raputas üksnes pead. „Aga siis… Tomil on oskus mu meelt muuta, panna mind endas kahtlema. Ja lõpuks teen ikka seda, mis tema käsib. Ma teadsin, et ajakirjanikega rääkimine on vale. Ma teadsin, et lepingu allkirjastamine on vale. Aga ma ei ole tugev ja vapper ja metsik, nii et ma tegin nii, nagu tema käskis. Tema ütles, võta raha, kirjuta paberitele alla. Ma pidin panema raha tema vanglakontole ja otsima lähedusse maja. Pidin käima teda iga nädal vaatamas ja viima vähemalt alguses lapsed kord kuus teda vaatama.”
„Seda ei lase ma sul küll teha. Võib juhtuda, et muu mul ei õnnestu, aga ma ei lase sul lapsi sinna viia.”
„Tema hakkab mulle vastu. Minu oma tütar.” Susan pühkis nuuksudes pisara. „Tema ei lähe ja võitleb nagu tiiger, et ka Mason ei läheks. Pean neile parem ema olema. Ma tean seda.”
„Ära mine tagasi.” Seth pani käe ta peale, tundis, kuidas see kangestus. „Saa tugevamaks. Võta paariks nädalaks aeg maha, siis vaatame. Räägi sellest arstiga.”
„Üritan. Seth, ma olen sinule ja Harryle väga tänulik. Mul on kahju, et pärast kõike seda, mis te olete meie heaks teinud, toimisin nii, nagu Tom käskis.”
„Elame üle.”
„Lähen nüüd üles ja räägin lastega. Ja siis tuleme alla ja teeme õhtusöögi valmis.”
„See on hea algus. Ma armastan sind, Suze.”
„Seda vist tõesti.” Ta tõusis püsti. „Mina sind ka. Ära jäta mind.”
„Seda ei sünni iial.”
Ta kallistas venda kõvasti ja väljus siis köögist ning läks trepist üles. Ta mõtles, et see oli ta elu kõige raskem minek. Raskem veel kui see kohutav minek läbi vangimaja külastusruumi.
Ta seisatas Naomi toa lävel ja vaatas põrandal istuvaid lapsi: Mason turritas pliiatsi ja töövihiku kohal.
Mason oli nutnud ja see murdis ta südame, sest tema oli nende pisarate põhjus.
Naomi aga mitte. Tema silmad, kui ta need tõstis ja talle otsa vaatas, olid kuivad ja sähvisid sädemeid.
„Kõigepealt tahan andeks paluda. See, mis ma ütlesin onu Sethi ja Harry kohta, oli vale. See oli vale ja inetu. Loodan, et te annate mulle andeks. Ja ma tahan öelda, et teil oli õigus. Teil mõlemal oli õigus. Me ei koli Sethi ja Harry juurest ära. Ma tegin valesti, et nende inimestega rääkisin. Et rääkisin ajakirjanikega, raamatu kirjutajaga. Ma ei saa minna tagasi ja teha seda olematuks, aga ma ei tee seda enam iial. Naomi, palun anna andeks, et andsin neile su pildi. Ma ei tea, kuidas seda sulle korvata. Aga ma üritan parem olla. Ausõna, ma üritan. Seda on lihtne öelda. Ma pean seda teile tõestama. Te peate andma mulle võimaluse tõestada, et ma olen parem.”
„Mina annan sulle võimaluse, emme.” Mason kargas püsti ja jooksis ema juurde.
„Ma olen sulle nii palju võlgu, mu väikemees.” Ta suudles last pealaele ja vaatas siis Naomi otsa. „Saan aru, et sinul läheb sellega kauem aega.”
Naomi raputas üksnes pead ja jooksis ema juurde.
TAL LÄKS PAREMINI, KUIGI oli tagasilööke ja mõned neist üsnagi tõsised. Ta oli avanud ukse, mida ta vend oli püüdnud sulgeda, andes intervjuusid ja müües fotosid.
