühendustele. Toksikoloogia läks Syracuse’i ja DNA saatsime FBI andmepanka.“
„See ongi kõik?“
„Noh, minu arvates ei surnud mees tulekahjus.“
„See on uudis. Mis tema surma põhjus on?“
„Tõenäoliselt püstolilask pähe. Ma just leidsin kuuli, paistab nagu üheksamillimeetrise kaliibriga. Ed, sul tuleb sündmuspaigalt püstol leida.“
Kui nad sündmuspaigale sõitsid, esitas Dickson veelgi küsimusi.
„Ed, kuidas küll surnud mees tulekahju tekitab?“
„Võib-olla tema ei süüdanud tuld. Või ehk sidus ta naise kinni, pani tule küünile otsa, siis tulistas end naise ees ja jättis ta sinna surnuks põlema.“
„Kui mees tahtis asju lõpetada, nagu vihjab kiri, miks siis mitte naist kõigepealt tulistada? Hoolitseda selle eest, et too oleks surnud?“
„Võib-olla ta tegi seda, aga laskis mööda ja me pole veel kuule leidnud. Paul, mu sisetunne ütleb, et me kraabime siin vaid jäämäe tippu.“
Sel ajal, kui Dickson hämmeldunult pead vangutas, pöördus Brennan tagasi sureva naise sõnade juurde.
Seal on teised.
Mustaks tõmbunud küüni varemeid ümbritsev erekollane plastteip hüples keskpäevases tuules. Osariigi politsei kriminalistikaüksuse valgetesse kapuutsiga türpidesse riietatud ja näomaske kandvad tehnikud jätkasid varemete vaevanõudvat uurimist.
Vanemuurija Mitch Komerick, kes juhtis seda üksust, pühkis põselt tuhka, kui tõmbas näolt maski, et kohtuda piiratud ala edelanurgas Brennani ja Dicksoniga.
„Ed, ma sain sinu sõnumi uudisega,“ märkis Komerick.
„Kas leidsite relva?“
Komerick pühkis näolt higiseid tahmajutte, seejärel raputas pead.
„Seni ei relvi ega padruneid või padrunikesti.“
Brennan noogutas ja vaatas nördinult mujale.
„Selles kohas, kust me mehe leidsime,
