style="font-size:15px;"> Oma otsusega rahule jäänud, keskendus ta Richardilt saadud joogiklaasile. Lõhn reetis, et tegemist on alkoholivaba joogiga. Ta polnud pärast Gracielaga juhtunud õnnetust midagi õllest kangemat tarbinud.
„Kullake,“ alustas Destiny, kes lähenes talle läbi toa, Kathleen käekõrval, „kas ma mainisin juba, et Kathleen on galeriiomanik?“
Sealsamas kõrval hoidis Melanie naeru tagasi. Richard ja Mack irvitasid. Ben igatses vendadele virutada selle eest, et nood tema kimbatusest tädi salaplaani ees nii suurt rõõmu tunnevad. Kathleen oli tõepoolest Destiny väljavalitu Benile. Enam polnud kahtlustki.
„Kas tõesti?“ poetas Ben mokaotsast.
„Ta eksponeerib seal imelisi töid,“ jätkas Destiny mesimagusalt. „Võiksid läbi astuda ja pilgu peale visata.“
Ben heitis Kathleenile abitu pilgu. Naisel paistis samavõrd piinlik olevat kui temal endal. „Võib-olla kunagi astun.“ Kohe, kui põrgu ära jäätub, lisas ta oma viisakatele sõnadele mõttes.
„Teie arvamus pakub mulle huvi,“ kinnitas Kathleen vapralt.
„Minu arvamus ei loe,“ vastas Ben. „Destiny on meie peres asjatundja.“
Kathleen hoidis Beniga silmsidet. „Enamik kunstnikest oskab annet ära tunda,“ raius ta.
Ben ohkas. Loodetavasti oli Kathleen piisavalt arukas, et tädi seatud lõksu mitte kukkuda. Ta tahtnuks naist hoiatada, et põgenegu elu eest, jätku kalkun, kaste ja kõrvitsapirukas söömata ning suundugu ummisjalu tagasi Alexandriasse, pangu galeriiuks lukku ja kehtestagu kõigile Carltoni-nimelistele sisenemiskeeld. Ta tundis kiusatust juhtida tähelepanu Melaniele ja Bethile, kes olid pahaaimamatult Destiny püünisesse langenud, kuid vaevalt vennanaised soovinuks kuulda, et nende abielu polegi saatusest määratud. Pärast pulmatseremoonia toimumist paistsid mõlemad naised ajalugu oma äranägemise järgi tõlgendavat.
Niisiis kohmas Ben: „Ma ei ole kunstnik.“
„Muidugi oled,“ nähvas Destiny nördinult. „Ja veel erakordselt andekas kunstnik. Miks sa säärast asja ütlesid, Ben?“
Vältimaks sügavamale võrku mähkumist oli Ben sunnitud häält tõstma. Ta vaatas tädile otsa. „Kas sina oled kunstnik?“
„Enam mitte,“ vastas Destiny viivitamatult.
„Kas sellepärast, et sa ei maali enam?“ küsis Ben.
Destiny kortsutas kulmu. „Ma plätserdan aeg-ajalt siiani.“
„Järelikult peab põhjus olema selles, et sa ei esitle ega müü oma töid,“ arutles Ben. „Kas see ongi põhjus, miks sa enam kunstnik pole?“
„Jah,“ vastas tädi. „Just nimelt.“
Ben vaatas talle võidukalt otsa. „Minuga on sama lugu. Näitusi pole. Töid ei müü. Ma plätserdan.“ Ta pilgutas Kathleenile silma. „Ärge lootkegi, et ma teie näitusele professionaalse hinnangu annan.“
Kathleeni suunurgad kerkisid. „Mõistlik jutt,“ nentis ta.
„Ninatark, vaat mis,“ pomises Destiny.
„Oi-oi,“ aasis Mack ja naeratas laialt. „Nüüd keetsid supi kokku, Ben. Destiny võtab su sihikule. Sinu lips on läbi.“
Naljakas, mõtles Ben ja silmitses kõigi toasviibijate lõbusaid ilmeid, ta oli umbes tunni aja eest samale järeldusele jõudnud. Ta oleks pidanud juba siis alla andma ja end ärritusest säästma.
