tõusis püsti ja sammus end sirutades kööki. Ta segas harjumusest tulel seisvat pada, kus podises peaaegu valmis puder. Seejärel haaras ta laualt pearäti, et mehi rehepeksult koju kutsuma minna.
Ukselävel oleks ta kiiruga Lembile otsa koperdanud. Säde surus ehmunud kiljatuse alla, pigistades huuled tugevalt kokku.
Mees istus ukse ääres pakul ja toppis piipu. Säde lemmikkoer Karvane magas rahulikult nõia ees. Ta polnud isegi haukunud, kui võõras õuele tuli.
«Kas ma saan aidata?» küsis Säde viisakalt. Tegelikult ta austas Lembit. Vanu inimesi peab ju austama. Eriti aga külatarka, kes on osav ravitseja. Külas polnud vist ühtegi last, keda ta ilmale poleks toonud ja haiguste ajal turgutanud.
Mõistagi oskas iga pere ka ise põhilisi raviteesid kokku keeta, kuid vaid Lembi teadis neid salve ja kangeid tõmmiseid, millest otsiti abi tõeliste hädade korral. Liikusid jutud, et tema käest saab isegi libahundivõiet ja neid kadakamarja tilku, mille abil noored armunud tüdrukud laste saamist vältisid.
Lembi lõpetas enne vastamist rahulikult piibu sättimise. Valgetesse juustesse seotud linnusuled ja kõrred lendlesid tuulehoos. Säde muutus juba kannatamatuks ja kaalus lihtsalt ümber tema minna. Ta oli vaevu sammu astunud, kui Lembi kõnelema hakkas.
«Sina näed ka teda, jah?»
Säde tardus paigale ning vahtis vanameest üksisilmi.
«Seda poissi. Ta on mandrilt. Kõhn ja valge nagu eluaeg toas istunud naine. Salkus mustad juuksed, kuhu ta külatarga kombel sulgi ja paelu põimib. Rohelised silmad. Nägu peenike nigu reinuvaderil.»
Säde ei oleks teda just nii kirjeldanud, kuid tema silme ette hüppas kohe see nägu, mida ta öösel unes oli näinud. Kitsas kaval nägu sagris tumedate juustega ning metsarohelised silmad. Teised kaks ei olnudki nii olulised olnud, just tema pidi olema oluline lüli.
«Kes ta on?» küsis Säde vaikselt.
«Praegu? Üks looderdaja, kes ei tea, mida oma eluga teha. Varsti? Keegi, kes võib nõiaks saada, nagu sinagi. Kuid lõpuks on tema tõesti see, kes meid saab aidata.»
«Kuid ta ju ei tea, mis toimub…»
«Ta saab teada. Üsna varsti. Tule kaasa.»
Lembi tõusis kontide raginal püsti, toetudes vanale ja kulunud käimiskepile. Säde kõndis kannatlikult ta kõrval. Võib-olla oli emal õigus olnud ja üksainus inimene ei saagi neid aidata. Oleks ju tobe panna kõik oma lootused mingile unenäopoisile.
«Mina ei saa nende vastu midagi teha,» sõnas Lembi ja nookas peaga metsa poole. «Minul ei ole sellist võimu. Isegi sul on rohkem õiget verd kui minul. Aga see ei saa sina olla. See peab olema see väike kaltsukubu, kes meie unenägudesse kipub.»
«Kust sa tead, et ma teda unes nägin?» nõudis Säde lõpuks, saades aru, kui ebaloogiline see kõik on.
«Ma nägin, et sa nägid. Ja ma nägin veel palju muudki. Kõike, mis on tulemas. Asju, mida me ei saa ära hoida, ja asju, mida me saame vältida, kui ta tuleb.»
«Mis on tulemas?» küsis Säde ebamugavustundega. Lembi paistis olevat kindlameelsem ja julgem kui viimati, mil Säde oli näinud teda aknaluukide vahelt õue piilumas, kortsus näkku õud kirjutatud.
«Kivi needus,» raputas Lembi pead, hall tuustis habe selle rütmis õõtsumas, ja ohkas rängalt. «Need, kes käisid augu juures, said selle esimesena. Suure Tamme talu lastel on see juba käes. Kes teab, kui kaua läheb selle edasi levimisega.» Lembi vaatas tõsiselt Sädele otsa, kes oli ühtaegu segaduses ja pelglik.
«Kivi tõi meile haiguse. Miski haiguse, mida mina ei ole eales näinud.»
