style="font-size:15px;"> Aga mees, kes istus ta kõrval puude varjus suvetoolil, ei olnud isa. See mees kandis khakipükse ja mokassiinkingi ja erksinist särki, mille rinnal oli tasku koha peal hobuse seljas istuv väike mees.
Mehel olid tema silmad – rohupudelikarva rohelised –, ta nägu oli sile ja ilus nagu filmitähel ning panama alt paistvad juuksed olid lokkis.
„Ma jäin magama.”
„Pole midagi paremat kui väike uinak suvisel päeval puude vilus. Kas sa mäletad mind, Naomi?”
„Onu Seth.” Ta süda tegi valu, aga see polnud paha valu. Ta kartis, et võib uuesti minestada, kuigi tunne polnud samasugune nagu ennist, vaid kõik tundus kerge ja särav.
„Sa tulid, sa tulid!” kordas ta ikka ja jälle ning ronis siis nuttes onule sülle ja haaras tal kaelast. „Ära jäta meid maha. Palun, ära jäta meid maha. Onu Seth. Palun!”
„Ei jäta. Ma ei jäta teid, pisike. Luban sulle seda. Ära nüüd muretse, sest mina olen siin ja mina hoolitsen sinu eest.”
„Sa kinkisid mulle roosa peokleidi.”
Seth puhkes naerma ja tema naer leevendas valu Naomi südames. Seth võttis püksitaskust lumivalge taskuräti ja pühkis ta pisaraid.
„Sa mäletad siis? Sa ei saanud olla rohkem kui kuuene.”
„See oli nii ilus ja peen. Ema magab. Ta muudkui magab.”
„Tal on praegu seda vaja. Vaat kui pikaks sa oled kasvanud! Ja kui pikad jalad! Aga need on saanud mõned kriimud.”
„Metsas oli pime.”
Seth kallistas teda kõvasti. Ta lõhnas nii hästi nagu laimišerbett. „Nüüd pole enam pime ja mina olen siin. Ja me sõidame minu juurde niipea kui võimalik. Sina, Mason ja ema.”
„Kas me sõidame Washingtoni? Sinu juurde?”
„Just nii. Minu ja mu sõbra Harry juurde. Harry meeldib sulle kindlasti. Ta mängib praegu Masoniga Donkey Kongi – et Masoniga tuttavaks saada.”
„Kas ta on homoseksuaal?”
Sethi rind kõmises. „Jah, muidugi.”
„Aga samamoodi tore nagu sina.”
„Minu arust küll, aga eks sa pead ise otsustama.”
„Ma pean varsti kooli minema. Mason ka.”
„Te lähete kooli Washingtonis. Kas see sobib sulle?”
Naomi oleks kergendusest peaaegu uuesti minestanud, nii et ta üksnes noogutas. „Ma ei taha enam siin olla. Miss Lettie on väga kena. Ja abišerif Wayne. Ja šerif ka. Ta andis mulle oma telefoninumbri, et ma helistaks talle, kui vaja. Aga ma ei taha enam siin olla.”
„Me sõidame ära niipea kui võimalik.”
„Ma ei taha isa näha. Ma saan aru, et see on paha, aga…”
Seth vaatas talle otsa. „See ei ole paha ja selle peale ära mõtle enam iial. Kui sa ei taha, ei pea sa teda nägema.”
„Kas sa ütled emale? Tema tahab kindlasti, et me Masoniga näeksime isa. Mina ei taha teda näha. Ta ei näinud mind. Kas me võime kohe Washingtoni minna?”
Seth surus ta enda vastu. „Ma tegelen sellega.”
SELLEKS KULUS ROHKEM KUI nädal, kuigi nad ei peatunud miss Lettie juures ühtki ööd. Tulid ajakirjanikud – selles osas oli šerifil õigus. Ja nad tulid karjakaupa, suurtes masinates ja telekaameratega. Nad hüüdsid valjult küsimusi ja piirasid ümber kõik, kes majast väljusid.
Mitte kellelgi polnud tema sünnipäev meeles, aga see ei häirinud teda. Ta tahtis seda ka ise unustada.
