keegi muu oleks üritanud Beni elus sellisel viisil ohje haarata, siis oleks ta mässama hakanud, kuid oma tädi ees oli ta suur tänuvõlglane. Pealegi mõistis Destiny tema üksiolemisvajadust paremini kui keegi muu. Pärast Graciela surma oli Ben ülepeakaela kunsti sisse sukeldunud. Lõuend ja värvid ei mõistnud teda hukka. Need ei süüdistanud teda. Ta oli võimeline neid ohjeldama, erinevalt oma mõtetest ja süümepiinadest Gracielaga tol hirmsal kolme aasta tagusel ööl juhtunud õnnetuse pärast.
Destiny mõistis seda kõike ja paistis ka vaistlikult aduvat, millal Ben on liiga kauaks töösse sukeldunud. Siis leiutas tädi mingisuguse ettekäände, et stuudiosse marssida ja ta tagasi pärismaailma lohistada. Tänane pühadeaegne sööming oli üks säärastest ettevõtmistest. Tädi oli teinud ainult selle vea, et oli jätnud hommikul külaliste saabumise Benile meelde tuletamata.
„Anna mulle kümme minutit aega,“ palus Ben. „Koristan siin kõik ära.“
„Liiga hilja. Melanie on rase ja näljas. Ta paneb lilleseade nahka, kui me talle midagi hamba alla ei paku. Pealegi hakkavad külalised mõtlema, et on suvalisse võõrasse maja tulnud. Nad peavad sinuga kohtuma. Selle, mis sul rõivastumisstiilis vajaka jääb, teed isikliku sarmiga tasa.“
„Mu riided on värvised,“ protestis Ben ja kostitas tädi karmi pilguga, kui kuuldu talle pärale jõudis. „Külalised? Kas seal on veel kedagi peale Richardi ja Macki ja nende abikaasade? Kas mainisid külalisi juba siis, kui mult tänupühaõhtusöögi toimumiskoha välja pressisid?“
„Usun küll,“ vastas Destiny libekeelselt.
Tegelikult polnud ta seda teinud ja mõlemad teadsid seda. Järelikult oli tädil plaanis midagi enamat kui lihtsalt Beni üksindust leevendada. Kui nad maja juurde jõudsid, sai Ben kohe aru, mida tädi sepitseb.
„Kullake, ja see on Kathleen Dugan,“ teatas Destiny pärast mitme võõra esitlemist, kelle ta oli kutsunud sellepärast, et neil polnud pühade ajal kuhugi mujale minna. Kui otsustada tema hääletooni järgi, siis polnud kahtlustki, et Kathleen on mõeldud õhtu tõmbenumbriks.
Ben heitis tädile terava pilgu. Kathleen oli noor, kaunis ja kaaslaseta, mis tähendas seda, et ta on saadaval. Ben teadis juba mõnda aega – täpsemalt Macki hiljutistest pulmadest saadik –, et Destiny on ta kosjasobitamisel sihikule võtnud. Ja siin oli asitõend – lühikeste mustade juuste ja tukaga naine, kelle haldjalik soeng rõhutas tema põsesarnu ja imelisi siniseid silmi. Maailmas polnud ainsatki kunstnikku, kes poleks ihanud neid põnevaid nurgelisi näojooni lõuendile talletada. Ben ei olnud portreekunstnik, kuid isegi tema tundis kiusatust seda reeglit rikkuda. Naise saledat keha kattis vapustav punane siidtuunika. Peale selle kandis ta musti pükse ning suurte kuldsete ja punaste helmestega kaelakeed. Ta mõjus ühtaegu elegantselt ja veidi avangardselt.
„Meeldiv tutvuda,“ ütles Kathleen maheda naeratusega. Temast ei õhkunud vähimalgi määral kohmetust, mida aga ei saanud öelda Beni kohta. Nähtavasti polnud naine veel Destiny salaplaani läbi näinud.
Ben noogutas. Ta kätles viisakalt, tundis kehas ehmatavat jõnksatust ja vaatas naisele uuesti silma, et näha, kas too kogeb midagi sarnast. Tänu jumalale ei peegeldunud Kathleeni silmis midagi seesugust.
