oli kirjutatud kokkumurtud paberile. Kust mina pidin teadma, mis selles oli?»
«Kuid sa teadsid, et midagi on valesti? Miks saadeti sind kuningalt sõnumit viima? Kes selle sulle kohale toimetamiseks andis?»
«Costis…»
«Kes? Ja miks sa üldse selle kohale toimetasid, lollpea?»
«Mida ma pidin siis tegema? Keelduma?»
«See oleks võinud sulle pähe tulla küll!»
«Nojah, muidugi oleks see sulle pähe tulnud, Costis, sest sina pole okloi. Sa tahad teada, kes palus mul selle sõnumi kohale toimetada? Selle mehe noorem poeg, kellele mu isa makse maksab. Mida ma pidin siis tegema? Mida sina oleksid teinud?» Aris tõstis käed taeva poole. «Ma tean, mida sina oleksid teinud. Sa oleksid keeldunud ja tagajärjed põrgusse saatnud, sest su autunne on sama lai kui jõgi. Mul on kahju, Costis, ma kardan, et minul ei ole.»
«Noh, võib-olla minul ka ei ole,» kähvas Costis. «Või muidu poleks ma andnud tõotust ühte meest kaitsta ja siis ta siruli löönud.»
Aris norsatas.
Costis vaikis, et ennast kokku võtta. Ta polnud ennast kunagi nii ebamõistlikult äkilisena tundnud. See tunne ei meeldinud talle, kuigi ta teadis, et teistele sõduritele see tihtipeale meeldib. «Mida sa teha kavatsed?» küsis Costis ja Aris kehitas vaid õlgu.
«Relius saab teada, kes sõnumi kohale viis, kui ta juba ei teagi. Räägi kaptenile, enne kui Relius seda teeb.»
«Mis juhtub siis mu perekonnaga?» küsis Aris.
«Mis juhtub siis, kui sa kaptenile ei räägi?»
Aris mõtles järele. «Ehk peaksingi rääkima.»
Nüüd oli Costise kord õlgu kehitada. Ta ei tahtnud silmakirjatsejana paista. «Usun, et seda teha oleks õige.»
«Nii, nii, nii,» sõnas Aris, «vähemalt mu au jääks puutumata.»
«Ja see on väga tähtis,» ütles Eugenides.
Aris ja Costis võpatasid kuninga häält kuuldes. Ta seisis nende kohal trepimademel nagu ilmutis. Tumedad juuksed sulasid kokku tema taga oleva pimedusega, aga lambivalgus langes valgele särgile ja kuuele tikitud kuldniidid paistsid hiilgavat. Pärast lühikest õudustardumuse hetke tõmbus Aris valvelseisangusse. Costis oli hääle ära tundnud kohe, kui seda kuulis. Ta ei vaadanud kuningale otsa, vaid pigem tema taha, otsides kaaskondlasi, kes tema arvates oleksid pidanud seal olema. Ta võttis valvelseisangu sekundi võrra hiljem.
Oli võimatu, et Sejanus seisis allkorrusel, rääkides kuninga magamisharjumustest, kui ta teadis, et isand on ülal trepimademel, kuid sama võimatu oli ka see, et kuningas viibis seal ilma oma kaaskondlasteta ja Sejanuse teadmata.
Eugenides kummardus ettepoole ja sosistas Aristogitonile kõrva. «Räägi Teleusele hommikul,» ütles ta just nii valjusti, et ka Costis kuulda võis. Siis astus ta trepikoja nurga taha koridori, mis oli selle kõrval. Samme polnud kuulda. Kui Costis ümber nurga vaatas, oli kuningas läinud.
Costis ärkas järgmisel hommikul enne koidikupasunat ja rõivastus kummaliselt tuttava õudustundega. See oli sama tunne, millega ta läks kohtuma oma õpetajaga, kui oli veetnud päeva metsas mängimas, selle asemel et tundideks ette valmistuda. Mis sel hommikul ka ei juhtuks, kaovad sinikad samamoodi nagu õpetaja pajuvitsa jäetud märgid ja muidugi polnud sinikad Costisele tundmatud. Ta püüdis ennast julgustada mõttega, et teda oleks võidud ka üles puua, mitte kõigest peksa anda. Kuid see polnud kunagi hirm sinikate ees, mis ta haigeks tegi, kui ta oma õpetaja ette astus, ning harjutusväljaku poole minnes tundis ta ennast eriti masendatuna.