2
Kathleenil tekkis tunne, et Ben Carltoni elutoas on mingisugune hoovus, mis ähvardab ta maapõhja kiskuda. Kõik kahtlused tema sealviibimise tegeliku põhjuse suhtes said kinnitust iga repliigi ja pahura pilguga, mida Ben oma tädiga vahetas. Isegi mehe vennad ja nende naised paistsid aimavad, mis teoksil, ja nautisid vaatemängu täiel rinnal. Tõtt-öelda tundus Kathleen olevat ainuke, kes mängureegleid ei mõistnud. Kui tal avanenuks võimalus viisakalt jalga lasta, siis oleks ta seda ehk teinud.
„Kas tahaksid end enne õhtusööki värskendada?“ uuris Beth Carlton, kes silmitses teda kaastundlikult.
Kui see võimaldanuks Kathleenil toast välja pääseda, siis olnuks ta nõus kas või silmapiirini laiuvatel rohetavatel talinisupõldudel võidujooksu tegema.
„Jah, palun,“ lausus ta tänulikult.
„Näitan sulle, kus tualettruum asub,“ pakkus Beth.
Kohe, kui nad olid teiste kuuldeulatusest väljas, kinkis Beth külalisele südamliku naeratuse. „Kas sul on tunne, nagu oleksid sattunud tihedasse võrku, mille olemasolust sul polnud aimugi?“
Kathleen noogutas. „Kõige hullem on asjaolu, et ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Kas ma olen mingisugune ohvritall?“
„Enam-vähem,“ kinnitas Beth. „Usu mind, Melanie ja mina teame täpselt, mida sa tunned. Oleme samas olukorras viibinud. Olime Carltoni-meestega seotud, enne kui ise arugi saime.“
„Pääseteed vist ei ole?“ küsis Kathleen.
„Kumbki meist ei suutnud seda leida,“ möönis Beth rõõmsalt. „Võib-olla oled sina erand. Seni on Destiny kümnesse tabanud, ent temagi võib vahel vääratada.“
Kathleen silmitses lasteonkoloogi, kes oli Mackiga abiellunud. Beth Carlton tundus olevat vaikne, arukas ja pehmelt armas, täielik vastand ekstsentrilisele ja säravale Kathleenile. Raske oli kujutleda, et Destiny oli oma kallitele vennapoegadele just sellised kaasad valinud. Ent Ben erines tublisti oma seltskondlikust ja sportlikust vennast. Oli näha, et Destiny tunneb oma sugulasi hästi. Ja ka Beth oli märkinud, et Destinyl on annet õigete naiste väljavalimiseks.
„Sel juhul ma ei olegi peast segi läinud,“ söandas Kathleen öelda. „Destiny üritab mind Beniga paari panna? Ta ei kutsunudki mind siia selleks, et Beni taieseid vaadata?“
Bethi suu venis naerule. „Kas oled siin oldud aja jooksul ainsatki lõuendit näinud?“
„Ei.“
„Kas Destiny võttis su kaasa, kui läks stuudiost Beni kutsuma?“
„Ei.“
Beth kummardas kergelt, näol lõbus ilme. „Mida oligi tarvis tõestada.“
„Aga miks just mina?“ küsis Kathleen kaeblikult.
„Võid kindel olla, et ma esitasin sama küsimuse, kui taipasin, mis Destinyl minu ja Mackiga plaanis on. Jumala eest, ta oli professionaalne jalgpallur, aga mina polnud elus ainsatki jalgpallimängu vaadanud. Sind ja Beni ühendab vähemalt kunst. Pealiskaudsel vaatlusel klapite märksa paremini kui mina ja Mack.“
„Aga Destiny pani teie puhul ju täppi?“ uuris Kathleen.
„Just nii,“ tunnistas Beth rõõmuga. „Nagu ka Richardi ja Melaniega, ehkki nemad ajasid sama kangelt sõrad vastu. Soovitan lihtsalt vooluga kaasa minna ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Kui tahad üldse kunagi mehele minna, siis tasub Destiny-sugust hea vaistuga naist usaldada.“
„Aga ma ei otsi meest,“ protestis Kathleen. „Ja veel vähem kunstnikku. Olin
