ei, ei lugenud. Ma ei taha seda lugeda. Nad… nad tülitasid mind ja Tom ütles, et temast peetaks rohkem lugu, kui ta saaks oma loo ise rääkida, ja et mina peaksin teda toetama.”
„Mitte keegi ei pea tabloididest lugu. Isegi kui ta teaks…” Seth tegi pausi ja Naomi arust oli ta nüüd pigem tülpinud kui vihane. „Kes sind veel on tülitanud? Kellega sa veel oled rääkinud?”
„Simon Vance’iga.”
„Kirjanikuga. Tõsielukriminaallugude kirjutajaga.”
„Tema on proff. Tema kirjastaja maksab mulle kakskümmend viis tuhat dollarit. Lepingus on niimoodi kirjas.”
„Sa allkirjastasid lepingu.”
„Kõik on professionaalne.” Susan, silmad klaasistunud, huuled värisemas, sirutas käed ette, just nagu üritaks rünnakut tõrjuda. „Ja pärast filmilepingut saab veel raha. Ta ütles nii.”
„Susan.” Naomi tajus onu hääles ahastust. „Mida sa küll teinud oled?”
„Ma ei saa lõputult ettekandjana töötada. Ja see arst, kelle juures sa sunnid mind käima, tema ütles, et ma pean töötama eneseusaldusega. Ma pean leidma endale elamise vanglale lähemal, nii et ei peaks laenama sinult autot ja nii pikka maad sõitma. Tom tahab, et me lastega elaksime lähemal.”
„Mina keeldun.”
Susan keeras end Naomi hääle peale ringi ja ta pisaraist lõikas läbi viha. „Jäta nipsakused!”
„Ma ei ole nipsakas. Ma ütlen, et mina keeldun. Kui sa mu sinna viid, siis põgenen ma ära.”
„Sina teed seda, mida su isa ja mina käsime sul teha.” Susani häälde sugenes hüsteeria – Naomi oli seda viimase nelja kuu jooksul küllalt kuulnud, et see ära tunda. „Me ei saa siia jääda.”
„Miks?” küsis Seth vaikselt. „Miks te ei saa siia jääda?”
„Sina elad koos mehega. Sa elad koos mehega patus. Musta mehega.”
„Naomi, kullake.” Sethi hääl oli endiselt vaikne, aga ta pilk, mis polnud sugugi vaikne, püsis Susanil. „Minge palun Masoniga mõneks ajaks ülemisele korrusele.”
„Mul on õhtusöök tulel.”
„Ja see lõhnab hästi. Võta pott mõneks ajaks tulelt. Minge üles ja aita Masonil koolitööd teha.”
Mason libistas end pukilt maha ja võttis Sethil ümbert kinni. „Ära sunni meid ära minema. Ära lase tal meid ära viia. Mina tahan sinu juurde jääda, palun.”
„Ära muretse. Minge nüüd üles.”
„Tule, Mason. Me lähme kõigest ülemisele korrusele.” Naomi vaatas Masoni raamatuid ja pabereid kokku korjates tagasi. „Harry ei ole patt, aga see, et sina niimoodi ütled, on patt.”
„Sa ei saa aru,” alustas Susan.
„Saan küll. Mina hakkasin saama aru tol ööl metsas. Hoopis sina ei saa aru. Tule, Mason.”
Seth ei lausunud sõnagi, kui Susan nutma puhkes, avas üksnes veinikülmiku ja valis sealt pudeli. Ta lasi Susanil seista, käed näo ees, ja avas pudeli ning valas endale klaasi.
Ta keeras endiselt heliseva telefoni hääle maha.
Ta võttis kaks väikest lonksu.
„Sa oled teadnud, et ma olen gei, sellest ajast saati, kui ma olin neliteist. Arvatavasti kauem, aga siis oli mul nii palju julgust, et seda sulle rääkida. Emale ja isale rääkimine võttis kauem ja nemad suhtusid sellesse kõike arvesse võttes suhteliselt hästi. Aga esimesena rääkisin sellest oma suurele õele. Kas sa mäletad, mis sa ütlesid – noh, pärast seda, kui olid küsinud, kas ma olen ikka päris kindel?”
