kergendusest murdunud häälega. «Kas Aulemb on sinuga?»
«Ma olen ka siin!» hüüdis Aulemb, kui Vagur põõsastest välja jooksis. «Mis juhtus…»
«Jookske!» hingeldas Vagur ja pistis liduma. Tarn ja Aulemb ei kavatsenudki seekord maha jääda ning võtsid kohe poisile sappa.
«Mis juhtus?» kordas Aulemb hingeldades oma küsimust, kui nad Vagurile piisavalt lähedale jõudsid.
«Nad tulevad,» sõnas Vagur ning vaatas leegitsevate silmadega neile otsa. See ei olnud tavaline hirm. Selline ilme võis olla inimesel, kes seisis silmitsi oma sügavaimal hinges peituva õudusega ja pääses vaevu põgenema. Poiss oli näinud midagi, mis teda ilmselt elupäevade lõpuni kummitab.
«Kes tulevad?» ei saanud Tarn aru. «Neetud küll, räägi selgemalt.»
Metsa ei valgustanud ükski valguskiir. Päike oli just loojunud ning öised valitsejad koos kuu ja tähtedega olid ärkamas. Põllu peal oleks nad vähemalt midagigi näinud.
Tarn koperdas puujuure taha ja vandus vihaselt, kui ta ninali lendas. Ta tahtis end taas püsti ajada, kuid oma üllatuseks oli ta jalg täielikult puu taga kinni. Või oli midagi ta jala ümber?
«Poisid, oodake, ma jäin kinni!» hüüdis ta kaugenevatele selgadele. Aulemb aeglustas jooksu, kuid Vagur, õudusest kurt, jätkas ragistamist ja kadus jälle neil silmist.
Kui Aulemb Tarnini jõudis ja maha kükitas, liigutas midagi ka tema jalge juures. Tema esimene hirm oli muidugi, et nad on sattunud rästikupessa, aga ettevaatlikult katsudes olid need hoopis puujuured. Mis liikusid.
Eemalt oli kuulda Vaguri karjatust, mis peaaegu kohe lakkas. Aulemb ja Tarn jäid ärevalt kuulatama. Aulemb pani alles nüüd tähele, kui tuulevaikne ja pime see öö ikka oli. Kaugusest oli kuulda valju öökulli huikamist.
Maapind sahises nende ümber ning järsku tõmmati Aulemb jalgelt. Ta maandus valusalt, lüües küünarnuki vastu kivi ära. Juured olid ta korralikult kinni mässinud.
Ta üritas end lahti rapsida, kuid asjatult. «Ma ei näe tuhkagi!» vihastas ta. Isegi nuga ei hakanud nende peale korralikult. Tarn maadles samuti nähtamatu jõuga, mis teda vangistada üritas.
Jälle see vastik tunne kuklas. Aulemb jättis hetkeks siplemise ning keeras seejärel end kehaga teisele poole. Ta jäi, suu paokil, vaatama, alanud karjatus huulil suremas.
Nende ümber olid pikad varjatud nägudega tumedad kujud. Aulemb teadis kohe, et need siin ei olnud neile appi tulnud. See oli kõikehõlmav temast üle uhav paanika ja tungiv vajadus põgeneda, mis teda nii arvama pani.
Ta ei tahtnud seda uskuda, kuid nad olid ümbritsetud metshaldjatest.
III PEATÜKK
Kui pole nõide uskujat, siis pole nõida lausujat.
«Ema, sa pead mind uskuma. See ei olnud mingi tavaline unenägu. Ma nägin nägemust.»
Säde kõndis ema ees rahutult edasi-tagasi. Ema nägu oli küll kortsuderägastik, selg küürus ja kange ning lisaks oli ta ühest silmast pime, kuid käed liikusid aastatega kogunenud vilumuse järgi ilmeksimatult, nidudes ühe pauna teise järel. Säde salamisi kadestas seda oskust, kuid ta oli kindel, et kunagi jõuab ka tema sinnamaani. Praegu olid tal aga pakilisemad mured.
«Kullakene,» ohkas Säde ema Mari väsinult. «Ainult nõiad näevad nägemusi ja kuidas nemad need saavad, on saladus. Sa oled täitsa tavaline tüdruk.»
«Miski siin külas ei ole enam tavaline,» vaidles Säde vastu, käed rinnal risti.
«Tule istu parem maha ja aita oma vaest vana ema. Saame kiiremini need märsid siin valmis.»
