teadis vastust juba enne, kui Teleus rääkima hakkas. Polnud saladus, et kapten jälestab uut kuningat. Ta poleks Eugenideselt lõõskavas põrgus isegi lonksu vett vastu võtnud, veel vähem siis Costise elu. Teleuse elu reguleerivate karmide reeglite kohaselt oli Costis oma saatuse ära teeninud ning Costis ei saanud isegi oma kolba privaatsuses temaga mitte nõustuda. Tal oli aega jälle mõelda võllast, mis paraadväljakule püsti pannakse, sellest, kuidas võiks tunduda ülespoomine, oma isa häbist.
«Võta kaup vastu, Teleus,» käsutas kuninganna järsult.
«Mu Kuninganna?» Ka Teleus ei uskunud oma kõrvu.
«Võta vastu.»
«Nagu soovite, Mu Kuninganna,» ütles kapten ja see kõlas sama jahmunult, nagu Costis ennast tundis.
«Sa soovisid täna hommikul treeningupartnerit?» küsis kuninganna, taas Eugenidese poole pöördudes.
«Jah, soovisin.»
«Costis sobiks sulle hästi,» sõnas kuninganna ja pühkis toast välja. Kardinarõngad kõrisesid jälle vardal. Nahkkardin vajus ukseava ette ja ainsa helina kostsid paljud koridoris eemalduvad sammud.
Costis püsis endiselt kägaras maas, näole surutud peopesade all jahmunult silmi pilgutades. Kui arvukate sammude kaja oli jõudnud koridori lõpus oleva trepini, laskis ta käed viimaks põlvede kõrvale põrandale vajuda. Ta hoidis neid ettevaatlikult puust põrandalaudadel, nagu oleks toimunud maavärin ja ta poleks kindel, kas see on möödas. Ta ajas ennast aegamisi istuli. Kuningas istus endiselt pingil, jalad endiselt enda ette välja sirutatud, endiselt pahkluudest risti.
Kuningas hõõrus peopesaga nägu, peatudes selleks, et õrnalt silitada suu kõrval olevat marrastust.
Viimaks sõnas ta: «See oli hirmus küll, aga ma usun, et oled põnevusega harjunud?»
Costis jõllitas teda tuimalt.
«Ta ei pooks Teleust üles. Tal pole kedagi asemele panna.»
Nagu oleks kuningas riskinud Teleuse eluga, püüdes Costist päästa, mitte läbi kukkunud katsel kõrvaldada üks kuninganna võimsamaid toetajaid. Küll Costis juba teadis, mida oli näinud.
«Ütlesin ju sulle, et ta ei võta talu ära,» muheles Eugenides vähimagi kuningliku väärikuseta ja lahkus.
«Kas soovid ikka veel, et oleksid mu üles poonud?»
Kuninganna polnud tema tulekut kuulnud, kuid Eugenides oli liigutanud laual tindipotti, pannes selle üle puidu libisema, et naine teaks tema kohalolekust, enne kui ta rääkima hakkab. Ta arvestas teistega igas pisiasjas. Naine ei pööranud ümber.
«Inimese kaela on murtud ainsa löögiga,» lausus kuninganna.
Eugenides viskas padja põrandale ja läks ringi ümber naise, et end sellele sisse seada, istudes ristijalu tema jalge ette. «Ma ei saa enam vabandamist jätkata,» ütles ta.
«Miks mitte?» küsis naine üle tema pea.
«Noh,» sõnas Eugenides mõtlikult, «arvasin, et see võib sulle tüütuks muutuda.»
Oli asjatu lootus, et tal võiks puudu tulla asjadest, mille pärast vabandada. «Mis juhtus?» küsis kuninganna külmalt ning Eugenides tõmbas õlad kühmu ja hakkas siluma pahkluu all oleva padja narmaid, seades sirgeks iga lõime.
«Sain Teleuse peale vihaseks. Costis tuli teda päästma.» Ta ajas narmad jälle sassi. «Arvasin, et võid vaese Costise üles puua.»
