Vagurile oli see päikesetükk eriti kinnisideeks saanud – ta oli kindel, et päikese vaim ise oli nende maale saabunud.
«Auk suurem kui meie maja,» noogutas Tarn teadjalt. «Paljud ju said surma, kui see tuli. Suure paugu ja mürtsuga.»
«Kes meist ei mäletaks,» noogutas Vagur. Pikk valge saba oli vist näha üle terve maa ning väidetavalt kuuldi kõmakat ka mandrirannikul. Isegi mitme päeva kaugusel asuvad inimesed väitsid, et see ulatus nende kõrvu.
«Mina,» pööritas Aulemb silmi. Ta ei suutnud uskuda, et ta oli elu suursündmuse sõna otseses mõttes maha maganud. Ei mingit leegitsevat kera ega pauku. Edaspidi valib ta oma tukastuseaegu hoolikamalt.
«Noh, aga praegu on seal päris jama majas,» sõnas Tarn. «Nad…»
Metsas kostis hele naer. Poisid vakatasid ja piilusid uudishimulikult sinnapoole. Naer kostis uuesti, sellega ühinesid veel kaks teist sama ilusat. Aulemb hakkas lummatult üles tõusma, kuid Vagur tiris ta maha tagasi.
«Sa ei tea, mis see on,» sisistas ta, ilmselgelt kahtlustav, «äkki tahab mõni kuri vaim sind metsa eksitada.»
«Keset päeva?» küsis Aulemb, suutmata Vaguri sõnu uskuda. «Kes on enne kuulnud, et vaimud päeval ringi jooksevad?»
Naer muutus lauluks. Seda oli kuulda veidi summutatult, kuid see meenutas tuntud ringmängu lugu, mida külapidudel mängiti. Lauljate hääled olid võluvas kooris, nagu oleks üks hääl mitmeks jaotatud.
Seekord ei hakanud Vagur Aulembi takistama. Ta oli ise esimesena üleval, silmis veidi udune pilk. Nad hüppasid hooga üle kraavi ja järgnesid laulule.
II PEATÜKK
Merel silmad, metsal kõrvad.
Iga kord, kui nad tundusid häälele piisavalt lähedal olevat, kaugenes see taas. Laulud muutusid üha vallatumateks ja lõbusamateks, ning soov hääleallikani jõuda kasvas sama jõudsalt.
Nad liikusid häälest võlutuna aina edasi ning ei märganud, kuidas mets nende ümber salamisi vaikseks muutus. Okste praksumised kajasid puude vahel ning isegi laul tundus äkitselt kõikjalt ühekorraga tulevat. See oli nende ümber, valjem kui varem ja väga lähedal.
Aulemb võinuks vanduda, et ta nägi paaril korral seelikusaba valget vilksatust. Erutus pani ta südame pekslema. Kas see võib tõesti olla Murueide tütarde laul? Kas nad tõesti näevad neid tantsimas? Mõned räägivad, et pärast seda ei taha mees enam mitte ühtegi surelikku naist. Aulembi samm kiirenes palavikuliselt.
Laul muutus kaugemaks ja vaiksemaks ning varsti nad ei näinud ühtegi juukselehvi ega kleidisaba. Ka linnud paistsid oma hääle tagasi saavat.
Tarn toibus esimesena. Ta raputas segaduses pead ja urgitses rahutult kõrva.
«Kas keegi pani üldse tähele, kummale poole küla jäi? Sest mina küll ei tea.»
Tema sõnade peale pilgutasid ka Aulemb ja Vagur silmi ning vaatasid ümberringi. Laul ei püüdnud enam nende tähelepanu hajutada.
Mets oli võõraks muutunud. Puud olid kõrged ja haralised, varjates päikesevalgust. Aulemb silitas ühe pika kuuse tüve, mis oli sama jäme kui kui Tarn ja Vagur kokku panna – ja see juba ütles midagi.
«See osa ei tundu eriti tuttav,» sõnas ta vaikselt.
«Seda ma arvasin,» porises Vagur, tehes kähku kurja peletamise märgi. «Kurjad vaimud. Ma ei imestaks, kui see külmking oli, kes meid siia meelitas. Me peame kiiresti siit jalga laskma.»
Ta ajas pea kuklasse, lootes päikese järgi kodutee määrata. Päike oli aga loojumas ning kuna päevavalgus puudevõrade vahelt siia täielikult ei jõudnud, oli metsas peaaegu pime.
