ma pidin kasarmusse tulema, et vahimehega rääkida?»
Ja Eugenides vastas ikka sama rahulikult: «Oleksid võinud teda kutsuda lasta.»
«Ja sina oleksid siis kaasa tulnud? Nagu saba koera taga?»
«Kas ma pole piisavalt kuninglik? Costis just ütles mulle seda.»
«Ebakuninglik nii väga mitmel põhjusel, Mu Kuningas. Vähemalt nende meelest, kes kuulsid teie vahimeest seda ütlemas.»
Eugenides talus etteheidet sõnatult.
«Te pole käskinud poomiseks valmistuda,» ütles kuninganna.
Costis võitles tahtmisega kõhuli visata ja kuninganna poole roomata. Ta polnud ennast kunagi nii abituna tundnud. Nagu kärbes ämblikuvõrgus. Mida rohkem ta rabeleb, seda kiiremini hukkub.
«Ei,» ütles kuningas. Costis lootis vaikselt. «Ma ei taha teda puua.» Costise lootus varises kokku ja purunes. Ta needis ennast, et oli isegi kõige sügavamas südamesopis uskunud, et kuningas võiks proovida ära hoida perekonnafarmist ilmajäämist.
«Te ei hakka õigusemõistmise mehhanismiga jändama,» hoiatas kuninganna.
«Väga hea siis,» lausus kuningas kergelt. «Pooge nad mõlemad.»
«Tema ja kes veel mu ustavatest teenritest, mu kuningas?» Kuninganna ei tõstnud kunagi häält, iga sõna oli rahulik ja täpne ning tema viha pani ikka veel põlvitava Costise värisema.
«Teleus,» sõnas kuningas õlgu kehitades ja kuninganna jäi vait.
«See oli siis ettekavatsetud,» ütles ta viimaks.
Jumalad kaitsku neid mõlemaid, see ei olnud ettekavatsetud. Costis tõstis näo põrandalt.
«Mu Kuninganna.» Ta rääkis nii rahulikult, kui suutis, ja vaatas üles naise näkku, kui too pilgu alla tema poole pööras. Ta oleks teinud pigem ükskõik mida muud, kui kuninganna tähelepanu äratanud.
«On sul midagi öelda?» Naine rääkis nii, nagu oleks tema koer ennast äkki istuli ajanud ja end ära kuulata anunud.
Ta poleks tohtinud pöörduda «Mu Kuninganna». Ta oleks pidanud ütlema «Teie Majesteet». Ta oli alati «Teie Majesteet», olenemata sellest, kes tema poole pöördub, aga kui Costis oli reetur, siis polnud kuninganna enam tema kuninganna. See mõte tekitas tema rinnas väänavat valu. Ta oli teeninud kuningannat iga vahtkonnaliikme vankumatu ustavusega oma värbamispäevast saadik. Teleus ise oli ta teenistuseks välja valinud, nooremana enamikust nekrutitest, ning pärast aastast väljaõpet kuninganna vahtkonda kutsunud. Ta ei pööranud kõneldes pilku kõrvale.
«Teie Majesteet, palun, see oli rumalus, mitte reetmine. Lubage ma tõestan seda, kui saan. Palun ärge pooge mu kaptenit asja eest, mis oli ainult minu süü.» Ta oli liiga hirmul, et farmist üldse rääkida.
«Kas sa tead ka, mida pakud?» küsis kuninganna.
«Ei, Teie Majesteet,» tunnistas Costis sosinal. Ta ei teadnud üksikasju ega arvanud, et peaks proovima neid praegu ära mõistatada. Ta oli niigi juba hirmust poolsurnud. «Kuid ma olen kõigeks valmis.»
«Oh, hea küll,» tähendas kuningas mossitades, nagu oleks ta kaotanud malepartii. «Ärge siis pooge Teleust. Aga ma ei saa aru, kuidas võiksite puua Costise, kui jätate poomata tema ülemuse.»
Kuninganna pöördus Eugenidesele otsa vaatama. «Ma võiksin sinu puua,» ütles ta.
Eugenides tõstis pilgu tema poole. «Selle võimaluse oled sa käest lasknud,» ütles ta.