«Oleksingi poonud, kui sa poleks teda nii kenasti Teleuse külge aheldanud.»
«Nagu ankru, millega teda põhja vedada,» nõustus kuningas.
«Arvasin, et olime Teleuse kohta kokku leppinud.»
«Olimegi. Olemegi,» kinnitas kuningas talle.
«Nii et sa riskisid temaga, et päästa reeturliku väärtusetu vahimehe elu?»
«Enne nimetasid sa Costist oma ustavaks teenriks.»
«Enne ta oligi ustav teener. Enam ei ole. Sul ei õnnestu teda minu ees heasse kirja saada.»
«Muidugi mitte,» lausus mees alandlikult.
Kuninganna ohkas masendatult ja küsis vastumeelselt tõe järele. «Kas sa valetasid?»
«Ma ei valeta kunagi,» vastas mees vagalt. «Mille kohta?»
«Liiva, mao.»
Noore mehe kohta, kes kunagi ei valeta, paistis ta selle küsimuse peale üllatavalt vähe solvuvat. «Võiksid Reliuselt küsida. Su arhiivide sekretär on juba nädalaid midagi kahtlustanud ning ennast lausa pahupidi pööranud, et rohkemat välja selgitada.»
«Miks sa siis midagi ei öelnud?»
«Ma ei taha, et köökides või vahtkonnas puhastus korraldatakse.»
«Sa tahad säästa inimesi karistusest, mille nad on ära teeninud?»
«Oh ei,» vastas kuningas, «tahan ainult kindel olla, et karistatakse üksnes neid, kes on selle kõige rohkem ära teeninud.»
«Ütle siis oma sõna ja neid karistatakse.»
Kuningas raputas vaid pead ja kuninganna andis seekord järele.
III PEATÜKK
COSTIS ÄRKAS JÄRGMISEL HOMMIKUL VAREM KUI tavaliselt, kui üks kasarmupoistest tema uksepiidale koputas.
«Kapteni käsk,» hõikas poiss. «Kõik, kes on vahist vabad, peavad hommikuseks pasunasignaaliks täisvormis paraadväljakule tulema.» Costis kuulis teisi poisse sama käsku koridoris kordavat.
«Peaksin kuningaga treenima minema,» vastas ta uimaselt.
«Kapten käskis sulle öelda, et mitte täna, et ta palus kuningal treeninguga alustada homme.»
«Hea küll siis, aitäh,» ütles Costis ja poiss läks järgmise ukse juurde. Costis lükkas teki pealt ja ajas ennast jalule. Aris oli eelmisel õhtul aidanud tal toa korda teha ja kõik oli jälle omal kohal. Katkise veinipeekri tükid olid hunnikusse pühitud. Laual seisid ikka veel kuninga tühi veiniamfora ja terveks jäänud peeker. Kui Costis aega saab, viib ta need lossi köökidesse tagasi või saadab mõne poisiga.
Costis pani riidesse. Ta tõmbas selga alussärgi ja nahktuunika, pani vööl rippuva rõngasseeliku alla nahkse kildi. Tal olid sääre- ja õlakaitsed ning rinna- ja seljaplaat, mis õlgadel rippusid ja kaenla alt rihmadega kinni tõmmati. Aris oli eelmisel õhtul tema varustuse tagasi toonud. Ta oli Costisega nõusse jäänud, et küllap kuningas maandab oma kättemaksuhimu nende tänahommikusel treeningul, kuid nähtavasti pidi kuningas sellega ootama.
Kui Costis oli mõõga tupest välja tõmmanud ja selle teravust kontrollinud, pani ta selle vööle. Keebi kaeluses olev kett kinnitus õlakaitsete külge, nii et keep rippus seljal ega takistanud käsivarte liigutusi. Tal ei olnud püssi, sest ta polnud valves. Kõigil sõduritel oli oma mõõk, kuid püssid kuulusid kuningannale ja neid hoiti relvakambris luku taga. Neid kandsid ainult kuninganna juures valves olevad vahimehed, kes võtsid need enne valvekorda minekut ja
