juba restoranis end esitleda oli piinlik ja ebaprofessionaalne, siis järgneda mehele kuhugi võsas asuvasse majja oli täiesti naeruväärne ja tõotas lõppeda katastroofiga.
„Kui ta käib seal lõõgastumas, siis ta ju vihastab, kui ma teda segan,“ oletas Melanie, üritades Destiny õhinat kahandada.
Destiny rehmas muretult käega. „Ta ei käi seal lõõgastumas, vaid selleks, et veelgi rohkem tööd teha. Tema sõnul on seal vaiksem kui linnakodus.“
„Sel juhul olen ikkagi häiriv tegur,“ protestis Melanie.
„Mitte juhul, kui menüü on täpselt sobiv,“ vaidles Destiny vastu. „Tead küll, mille kaudu käib teekond mehe südamesse. Mul on siin paar pudelit tema lemmikveini. Võid need samuti kaasa võtta.“
Melanie oli kahevahel. „Kõlab veidi riskantselt. Ei, pigem väga riskantselt. Ma ei ole praegu üks tema lemmikinimestest.“
Ent tema märkus läks justkui kurtidele kõrvadele. „Iga väärtuslik asi on riskimist väärt,“ teatas Destiny rõõmsalt. „Mida ta ikka teha saab? Lööb su nina ees ukse kinni? Nii halvasti ma teda ei kasvatanud.“
See ei kõlanudki nii hirmutavalt. Melanie kaalus kahe valiku vahel, kas veel kord Richardi pahameel välja teenida või võita oma firmale unelmate leping. Carlton Industries olnuks magus suutäis. Ja veelgi magusam olnuks aidata Richard Carltonil poliitikukarjääri alustada, iseäranis juhul, kui kandidatuur on edukas. Selles poliitikakeskses piirkonnas, kus oli kuhjaga kandidaate kõigist osariikidest, saaks ta juba varsti korralikult hindu kergitada.
Melanie langetas otsuse ja naeratas Destinyle vaevumärgatavalt. „Hea küll. Mida ma talle serveerin?“
2
Kolm suurt korvitäit sööki saabusid Alexandria vanalinna lähedale Delray piirkonda Melanie väikesesse koju reede pärastlõunal kell kaks, kaasas raske pärgamentümbrik, millel ilutses Destiny kalligraafiline käekiri. Melanie takseeris saadetist morni alistumisega. See plaan pidigi teoks saama. Ta tungib tõepoolest Richard Carltoni privaatsusesse ja üritab meest veenda, et too teda vajab – vähemalt professionaalsel tasandil.
Vaevalt oli vormirõivastes autojuht kummardanud ja minekut teinud, kui Melanie assistent ja ühtlasi parim sõbratar väljus kabinetist, mis oli rajatud 1940. aastate maja peamagamistuppa. Naine piilus eeskoda ummistavatesse punutud korvidesse ja pöördus Melanie poole.
„Ohoo, Mel, kas keegi üritab sind võrgutada?“ küsis Becky ja oli rikkalikest kogustest selgelt põnevil.
„Vaevalt,“ kostis Melanie. „Tegelikult tundub mulle, et hoopis mina olen saanud ülesande Richard Carlton ära võrgutada.“
Becky vaatas teda pika uskmatu pilguga. „Arvasin, et teie kohtumine läks üdini halvasti.“
„Läkski, aga tema tädi paistab arvavat, et suudan olukorda päästa, kui meelitan teda väikeses eraldatud rannamajakeses söögi ja alkoholiga.“
Becky, kelle romantilise pealispinna all peitus korralik ärivaist, ei pidanud seda teooriat millekski. „Ja kuidas sa peaksid ta endaga kaasa meelitama?“
„Selle eest hoolitseb Destiny.“ Melanie avas ümbriku, luges kirja ja kaheleheküljelist käitumisreeglite nimekirja ning ohkas.
„Mis see on?“ uuris Becky ja takseeris pabereid kahtlustavalt.
„Minu tegutsemisjuhised,“ vastas Melanie ilmetult. „Destiny pidas vajalikuks isegi söögitegemisjuhtnöörid lisada. Ta nagu teaks, et mul on kalduvus isegi vesi põhja kõrvetada.“
Becky kihistas naerda, tabas Melanie hapu pilgu ja tõsines kohe. „Kuna paistab, et sa läksid selle idiootliku plaaniga kaasa, siis on see temast väga kena.“
„Kindlasti tegi ta seda lihtsalt oma vennapoja tervise huvides.“
„Värskenda mu mälu, miks ta nii kangesti tahab, et sa selle lepingu saaksid,“ palus Becky.
