astuda meestele, kes tulevad teda lossi viima.
Seal polnudki vahimehi. Ukseavas seisis kuningas üksi. Kõigi Attolia maade valitseja, preestrite ja preestrinnade poolt võitud, rahva ametlik isa, parunite isa, kes olid üksteise järel talle oma kuulekusvande andnud, riigi vaieldamatu, vaidlustamatu ja absoluutne monarh. Suu juures olev paistes, värvi muutnud laik oli peaaegu sama tooni kui peen purpurne tikand tema krael.
«Sinu olukorras enamik inimestest põlvitaks,» lausus kuningas ja Costis, kes oli tardumuses jõllitanud, vajus hilinenult põlvili. Ta oleks pidanud kummardama, kuid ei suutnud pilku lahti kiskuda kuninga näolt. Ainult kuninga vastujõllitamine lõhkus tema kangestuse ja ta langetas viimaks pea.
Kuningas astus laua juurde ning Costis võis silmanurgast näha kannu tema käes, konksus sõrm sangast läbi, ja kaht sõrmede vahele pigistatud peekrit. Kuningas asetas need lauale, pannes kannu esimesena käest. Kiire käeliigutusega saatis ta ühe peekri keereldes õhku ja seadis teise hoolikalt lauale. Langema hakanud peekri õhust kinni püüdnud, asetas ta selle õrnalt tolle kaaslase kõrvale. Ta liigutas sundimatu kergusega, nagu oleks see raasuke žongleerimist tema teine loomus. Siiski oli see graatsiaks muudetud vajadus, sest kuningal oli ainult üks käsi.
Costis sulges häbi pärast silmad. Kõik päeva sündmused, mis olid olnud nii õudusunenäolised ja ebareaalsed, olid kohutav, kohutav tõde, mille märgi võis kuninga suu juures eksimatult ja pöördumatult ära tunda, Costise rusika kõik nukid selgelt nähtavad.
Eugenides ütles: «Vähem kui kaks kuud tagasi tõotasid sa oma elu hinnaga kaitsta mind ja minu trooni – kas pole?»
Costis oli kokku vajunud nagu kaltsunukk.
«Jah.»
«Kas see on mõni Attolia rituaal, mida ma ei tea? Kas ma oleksin pidanud ennast kaitsma?» Tal oli üks käsi; ta ei suudaks ennast kaitsta mehe vastu, kes on pikem ja raskem, terve mees.
«Ma palun teilt vabandust.»
Need olid härrasmehe sõnad. Praeguses olukorras kõlasid need veidralt isegi Costisele ning kuningas naeris lühidalt ja rõõmutult. «Ma ei andesta enam eraisikute rõõmuks, Costis. Minu andeksand on muutunud väga tõsiseks asjaks. Kuninglik andeksand võiks päästa sinu elu.»
Kuninglik andeksand oli võimatu. «Tahtsin lihtsalt öelda, et mul on kahju,» ütles Costis, võimetuna seletama seletamatut. «Ma pole kunagi, ma poleks kunagi. Ma… ma…»
«Ei ründa tavaliselt sante?»
Häbi pigistas Costise kõri kinni. Ta kuulis, et veini valatakse peekrisse.
«Pane madrats voodisse tagasi, istu maha ja joo veini.»
Kangelt liikudes tegi Costis nii, nagu talle öeldi. Selleks ajaks, kui ta peekri võttis ja kuninga juuresolekul ettevaatlikult istus, oli kuningas ennast pingile seadnud, nõjatudes selja taga olevale seinale, jalad välja sirutatud ja pahkluude kohalt risti. Costis pidi tahtmatult mõtlema, et ta näeb pigem välja nagu trükkali õpipoiss pärast kõrtsikaklust ja sugugi mitte nagu kuningas. Ta võttis oma peekrist sõõmu ja jõllitas seda üllatunult. Vein oli jahutatud. Magus ja selge, oli see nagu vedel päikesepaiste ja parem kui miski muu, mida Costis oli elu sees saanud.
Üle kuninga näo levis pikkamööda naeratus. «Kuninglik privileeg, see vein. Ole ettevaatlik, see pole lahjendatud. Kas oled täna söönud?»
«Ei, Teie Majesteet.»