„Vabandage mu üdini sobimatut riietust,“ kohmas Ben, keeras naisele kiiresti selja ja pöördus teiste külaliste poole. „Nagu ma aru saan, ootab õhtusöök serveerimist.“
„Meil on aega veel ühe joogi jaoks,“ rehmas Destiny ega paistnud enam õhtusöögi hilinemise pärast muretsevat. „Richard, too oma vennale midagi. Las ta suhtleb mõne minuti inimestega, enne kui lauda istume.“
Ben kortsutas tädile kulmu. „Arvasin, et meil on kiire.“
„Ainult sinu siiatirimisega,“ kinnitas Beni punnis rasedakõhuga vennanaine, kes haakis end tema käevangu, tiris seltskonnast kõrvale ja sosistas vandeseltslaslikult: „Kas sa ei teagi, et oled tänane tõmbenumber?“
Ben kostitas Melaniet terava pilguga. Nende vahel oli tekkinud side juba siis, kui Richard oli maadelnud oma tunnetega Melanie vastu. Ben usaldas oma vaistu. Nüüd tahtis ta kuulda vennanaise arvamust selle koosviibimise kohta. „Ah nii?“
„Sa ei tule kunagi oma koopast välja,“ selgitas Melanie. „Kui Destiny meid siia kutsus, saime kohe aru, et midagi on teoksil.“
„Ah nii?“ kordas Ben ja juurdles, kas naine on jõudnud Kathleeni sealviibimise suhtes samasugusele järeldusele nagu ta ise.
Melanie silmitses teda tähelepanelikult. „Kas sa tõesti ei tea, mis Destinyl plaanis on? Kobad samamoodi pimeduses nagu meiegi?“
Ben kiikas Kathleeni poole. „Mitte nii pimedas, kui sina arvad,“ nentis ta vaevumärgatavalt kulmu kortsutades.
Melanie vaatas uustulnukat kõiketeadva pilguga. „Ahah, selge. Kui Kathleen saabus, siis mõtlesin kohe, kas tema võibki olla väljavalitu. Oletasin, et varsti on sinu kord. Destiny ei jää rahule enne, kui kogu tema meespere on ära kodustatud.“
„Loodan, et sa eksid,“ kohmas Ben süngelt. „Ma ei tahaks talle pettumust valmistada, aga olen juba niigi kodune.“
Richard kuulis nende jutuajamist pealt ja kõkutas naerda. „Oi, vennas, kui sa tõepoolest nii arvad, siis petad iseend.“ Temagi piidles Kathleeni, kes kuulas, pea viltu, mida Destinyl on öelda. „Annan sulle maikuuni aega.“
„Juunini,“ sekkus Mack. „Destiny on mossis, sest kellelgi meist pole korralikku juunipulma olnud. Sina oled tema viimane võimalus, vend. Sa ei saa teda alt vedada. Märkasin teda ennist aias. Mulle jäi mulje, et ta paigutas mõttes juba külalisi ja püüdis ideaalset vastuvõtuala kujutleda.“
Ben võdistas õlgu. Kunagi olid Richard ja Mack olnud sama suured abieluvastased nagu temagi. Ja milliseks nad nüüd olid muutunud! Richardil oli lausa laps tulekul ning Mack ja Beth kaalusid ühe haige lapse adopteerimist, keda Beth haiglas ravis. Või lausa mitme. Beni suureks imestuseks olid mõlemad vennad pereloomisele pühendunud. Järgmisel aastal samal ajal on see maja ja kõik teised Carltonite suguvõsa kogunemispaigad laste kisa täis. See veel puudus, et tema lisasegadust tekitab. Aga ta kahtles, kas Destiny sellesse olukorda niiviisi suhtub.
Oli vähe asju, mida Ben polnud valmis tädi heaks tegema. Ja üks neist asjust oli abiellumine. Talle meeldis üksindus. Pärast kaootilisi noorusaastaid nautis ta etteaimatavat maaelu. Graciela oli seda leevendanud, kuid pärast naise surma oli süvenenud Beni otsus rühkida läbi elu, süda kõvasti lukus. Neil, kes kirjutasid, et talle on omased sünge meeleolu ja veidrused, oli õigus. Ta ei lubanud enam kellelgi oma raudrüüsse mõlke tekitada ega tahtnud rohkem laastavat valu kogeda.
Vankumatu meelekindlusega söandas ta veel kord Kathleen Dugani poole piiluda ja tabas tädi rahuloleva pilgu, kui too seda märkas.
Ben ohkas, ajas selga tikksirgeks ja takseeris Destinyt heidutava pilguga. Tädi ei suvatsenud selle peale isegi silmi pilgutada. See oligi tema puudus. Ta leppis harva eitava vastusega. Ta oli veenev ja salakaval. Kui Ben end kohe ei kehtesta, siis on ta kadunud mees.
Ent paraku ei osanud ta end kalkuni ja kastme saatel kehtestada.
Ta võinuks ju öelda: „Tore, et sa tulid, Kathleen, aga ära hakka midagi ette kujutama.“
Või: „Meeldiv tutvuda, preili Dugan, aga ärge minu tädi juttu kuulake. Ta on riuklik ja salakaval ja teda ei saa usaldada.“
Aga võib-olla ei peaks ta üldse midagi ütlema, vaid lihtsalt naisest ja oma tädist eemale