„Tahaksin väita, et olen talle oma tööalaste kogemustega muljet avaldanud, aga see ei ole nii. Ta peab Richardit ülespuhutuks ja mind värskeks õhusõõmuks,“ selgitas Melanie. Vähemalt Destiny oli nimetanud säärase põhjuse, enne kui asus suurt vaeva nägema.
„See tähendab, et tal on mingisugune tagamõte,“ nentis Becky ja tegi omad järeldused. „Võrgutamine.“
„Ära ütle nii,“ anus Melanie, sest talle ei meeldinud, et Becky oli tema enda kahtlustele peaaegu kohe kinnitust andnud. „Ära isegi mõtle sellele. Lähen sinna äri-, mitte eraasjus.“
„Jajah, muidugi.“
„Lähen küll, vähemalt enda seisukohalt. Kui saan selle lepingu, siis ei pea ma enam öösiti ärkvel lebama ega muretsema, kas ikka jaksan sulle palka maksta.“
„Sel juhul võiksid juba tollesse rannamajja minna ja vaaritama asuda,“ lausus Becky ja sulges korvide kaaned. „Muide, kui see pirukas teda ei kõiguta, siis ta pole inimene. See lõhnab taevalikult. Mul oli kunagi küünal, mis lõhnas täpselt samamoodi – nagu värskelt ahjust tulnud soe kirsipirukas. Iga kord, kui ma küünla süütasin, hakkasin sööma. Võtsin viis kilo juurde, enne kui see neetud küünal viimaks ära põles.“
Melanie kõkutas naerda. Juba sellest ajast saadik, kui nad olid kolledžis tuttavaks saanud, oli Becky väitnud, et kõik asjad, kaasa arvatud kõrge niiskustase, panevad tema kehakaalu tõusma. Ta halises alatasa viie kilo pärast, millest kibeles vabanema. Ent lisakilod polnud tema seltsielu halvasti mõjutanud. Tal olid sedasorti lopsakad kurvid, mis panid mehi minestama, kui ta tuppa astus.
„Kuule, Mel, ole inimene ja vii see kraam siit minema,“ anus Becky. „Hoian päeva lõpuni tööasjadel silma peal.“
Melanie taipas, et ei saa enam taganeda. Ta oli selle lollaka plaaniga kaasa läinud. Nüüd tuli plaan täide viia ja viivitada polnud mõtet. Ta haaras vastumeelselt mantli, käekoti ja Carlton Industriese äriplaani.
„Sa pead aitama mul söögid autosse viia,“ ütles ta. „Mulle tundub, et Destiny läks veidi liiale ja pakkis kaasa terve nädalavahetuse söögivarud, mitte üksnes ühe õhtusöögi.“
„Võib-olla ta loodab, et õhtusöök kulgeb eriti edukalt,“ pakkus Becky, kes kõndis kahe raske õlgkorviga Melanie järel autosse.
„Või loodab ta lumetormi saabumisele,“ nentis Melanie mornilt. Olnuks ääretult temalik jääda lumevangi koos mehega, kes oli teatanud, et ei soovi teda enam iialgi näha. „Kas oled ilmateadet jälginud?“
„Selleks pole vajadust,“ kostis Becky ja osutas ühtlaselt hallile läänetaevale, mis tõotas lumesadu.
Melanie oigas. „Hea küll, kui väljas peakski sadama ja ma ei ole esmaspäevaks tagasi, siis luba, et tuled ja kaevad mu välja. Ostad kuradima saha, kui tarvis.“
„Võib-olla ootan lihtsalt esmaspäevani, et teada saada, kas selleks on vajadust,“ pakkus Becky kavala muigega. „Pole välistatud, et sa ei tahagi olla päästetud.“
„Luba mulle,“ nõudis Melanie hambaid krigistades. „Vastasel juhul vannun, et lasen su töölt lahti, isegi kui peaksin selle lepingu saama ja me supleme rahas.“
„Hästi, hästi,“ kinnitas Becky rahustavalt ja võitles naeratusega.