Kuningas pööras pead ja hüüdis kardina suunas ning hetke pärast kostsid koridorist sammud ja kardin tõmmati kõrvale. Uksel seisis Laecdomon, üks Aristogitoni rühma mees. Aris oli Costise sõber. Küllap pole tal kuigi meeldiv oma rühmaga väljas valves seista.
Kuningas käskis söögisaalist toitu tuua. Laecdomon kummardas põlglikult ja läks ära.
«See on üks ustav teener, kelleta võiksin hakkama saada,» ütles kuningas vaikselt, Costise poole tagasi pöördudes. «Kahtlemata mõtleb ta, et toit on minu jaoks, ning toob kõva leivapätsi ja kinnise purgi oliive.»
Costis ei saanud kuningat tema arvamuse pärast süüdistada. Ka talle endale polnud see mees kunagi meeldinud. Laecdomon oli natuke pahur, natuke endassetõmbunud, ja Costisel oli olnud hea meel, et mees tema rühma ei kuulunud. Ka Arisele ei meeldinud ta eriti, kuid sagedamini kurtis ta ühe teise mehe, Legaruse üle, keda hüüdis Kohutavalt Ilusaks Legaruseks. Lisaks kenale näolapile oli Legarus ka maaomanike peres sündinud, Aristogiton aga mitte. Legarus ei tõuseks aga ealeski rühmaülemaks, ükskõik kui kõrgelseisvast perest ta ka poleks, ning see tekitas mõnikord Aristogitoni rühmas pingeid.
Kuningas katkestas Costise hajevil mõtted.
«Ütle mulle, Costis, miks inimesed visalt jätkavad mulle toidu pakkumist, mida ma süüa ei saa, ning siis näevad välja nagu solvatud süütused, kui ma ütlen, et ei saa ise leiba lõigata? Või purki avada? Või pehmet juustu määrdenoaga määrida, veel vähem võinoaga?»
Sest sa oled ennasttäis barbarist kitsekarjus, kes röövis Attolia kuninganna ja sundis teda sind oma abikaasaks võtma, ja sul pole mingit õigust kuningas olla, mõtles Costis. Valjusti ütles ta: «Ma ei tea, Teie Majesteet.»
Tema mõtteid ära arvates pidas Eugenides neid nähtavasti lõbustavaiks. Ta naeris. Costis varjas punastamist järgmise veinisõõmuga. Vein tundus suus külm ja lahustas natuke haiget meeleheiteklimpi tema kõhus.
«Kust sa pärit oled, Costis?»
«Ortiast, Teie Majesteet. Gede orust Pomea kohal.»
«Kui suur talu on?»
«Mitte suur, aga me oleme pidanud seda pikka aega.»
«Ormentiedese koda, kas pole?»
«Jah.»
«Sa oled noorem poeg?»
«Mu isa on.»
«Sa lootsid teenistuse eest maad saada?»
Costis ei suutnud rääkida. Ta noogutas.
«Costis.»
Costis tõstis pilgu.
«Kui see polnud ettekavatsetud reetmine, siis kuninganna ei võta farmi ära.»
Costis lõi käega, suutmata sõnadesse panna oma teadmist, et tõde tema kuriteost on vähem tähtis kui näilisus.
«Ma olen kuningas,» märkis Eugenides leebelt.
Costis noogutas ja jõi jälle. Kui Eugenides on Attolia monarh, miks nad siis mõlemad siin istuvad, kuninganna saabumist oodates? Kui kuningas Costise mõtte jälle ära arvaski, ei näidanud ta nüüd seda välja. Ta tõmbas jalad hooga tagasi ja tõusis püsti, et Costise peekrit täita. Costis vabises, juureldes, kas ta peaks laskma kuningal ennast teenindada. Peaks ta seisma jääma, kui tal kästi istuda, peaks ta ise endale kuninga veini valama? Enne, kui ta otsusele jõudis, mis oleks kõige parem, oli Eugenides kannu lauale tagasi pannud ja graatsiliselt jälle pingile vajunud.
«Räägi mulle farmist,» ütles kuningas.
Takerdudes ja ebakindlana selle jutuajamise suhtes, mis oli sama ebareaalne nagu ülejäänud osa päevast, leidis Costis väljapääsu hierarhia järgimises ja tegi, mida tal kästi. Ta rääkis oliivisaludest ja maisisaakidest, majast,
