uksele. „Tualettruum on siin. Jään sind ootama ja juhatan su pärast söögituppa.“
Kui Kathleen mõne minuti pärast väljus, olid Beth ja Melanie ninapidi koos. Nad tõstsid pilgu ja vaatasid teda särasilmi.
„Ühesõnaga, meie arvamus on järgmine,“ alustas Beth. „Esimene võimalus on see, et Destiny on sinu minevikuga kursis ja loodab, et sa oled tänu sellele Beni jaoks tõeline väljakutse.“
„Teine võimalus on see, et ta pani tõsiselt puusse,“ lisas Melanie naeratades. „See mulle meeldiks. Tahaksin teda kordki eksimas näha. Ära võta seda isiklikult.“
„Ei võtagi,“ vastas Kathleen, kellele hakkasid need kaks naist väga meeldima. Ta aimas, et nende nõuanded osutuvad väärtuslikuks, kui ta tahab Destiny Carltoni küüsist pääseda. Kui kõik läheb õnneks, siis ajab tädi salasepitsus ka Beni marru ja kogu see hullumeelne üritus raugeb mõlema osapoole huvipuuduse tõttu. Mees nägi enne tõepoolest üpris õnnetu välja.
„Lähme nüüd sööma, enne kui Destiny meid otsima tuleb,“ tegi Beth ettepaneku ja kiikas murelikult elutoa poole. „Destinyle on vandenõud lubatud. Aga meie omad muudavad ta ärevaks.“
„Miks nii?“ küsis Kathleen.
„Sest me oleme tal jälil,“ selgitas Melanie. „Ta kartis kohutavalt, et ma hoiatan Bethi. Ja nüüd kardab ta, et teeme talle kambaka ja päästame sind tema küüniste vahelt. Kindlasti ta aimab, et ühel päeval maksame talle kätte, ehkki oleme seniste mahhinatsioonide tulemusega rahul.“ Ta vaatas Kathleeni samasuguse kaastundliku pilguga, nagu Beth oli varem teinud. „Ja maksamegi. Kui vajad abi, siis kutsu meid. Me armastame Beni ja soovime, et ta oleks õnnelik, aga tunneme solidaarsust ka naiste suhtes, kes on Destiny kosjasobitamisskeemi ohvriks langenud. See on nagu õdede värk.“
Kathleen kuulas pakkumist lõbustatult. Nüüd, mil teda oli Destiny käitumise eest hoiatatud, oli ta märksa kindlam, et suudab selle naise salasepitsustega toime tulla. „Ära muretse. Usun, et saan Destinyga hakkama.“
Selle peale kostis naerupahvak. Hoolimata Kathleeni usust oma tahtejõusse ja tugevusse pani teiste naer ta järele mõtlema. Neil oli ju rohkem kogemusi. Täpsemalt öeldes koguni kahed kogemused.
„Võib-olla peaksin igaks juhuks teie telefoninumbrid võtma,“ arvas ta, kui nad külaliste juurde söögituppa liikusid.
Lävel heitis Destiny neile terava pilgu ja pöördus siis säravalt Kathleeni poole. „Tule siia, kullake, paigutasin su Beni kõrvale.“
Muidugi paigutasid, mõtles Kathleen ja võitles ootamatu paanikasööstuga. Ta hoidus Melaniele ja Bethile otsa vaatamast, soovimata nende pilgus kahjurõõmu näha. Selle asemel kiikas ta hoopis Beni suunas ja nuputas, mida too oma tädi jultunud plaanist arvab. Kindlasti pidas mees seda samavõrd häirivaks kui Kathleengi.
Veidral kombel tundus Ben üllatavalt rahulik olevat. Võib-olla uskus ta oma võimesse Destiny seatud lõksust pääseda. Või polnud ta oma tädi plaanis veel selgusele jõudnud. See oli mõistagi kaheldav, sest Ben oli pealt näinud, kuidas tema vennad teineteise järel püünisesse langesid.
Kathleen vaatas tähelepanelikumalt. Pärast kohalike ajalehtede kõmuveerus Beni vendade piltide nägemist pidi ta tunnistama, et ka Ben oli just nii nägus, kui võinuks arvata. Ja samuti polnud kahtlust, et tegemist on kunstnikuga. Mehe vanadel teksadel ilutsesid kirjud värviplekid ning põselgi oli punane triip. Kathleen tundis tahtmatult imetlust mehe vastu, kes oli võimeline nii ennastunustavalt õhtusöögipeole ilmuma, vaevumata välimusele erilist rõhku panema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