Säde oli tõesti segaduses, ta ei saanud aru, miks mees just talle seda räägib, kõigist inimestest. Ta ei olnud isegi õieti täiskasvanud, polnud veel valmis meestki võtma ja peret looma. Tegelikult oli ta ju kõigest laps.
Lembi jätkas: «Nad oksendavad verd. Nende juuksed langevad peast. Nahk kattub paksu korbaga, mis on kõva ja krobeline nigu kasetüvi. Nad surevad ilmselt üsna pea.»
Säde kõhus keeras. Talle tuli silme ette pilt nendest rõõmsatest heleda peaga Suure Tamme talu lastest, kes muutsid iga töö mänguks ja naersid alati lõbusalt. Ja siis nägi ta neid puutohuga kaetult, õlekott ja põrand verd täis. Ta judistas õlgu.
«Unenäod näitavad mulle asju, mida ma pean teadma. Ja ma tean, et ka sina hakkad tasapisi neid asju nägema,» oli Lembi veendunud.
Säde noogutas ilma mõtlemata. See ei olnud ainuke kord, kui ta oli unes midagi äärmiselt tõelist näinud. Need korrad ei tundunud nagu uni, iga kord oleks ta nagu ise kohal olnud, kõike tundnud, haistnud ja katsunud. Need pidid olema nägemused. Ükskõik kui tühised ja igapäevased, kuid kindlasti erilisemad.
«Sul on sama anne, mis minul. Mitte nii tugev, kuid naistel tavaliselt kipubki nõiavägi veidi lahjem olema. Mitte et te sinna midagi parata saaks, see lihtsalt on nii looduse poolt paika pandud,» kehitas Lembi õlgu. Nad olid jõudnud metsavahelise tee äärde ning Säde jäi järsult seisma.
«Mina sinna ei lähe,» kuulutas ta otsustavalt.
«Ma tulin ka siit kaudu,» torkas vanamees, veidi ärritunud, et nad seisma pidid jääma. «Ära muretse, nad ei puutu meid. Või, noh, sa võiksid igaks juhuks minu kepist kinni hoida.»
Säde lähenes kõhklevalt. Ta ei teadnud, kas ta nii palju Lembit ikka usaldab, et temaga koos ohtlikku ja verejanulisi haldjaid täis metsa siseneda, kaitseks ainult väits vööl ja see hale jalutuskepp.
«Tule, tule,» julgustas Lembi innukalt noogutades. Säde haaras kõheldes mehe jalutuskepist ning tunnistas kitsast metsarada väreleva südamega. Praeguses seisukorras oleks lausa hullumeelsus sinna astuda. Täiesti arulage. Lembi viib nad mõlemad veel surma.
Lembi jalutuskepi ümber oli mingi kummaline külm ja kõva materjal. Ta koputas selle vastu ning helkiv kõla tegi ta meele veidi kergemaks, nagu hiilivad varjud oleksid järsku lühemaks jäänud. Säde uuris hoolikalt puudevahesid, kuid seal ei olnud mitte kedagi.
«Nad vihkavad selle lõhna ja heli,» sõnas Lembi, jälgides tähelepanelikult Sädet. «Ära küsi, kust ma selle sain või mis see on. Aga ma usun, et sellel asjal on kõvasti tulevikku.»
«Kas me lähme sinu juurde?» küsis Säde nüüd juba veidi julgemalt.
Lembi noogutas. «Me jõuame ilusti enne päikeseloojangut majahaldja kaitse alla, ära selle pärast muretse. Su vanemad teavad. Mul on vaja, et sa selle tolgusega seal unes vähe juttu vestad.»
«Mida?» hüüatas Säde valjemini, kui ta oleks tahtnud. Oma unenägudes ei saanud ta kunagi kellegagi rääkida, ta oli alati vaikne jälgija. «Kuidas? Miks sa ise temaga ei räägi? Mida ma ütlema pean?»
Lembi tõstis järsku käe ja lajatas selle Säde suule. Säde silmad tõmbusid algselt vihast kokku, kuid nähes, et Lembi on nii hiirvaikne, kuulatas ka tema. Vaikus. Õigemini metsas valitseski täielik, üdini haudvaikus. Linnud olid vaikinud, tuul seisma jäänud, isegi putukad, kes alati ringi sumisesid, olid kuhugi kadunud.
Säde silmad vilasid ärevalt Lembi ja metsaääre vahel. Põlluni ei olnud pikk maa ja sealt edasi Lembi majani veel vähem. Ta võiks joosta, kuid see tähendaks, et ta jätab Lembi siia.
Lembi haaras oma