Kui Susan vaid nuttis, võttis Seth veel ühe lonksu. „Sina ütlesid, noh, ära löö külge nendele poistele, kellele mina silma heidan. Kus see tüdruk on, Suze? See, kes oskas öelda õiged sõnad, kui mina olin nii hirmu täis, et jalad ei tahtnud kanda? Tüdruk, kes pani mind naerma, kui mina üritasin mitte nutta. Tüdruk, kes leppis minuga sellisena, nagu ma olen.”
„Anna andeks. Anna andeks.”
„Pole midagi, Susan. Aga nüüd kuula. Ja kuula korralikult. Sa ei räägi enam kunagi niimoodi mehest, keda ma armastan. Kas on selge?”
„Anna andeks. Palun anna andeks. Harry on olnud minu ja laste vastu nii hea. Ja ma näen, kui hea ta sinule on. Anna andeks. Aga…”
„Me oleme ikkagi rüvedad? Kas tegelikult mõtled sa nii? Kas su süda ütleb nii?”
Susan istus. „Ei oska öelda. Ei tea. Ma ei tea! Neliteist aastat. Alguses polnud ta nii karm. See läks nii sujuvalt, et ma ei märganudki. Ta ei tahtnud enam, et ma tööl käin, ja ma ootasin Naomit, nii et ma leidsin, et mis seal ikka. Tore, et saan olla kodus ja punuda oma beebiga tõelist pesa. Siis ei tahtnud ta ema ja isa juures käia – tal olid pidevalt mingid vabandused. Siis ei tahtnud ta, et mina sinna lähen. Me olime pere ja tema oli perekonna pea. Siis ei tahtnud ta, et vanemad meile tulevad. Ainult pühadeks – alguses.”
„Ta lõikas sind ära kõigist, keda sa armastasid.”
„Tema ütles, et olulised oleme üksnes meie. Et me peame elama oma elu, ja kui Mason sündis, nõudis ta nii karmilt, kuidas kõik peab olema. Aga ta rügas tööd teha ja maksis arved. Ta ei puudutanud mind näpuotsagagi, ausõna. Ega ka lapsi. See, kuidas ta mõtles, mida ta tahtis, mida ta ütles – see lihtsalt imbus minusse. Igatsesin ema ja isa. Igatsesin nii väga sind, aga…”
Seth võttis teise klaasi, valas sinna veini ja pani Susani ette.
„Pärast Naomiga rasedaks jäämist pole ma joonud midagi peale armulauaveini. Ma olin ju varem tema moodi? Tugev ja vapper ja pisut metsik.”
„Olid.”
„Ma kaotasin selle, Seth. Kaotasin selle kõik.”
„Sa võid selle veel uuesti leida.”
Susan raputas pead. „Ma olen nii väsinud. Kui saaksin, võiksin magada seni, kui see kõik on möödas. Naomi mõtles öeldut tõsiselt. Ta ei tule minuga kaasa. Või kui ma teda sunniksin, siis põgeneks ta ära – ja võtaks Masoni kaasa. Ta ei jätaks Masonit maha. Nagu mina jätsin sinu. Tema paneks mind valima oma laste ja mehe vahel.”
„Sa oled sellist asja kord juba teinud: valinud perekonna asemel oma mehe.”
„Naine on oma mehe kõrval.” Ta võttis ohates klaasi ja jõi. „Oh, kui hea. Olin juba unustanud. Ma andsin abielutõotuse, Seth. Ma tean, et tema murdis seda, ma tean, et ta tegi kohutavaid asju – vähemalt vahel ma tean seda. Aga mul on nii raske neid tõotusi murda, leppida sellega, et inimene, kellele ma need andsin, on see mees, kes on nüüd vangis. Ma olen lihtsalt kohutavalt väsinud. Kogu aeg. Kui võimalik, siis magaksin kogu ülejäänud elu.”
„Kullake, see on depressioon. Sa pead teraapiale ja ravimitele aega andma. Sa pead endale aega andma.”
„Mulle tundub, nagu see oleks kestnud juba aastaid. Iga kord Hazeltoni sõites kinnitan endamisi, et see on viimane kord. Ma ei taha neid müüre näha, ma ei taha