Kuninganna tõstis käe korraks silme ette. «See on tähelepanuväärne, kuidas sa varjutad mu tavaliselt selget pilku,» ütles ta. «Mida sa pakud?»
«Pakun, et võiksid lasta mul tema peale Teleusega kaupa teha. Costise elu Teleuse hea käitumise eest.»
«Jätka,» ergutas kuninganna.
«Teleus hindab teda. Ta näitas ennast heast küljest Thegmise lahingus ja tema nime mainiti sulle, kui ta rühmaülemaks ülendati.»
Costis krimpsutas nägu, sest oli unistanud, et tema nime ühel päeval kuningannale nimetatakse. Aga mitte niimoodi.
«Tahan Teleusele Costise elu pakkuda, kui Teleus lubab tagada mu jätkuva heaolu.»
«Teleus on sinu vahtkonna kapten. Sinu heaolu on tema palkamise põhjuseks,» ütles kuninganna.
«Sinu vahtkonna,» märkis kuningas.
«Sinu vahtkonna,» rõhutas kuninganna.
«Aga kuidas sa siis seletad liiva mu toidus? Madusid mu voodis? Pidevaid kergeid mükse abaluude vahele, millal iganes ma kõrge trepi ülemises otsas seisan?»
«Madu,» kordas kuninganna.
«Üks mürgita must madu. Sõbralik.»
Costis polnud kunagi kuulnud midagi selletaolist nagu see vaikus, mis nüüd järgnes. See aina jätkus ja jätkus, nagu oleks ta kurdiks jäänud, nagu rituaalne vaikus templis, ainult et palju, palju hullem.
«Teleus.» Kui kuninganna viimaks rääkima hakkas, oli see üksnes sosin, mis susistas viimast s-i.
Costis kuulis kardinarõngaste libisemist vardal. Teleus oli ilmselt seisnud otse selle taga koridoris. Costis oleks võinud üles kapteni näkku vaadata, kuid Costise pea vajus mõne hetke pärast aegamisi tagasi põrandale käte vahele.
Sejanus teadis igasugu lugusid teenrite poolt kuningale mängitud vempudest. Need olid söögisaali laua ääres räägituna pööraselt naljakaina tundunud. Praegu tundusid need vähem naljakad. Kui keegi võis panna liiva kuninga toidusse, miks ei võinud ta siis sama hästi panna ka mürki? Kui keegi pani tema voodisse musta mao, miks siis mitte rästiku? Kui neil õnnestuks ta trepist alla lükata… Igal pool Attolias olid Eddise sõdurid, väikestes salkades siin-seal. Keegi ei kahelnud, kui palju halba võiksid nad teha, kui sõda Eddisega taas lahti läheks. Ja see lähekski, kui kuningas oma esimestel valitsemiskuudel kahtlastel asjaoludel sureks.
«Kõige rohkem meeldis mulle see,» tähendas kuningas, «kuidas jahikoerad siseõuele lahti lasti just siis, kui ma sealt läbi läksin.»
Kogu loss teadis nendest jahikoertest. Vahimehed olid muudkui naernud ja naernud, kui Sejanus oma pealtnägijajutustust esitas. Sejanus rääkis, et kuningas oli kartnud nii hirmsasti, et läks näost roheliseks ja seisis lossi ukse taga välistrepil, kuni koertele rihmad kaela pandi ja nad minema veeti. Ta oli koerapoisse hoiatanud, et kui nii peaks uuesti juhtuma, laseb ta kõik koerad maha lüüa nagu kitsed.
«Teleus?» nõudis kuninganna.
«Ma ei teadnud, Teie Majesteet.» See polnud vabandus. See oli oma võimetuse tunnistamine.
«Miks sa varem midagi ei öelnud?» küsis Attolia kuningalt.
Kuningas vastas aegamisi kõneldes. «Sest varem polnud mu oma vahtkonna liige mind veel pikali löönud.»
Sejanus oli öelnud, et kuningas ei räägi kuningannale vempudest, sest ta ei taha tunnistada, et on liiga nõrk ja ei suuda oma kaaskondlastega ise hakkama saada. Ta lihtsalt teeskleb, et ei märka nende aina sagenevat naljatamist. Ründamine