Nad viidi Morgantowni lähedal asuvasse majja, mis polnud nii ilus nagu miss Lettie oma. Ja FBI inimesed peatusid ka seal – nii ajakirjanike pärast kui ka ähvarduste pärast.
Ta kuulis, kuidas üks FBI inimene rääkis sellest – ja kuidas ka isa viiakse kuskile mujale.
Ta kuulis nii mõndagi, sest ta kuulas.
Ema tülitses onu Sethiga Washingtoni mineku pärast, sellepärast et tema tahtis viia lapsi isa vaatama. Aga onu pidas sõna. Kui ema läks isa vaatama, oli tal kaasas üks FBI naine.
Kui ta teist korda läks, võttis ta tagasi tulles tablette. Ja magas üle kaheteistkümne tunni.
Ta kuulis, kui onu rääkis Harryga, kuidas muuta kodus asju, et kolm inimest saaks nende Georgetowni majas elada. Harry meeldis talle – Harrison (nagu Indiana Jones) Dobbs. Kuigi teda üllatas ja viis hämmeldusse, et Harry ei olnud valge. Mitte ka päris must. Pigem nagu karamell, mis talle jäätise peal nii väga meeldis, kui ta oli midagi head välja teeninud.
Harry oli väga pikk ja tal olid sinised silmad, mis olid karamelli foonil nii erilised. Ta oli chef – ta selgitas Naomile silma pilgutades, et see on peenemat sorti kokk. Kuigi Naomi ei tundnud ühtki meest, kes oleks köögis õiendanud, tegi Harry igal õhtul süüa. Sellist sööki, millest Naomi polnud elu sees kuulnudki, maitsmisest rääkimata.
See oli nagu filmis, söök oli nii ilus.
Nad ostsid Masonile Nintendo ja temale ja emale uued riided. Naomi leidis, et kui Harry ja Seth ka siia jääksid, oleks tema valmis selles mitte eriti ilusas majas edasi elama.
Aga ühel õhtul hilja, kui ema oli käinud isa vaatamas, kuulis ta tüli. Talle ei meeldinud, kui ema ja onu tülitsesid. See tekitas hirmu, et Seth sunnitakse jälle ära minema.
„Ma ei saa lihtsalt niisama ära minna, lapsi ära viia. Nad on Tomi lapsed.”
„Tema ei saa iial vangist välja, Susie. Kas sa kavatsed siis lapsed külastuspäevadel kaasa tirida? Kas sa kavatsed panna neid niisuguseid asju läbi elama?”
„Ta on nende isa.”
„Ta on kuradima koletis.”
„Ei räägi nii!”
„Kuradima koletis, harju juba ära. Lapsed vajavad sind, Susie, nii et võta end kokku ja ole neile toeks. Tema ei vääri sekunditki sinu aega.”
„Ma andsin tõotuse. Armastada, austada, kuuletuda.”
„Tema samuti, aga tema murdis tõotust. Kurat võtaks, ta vägistas, piinas ja tappis üle kahekümne naise – nii palju on ta üles tunnistanud, kes teab, kui palju tegelikult. Hooples sellega, pagana pihta. Üle kahekümne noore tüdruku. Ja pärast seda tuli ta sinu kõrvale voodisse.”
„Lõpeta! Lõpeta! Kas tahad, et ma ütlen, et ta seda tegi? Et ta tegi neid kohutavaid asju? Kuidas ma suudan sellega elada, Seth? Kuidas ma suudan sellega elada?”
„Sellepärast et sul on kaks last, kes vajavad sind. Ma aitan sind, Susie. Me sõidame siit ära, nii et te tunnete end turvaliselt. Ja nii sina kui lapsed lähete nõustamisele. Lapsed vajavad head kooli. Ära pane mind olukorda, kus ma pean ütlema sulle samamoodi, mida teha, nagu tegi tema. Kui vaja, siis praegu ma teen seda, et kaitsta nii sind kui lapsi. Aga ma palun, et sa tuletaksid meelde, milline sa