«Mina ei kavatse ööseks siia jääda,» teatas Vagur kategooriliselt ja niheles ebamugavalt.
«Jah, sest sa kardad pimedat!» nöökis Aulemb võimalusest haarates.
«Ole vait, ise kardad…»
«Tasa!» käratas Tarn ning tema sõnad kajasid läbi metsa. Poisid jäid hiirvaikseks, kuulates hetkeks vibreerivat sõnade kaja. Aulemb vaatas pingsalt paremale. Seal puude varjus, nende kahe kokkukasvanud kuuse vahel tundus keegi neid vaatavat. Tal oli täpselt see sama tunne nagu kraavipervel, et keegi luurab neid metsas. Ta väristas õlgu.
Tarn põrnitses neid, käed vaheliti. Vagur üritas aga ikka veel õiget teed leida. Ta keerutas end ühtelugu koha peal ringi, mõmisedes: «Päike on seal, järelikult…»
«Lõuna jääb sinna,» katkestades Aulemb õigele poole noogates. «Parem hakkame minema. Ema pani ilmselt pajuoksad juba soolvette.»
«Peksab nagu väikest tatikat,» kommenteeris Tarn vaikselt. Aulemb oleks tahtnud midagi vastu nähvata, aga otsustas seekord teha näo, et ta ei kuule. Vagur oli väga vaikseks jäänud. Tema suur kogu tundus pimeduse saabudes üha enam kössi tõmbuvat ning ta kiirustas kõige ees. Aulembi nöökamine ei olnud ilmaasjata. Vagur tõepoolest vältis pimedat. Kõik riukalikult õelad üleloomulikud olendid liikusid ju öö varjus.
«Vagur, võta hoogu maha!» hüüdis Aulemb poisi kaugenevale laiale seljale. «Ja mis ma teha saan? Annan oma emale vastu peksa või?» pöördus ta Tarni poole ärritunult, suutmata seda märkust ikkagi alla neelata.
«Ei. Lihtsalt käitu korralikult. Siis ta ei pea sind nüpeldama,» kehitas Tarn õlgu.
«No jah, täna enam sellest kasu ei ole,» torises Aulemb. Päev, mis oli alanud nii lootustandvalt ja rõõmsalt, lõpeb ilmselt viimase poole aasta suurima peksuga. See oli nii alandav.
«Ma ei saa aru, kuidas me nii kurdiks ja pimedaks jäime ühest laulust,» pomises ta. «Siin on midagi valesti. See ei ole õige.» Ta kael muutus külmaks, nagu keegi jälgiks teda, kuid tagasi vaadates ei olnud seal kedagi. Kuid Aulemb teadis, et tema «kaelatunne» ei eksinud kunagi. Ta oli ennegi tajunud metsavaime. Miski vaatas neid.
«Vagur!» hõikas Tarn järsku, huuled murelikult torus. Vastust ei olnud kuulda.
«Vagur!» karjus nüüd ka Aulemb ja hoidis käsi suu juures võimendajaks. Mitte midagi.
«Kuhu see segane kadus…»
Vasakul kõlas oksapraksatus. Ja siis paremal ning nende taga. Aulemb keerles koha peal nagu vurr, üritades haarata järsku kõike toimuvat korraga. Ta küünitas vööl lebava vana kulunud kivist väitsa järele, millega ta seni kõik oma ilusad kujukesed ja piibud nikerdanud oli. Polnud just eriline kaitserelv, kuid Aulemb tundis end palju kindlamini, kui see tal käes oli.
Ka Tarn oli tulekivist noa välja tõmmanud. See oli tema au ja uhkus, eelmise aasta sünnipäevakink isalt. Väga vähesed siin külas said endale midagi sellist lubada.
Hämar mets hakkas nende närvidel mängima. Iga vari tundus liikuvat ja neid jälgivat. Aulemb lootis südamest, et see on kõigest mingi suvaline sokk või isegi jänes, kes neid siin hirmutab. Nad liikusid Tarniga aeglaselt edasi.
Vasakul pool põõsastes hakkas pihta vali ragin. Tarn tõmbus pingule, võttes sisse kaitseasendi. Aulemb hüpitas nuga närviliselt käes. Ta ei olnud võitleja. Kui ta saaks oma ründaja surnuks rääkida, vaat see oleks eht lahendus.
Ragin oli uskumatu. See ei saanud mõni loom olla, tulijaks oli