Säde kõhkles hetke, kuid kohusetunne võitis. Ta istus pisikesele pakule ning haaras pihutäie kuivatatud nõgesevarsi. Kui juba rääkida, siis võib ju ka kätel lasta käia.
«Kolm poissi,» sõnas Säde veendunult. «Nemad aitavad meid.»
«Ütle mulle, kuidas kolm poisikest kõigi metsavaimude vastu saavad?» nõudis Mari kannatamatult. «Rusika Rääk oli meie saare parim võitleja. Aastaid võistlustel esikohal. Seda, mis temast järgi jäi, ei andnud isegi mitte ühes tükis matta.»
«Ma tean, et üks neist suudab kivi hävitada,» pomises Säde kangekaelselt, keeldudes lootust kaotamast. Nõgeseköied võtsid tema sõrmede all juba veidi koti kuju.
Mari tegi näo, et ei kuulnud oma tütart. Ta ei julgenud uskuda, mitte enam. Ta ei tahtnud järjekordset pettumust üle elada, järjekordset nina püsti ja musklid pingul «kangelast», kes tuleb neid päästma ja jäljetult kaob. Parem oli lihtsalt edasi elada. Ära kannatada.
Päikesekiired pressisid aknaaugust sisse, valgustades naiste tööpinda. Paunad polnud ainsad, mille kallal Mari oli kõigi nende tundide jooksul maja kaitsvas varjus töötanud. Paremas nurgas vedelesid pikad rullikeeratud nöörijupid ning mitmed eri suuruses jalavarjud.
Maja oli viimasel ajal ainus koht, kus rünnakute eest varju võis saada. Kui keegi juhtus ööseks välja jääma, oli kindel, et hommikut ta enam ei näinud. Metsa äärde ei tasunud isegi mitte päeval minna.
Säde mäletas veel liiga selgelt, kuidas nädal tagasi oli Iko pärast päikeseloojangut üle põllu nende talu poole jooksnud. Päike oli äsja läinud oma öisele teekonnale ning Säde oli tundnud Iko vaid tema hääle järgi ära, mis röökis: «Jätke uks lahti!»
Säde koos vendadega seisis ukseavas ja karjus julgustavalt, et Iko kiirustaks. Isa tuli neid ära ajama, kuid mõned meetrid enne nende väravat, enne kui Iko oleks jõudnud majavaimu kaitse alla, lõi miski ta pikali. Ta nägi seda vaid vilksamisi, aga sellest piisas.
Säde nägi seda siiani unes, kuidas Iko nähtamatu jõu poolt metsa lohistati, ning tema kisendamine kõlas iga kord ta kõrvus, kui ta sellele mõtles. Need karjed kuulusid mehele, kes teadis, et surm on vältimatu, kuid ei suutnud sellega leppida.
Igal muul ajal oleks ta oma murega läinud külanõia Lembi jutule, kuid too oli pärast taevakivi langemist täiesti kasutuks muutunud. Lembi oskas suurepäraselt ravitseda ja enne, kui olukord käest läks, ka haldjarahvaga suhelda, kuid praegu kükitas ta oma majas ega julgenud isegi päeval välja tulla. See kõik käis tal üle jõu ja mõistuse.
Säde tundis, et ta peab tegutsema. Keegi peab midagi tegema – nad ei saa siin öösiti istuda ja väriseda, et äkki seekord ei suuda majavaim rünnakuid tagasi tõrjuda ja kõik taluelanikud lohistatakse metsa.
See oli kõik selle tuhandest neetud hiigelaugu süü, sellesama, mis siit paaritunnise teekonna kaugusel laiutas. Selle augu põhjas oli veider must ümisev kivi, mis kohe kindlasti ei kuulunud inimeste maailma. See oli ebaloomulik ja ohtlik.
Pärast selle kivi tule ja mürtsuga saabumist oli kõik hakanud allamäge minema. Kõigepealt metsatulekahju, mille õnneks kauaoodatud sügisvihm kiiresti kustutas, kuid see oli alles hädade algus. Taevas oli pidevalt kaetud tumehallide pilvedega. Keskpäev tundus hämarikuna ning õues oli kuidagi raske hingata.
«Kullake, paunu on meil nõgesest juba küllalt,» sekkus Mari tema mõtetesse. «Tegelikult peaksime enne lume tulekut lina ketrama hakkama. Liisul on vaja suveks uut kleiti, vana on pigem Ehale paras. Ja Karil on uut kuube vaja.»
«Ma pigem teen ülejäänutest kalavõrgu,»