Ta jõudis kohale liiga vara. Keegi ei rääkinud temaga. Vahtkond pani põlu alla need, kes ebasoosingusse sattusid. Kapten tuli ja seisis tema kõrvale, kuid üksnes noogutas tervituseks. Kui kuningas saabus, saatsid teda neli kaaskondlast ning tema vahimehed. Ta jättis nad kõik harjutusväljaku sissepääsu juurde ja kõndis üksi üle lageda platsi. Ta jõudis Costise ja Teleuse juurde ning noogutas neile mõlemale tervituseks. Tal oli harjutusmõõk kaasas ja ta torkas selle parema kaenla alla, et kutsuvalt käega viibata. Costis võpatas. Kapten oleks põhjalikult alandanud iga vahtkondlast, kes oleks harjutusmõõgaga nii mõtlematult käitunud.
«Kas alustame esimese harjutusega?»
Costis võttis sõnakuulelikult sisse positsiooni lihtsa torke ja pareerimise harjutamiseks. Ta teadis, et kuningas pole sõdur, kuid oli üllatunud, et Eugenides polnud põhilisi mõõgavõtteid vähimalgi määral omandanud. Arvatavasti oli ta koos parema käega kaotanud ka oma oskused, kuid Costis mõtles, et kuningas oleks pidanud harjutama võitlemist vasaku käega. Selle õppimiseks oli tal olnud piisavalt aega sestsaadik, kui kuninganna oli ta tabanud lossis ringi hiilimas ja tema käe maha löönud. Siis, kui ta oli olnud veel Eddise Varas, enne kui varastas Attolia trooni ja kuninganna.
Teleus taandus ja teeskles, et ei vaata. Ülejäänud vahtkond tegi sama. Ihu Costise abaluude vahel tõmbus kananahka.
«Su kaitse on vilets,» lausus Eugenides rahulikult ja Costis pööras tähelepanu nende ümber passivatelt vahtkondlastelt kuningale. Eugenides kergitas üht kulmu. Costis oli sunnitud lõua rinnale suruma, et mitte vastikusest pead raputada. Ta polnud eriti andekas mõõgamees ja tal polnud ka nende ümber seisvate veteranide kogemusi, kuid ta oli esimesest põhiharjutusest siiski neetult palju kaugemale jõudnud.
Eugenides luges ta mõtteid ja muigas õelalt. Costis surus hambad risti, parandas mõõga hoiakut ja kinnitas pilgu kuninga tuunika tikitud rinnaesisele.
Kuningas ei liigutanud. Costis seisis, mõõk ette suunatud, aga kuningas seisis, mõõk endiselt kaenla alla pistetud. Costise käsivars ja õlg tundusid põlevat. Puust harjutusmõõk oli tehtud nii raskeks, et see tunduks võimalikult päris mõõga moodi, ja polnud mingi nali hoida seda ette sirutatuna, kui hetk aina venis, eriti kuna tema lihased olid eelmise päeva liikumatusest ikka alles kanged.
Viimaks astus kuningas positsioonile. Ta lõi Costise mõõga kõrvale ja lõpetas torke, peatudes just natuke enne Costise rinnakut.
«Veel kord?» küsis ta.
Costis pöördus tagasi positsioonile. Ja nii see läks. Kuningas võis ju mitte osata treeningul võidelda ja ta ei suutnud Costisele tappa anda, nii nagu kõik vahtkondlased arvasid, kuid kuningas sai teha ja tegigi ühe harjutuse teise järel ainult selleks, et Costis püsiks liikumatuna, pingutades lihaseid, et keha paigal hoida ja liikumatuse säilitamiseks vajalikku ponnistust varjata. Ta oli otsustanud mitte lasta oma pingutustel välja paista. Ta keskendus enda ees hoitava mõõga otsale ja sundis selle liikumatuks, sest väikseimgi värin võis tema pingesoleku paljastada.
Pärast esimest mõnitavat muiet pühendus kuningas harjutamisele, nagu oleks see hõivanud kogu tema tähelepanu. Tema keskendumine oli hullem kui mõnitus. Kui ta oleks naernud, oleks Costis vihastanud ja tema viha oleks talle jõudu andnud, kuid Eugenides oli peaaegu üleloomulikult rahulik, kui ta sirutas oma mõõga torkeks, liikus tagasi algpositsioonile, blokeeris, mida tähistas vaikne kopsatus mõõkade kokkupõrkel, torkas ja liikus jälle tagasi. Kopsatus, torge, tagasi positsioonile, kopsatus, torge, tagasi positsioonile.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