Sellele järgnesid kirjutised sarimõrvari naise homoseksuaalsest vennast, nii et ajakirjanikud jälitasid Susanit tööle ja koju. Paparatsod pildistasid koolist koju tulevat Naomit ja said ühe võtte mänguplatsil mängivast Masonist.
Vestlussaated televisioonis lisasid õli tulle aruteluga, kus esinesid „eksperdid”, ja tabloidid olid armutud.
Lekkis informatsioon, et Pulitzeri auhinna võitnud kirjanik Simon Vance oli allkirjastanud lepingu Thomas David Bowesi ja tema abikaasaga, ning meediatsirkus hakkas otsast peale.
Uue aasta alguses istusid nad kõik koos külalistoas praksuva kaminatule ees ning selle valguses helkiv kuusepuu kumas aknas vastu nagu uus lootus.
Harry tegi kuuma šokolaadi ja Mason istus põrandal oma unistusega: kutsikaga, kes oli teda jõulu esimese püha hommikul tervitanud. Ta pani koerale oma lemmikmängu järgi nimeks Kong.
Naomi leidis, et kõik see oleks pidanud olema mõnus. Kutsikas, kuum šokolaad ja jõulupuu, mis pidi Harry sõnul jääma kuni kolmekuningapäevani.
Aga miski ei klappinud ja Naomi tundis seda sügaval sisimas. Ja nii jahtus ta šokolaad kruusis.
„Meil Harryga on uudiseid,” alustas Seth ning Naomil tõmbus sisimas pingest krampi.
Nad saadetakse ära. Liiga palju tüli, liiga palju ajakirjanikke ja inimesi, kes kõndisid või sõitsid majast mööda, et neid vahtida.
Keegi oli halloween’i ajal vastu maja seina mune loopinud ja kirjutanud Sethi autole:
Ema jäi ilma tööst kohvikus, sest saadi teada, kus ta töötab, ja juhataja lasi ta lahti.
„Suur uudis,” jätkas Seth Harryl käest kinni võttes.
Naomi ei suutnud tõsta pilku, ei suutnud taluda mõtet vaadata onule otsa, kui too ütleb, et nad peavad siit ära kolima.
„Me Harryga avame restorani.”
Selle peale tõstis Naomi rabatult pilgu. Ning tundis, kuidas pinge annab järele.
„Leidsime head ruumid ja arvasime, et oleks aeg panna alus oma ettevõttele.” Harry pilgutas silma. „Meil on sellele isegi nimi olemas. Koht.”
„Koht öeldakse koerale,” ütles rõõmujoovastuses kutsikaga maadlev Mason.
„Mitte selles mõttes. Koht selles mõttes, et koht, kuhu kõik tahavad tulla.”
„Kus see on?” küsis Naomi, kes oli sama suures rõõmujoovastuses nagu kutsikas. „Kas seda näha saab?”
„Kindlasti. Aga see on New Yorgis.”
„Te kolite ära.”
„Meie kolime ära. New Yorki. West Village’isse. Uus koht, uus maja, uus kool, uus algus.”
Naomi vaatas ema poole, kes mudis käsi.
„Aga teil on ju see maja. See on ju teie maja.”
„Meie maja saab olema New Yorgis. Meie kõigi maja.” Ikka veel naeratav Seth patsutas Harry säärt. „Oodake, kuni te seda näete. Maja on imeline.”
„Te kolite meie pärast ära. Sellepärast, et meid rahule ei jäeta.”
Harry raputas pead veel enne, kui Seth jõudis midagi öelda. „See pole just päris vale, aga ka mitte päris õige. Ma olen juba pikka aega tahtnud oma restorani ja praegune aeg ja see koht tunduvad õiged. Sethil on raske käia tööl, kui teda tülitatakse, ja siinne maja on sisuliselt ümber piiratud.”
„Me oleme selle Harry ja teie emaga põhjalikult läbi arutanud. Nii on meile kõigile parem. Kui teil pole midagi selle vastu, siis muudaksin teie nime ametlikult ära. Andsin tööl lahkumisavalduse sisse ja Harry samuti. Ma räägin tõtt, kui ütlen, et olen päris elevil. Ma tean, et teil tuleb jälle
