ühele suurele aurumasinale, mis paiknes tavaliselt tehase keldris ning varustas energiaga kõiki selle masinaid. Sedamööda, kuidas firmad uue tehnikaga kogemusi omandasid, hakati mõistma elektri muidki eeliseid. Columbia ülikooli professor F. B. Crocker kirjutas 1901. aastal järgmist:
Paljud tehased läksid elektrile üle, kuna meil oli eesmärk hoida söekuludest kokku 20–60 protsenti. Ent ikkagi ei olnud kokkuhoid see, mis põhjustas elektriseadmete tormilise leviku üle terve riigi … Ettevõtted, kes läksid elektrile üle sel põhjusel, avastasid, et elekter annab neile ka muud säästu, mida võiks nimetada kaudseks säästuks.
Need, kes uue tehnika kasutusele võtsid, taipasid viimaks, et teatavad vanad piirangud ei kehtinud enam. Kui energiaallikad olid elektrilised, võis neid paigutada hoones kõikjale (lõppude lõpuks ei pidanud nad enam asetsema korstnate ning söehunnikute kõrval). Energiaallikaid võis olla mitu, mitte ainult üks tohutu suur, mis käitas tehases iga masinat läbi keeruka (ja rikkealti) telgede ning hammas- ja rihmarataste süsteemi.
Enamik vabrikante võttis viimaks tarvitusele mingit laadi „rühmaajami”, mis tähendas, et tehases oli mitu suurt elektrimootorit, millest igaüks käitas mingit hulka masinaid.12 Mõned tahtsid selle detsentraliseerimisega veelgi kaugemale minna ning hakkasid kõnelema „üksikajamist” ehk iga hoones asuva masina varustamisest oma elektrimootoriga. Erinevalt aurumasinast saab ju elektrimootorit muuta õige väikseks, ilma et selle efektiivsus seeläbi märkimisväärselt väheneks.
Tänapäeval oleks midagi muud ette kujutada isegi naeruväärne. Paljude masinatega on mindud veelgi kaugemale: neisse on paigaldatud mitu elektrimootorit. Ent üksikajami mõte sai alguses, kui see oli alles tekkinud, ning veel üllatavalt kaua pärast seda tugeva skepsise osaliseks. Majandusajaloolane Warren Devine Jr. leidis, et
masinate mitme- või ühekaupa käitamise eeliseid arutati tehnikaalases kirjanduses terve XX sajandi esimese veerandi vältel. Aastail 1895–1904 vaieldi tehnikaseltside koosolekutel selle üle ägedasti; kumbagi lahendust ei peetud selgelt paremaks … Ja ka üle 20 aasta hiljem oli rühmaajam ikka veel tungivalt soovitatav lahendus … Kahes 1928. aastal trükitud õpikus … seletati, et paljudel puhkudel oli rühmaajam õigustatud.
Tagasivaates on see ilmselge. Miks toona sellest kohe aru ei saadud?
Miks on tehnikas toimuvat arengut, mis tagantjärele vaadates on nii arusaadav, nii raske mõista selle toimumise ajal? Ja miks suudavad muutusi kõige vähem mõista just paljud kõige taibukamad ja kogenumad inimesed ning firmad, keda need kõige enam puudutavad?
Paljudes eri valdkondades on uurimistööga jõutud samale järeldusele: just seepärast, et vanad tegijad on nii asjatundlikud, suurte teadmistega ning status quo’sse kinnistunud, ei märka nad, mis on tulekul, ega oska hinnata uue tehnika potentsiaali ja tõenäolist arengut. See fenomen, mida on nimetatud „teadmisneeduseks” ja „status quo hälbeks”, võib ohustada isegi edukaid ja hästi juhitud ettevõtteid. Olemasolevad protsessid, kliendid ja tarnijad, varutud oskusteadmised ning üldse mõtteviis võib vanu tegijaid pimestada millegi nii päevselge suhtes, nagu on varasematest tugevasti erineva tehnika võimalused.
Igatahes paistab, et just see juhtuski tehaste elektrifitseerimisel. Seda ajajärku on hoolsalt uuritud ning palju kordi samale järeldusele jõutud. Majandusteadlased Andrew Atkeson ja Patrick J. Kehoe teevad kokkuvõtte: „Kui algas üleminek [elektrienergiale], ei soovinud töösturid [oma] tohutuid teadmisi kõrvale heita tehnika pärast, mis [oli] alguses olemasolevast vaid mõnevõrra parem.”13 Veel üks majandusajaloolaste duo, Paul David ja Gavin Wright, nentis, et suur põhjus, miks elektris kätkevate võimaluste täielik realiseerimine nii kaua aega võttis, oli „vajadus korralduslike ja ennekõike põhimõtteliste muutuste järele ülesannete ja toodete defineerimises ning struktureerimises”. Sääraste põhimõtteliste muutuste näiteks olid koosteliinid, konveierilindid ja sildkraanad. Need olid elektri täieliku potentsiaali avamiseks hädavajalikud, ent vastuvõetamatud paljudele ettevõtetele, kes olid suureks ja edukaks kasvanud aurumasinate ajastul.
Elektri šokid
Clay Christensen rajas oma hiilgava karjääri ärindusõpetlasena näidetega selle kohta, kui tihti hukutasid auahneid firmasid läbimurded tehnika arengus. Elektrifitseerimine oli tehnika arengus üks kõige murrangulisemaid sündmusi, mis põhjustas XX sajandi esimestel aastakümnetel USA tööstuses omamoodi massilise väljasuremise.
XX sajandi alguses domineerisid USA tööstuses firmad, mida nimetati tööstustrustideks. Need olid liitumistest sündinud suurettevõtted, kelle omanikud taotlesid mastaabisäästu tootmises, hangetes, levitamisel, turunduses jne. Oli neidki trustiloojaid, kes lootsid luua nii suuri ettevõtteid, et neile tekiks monopol hindade määramiseks. Ühes 1904. aastal ilmunud uurimuses oli luubi all üle 300 säärase trusti.
Sel ajal paistis, et USA tööstustruste ootab pikk põli. Nad olid hästi kapitaliseeritud, neid juhtis esimene elukutseliste mänedžeride põlvkond ning uue tehnika suhtes polnud nad kaugeltki vaenulikud. Trustid olid kiiresti õppinud telegraafi kasutama ning raudteel kaupa vedama ja nad olid valmis oma tehastes elektri peale üle minema. Ent elektrifitseerimise levides jäi nende ressurssidest ja pädevusest ikkagi väheks, et tipus püsida – või paljudel juhtudel üldse ellu jääda.
Majandusteadlane Shaw Livermore avastas oma 1935. aastal ilmunud uurimuses, et aastatel 1888–1905 tekkinud tööstustrustidest üle 40 protsenti oli 1930. aastate alguseks läbi kukkunud. Lisandus 11 protsenti „põduraid, kelle tulemustes leidus … nii head kui ka halba … Üldiselt ilmnesid halvad tulemused pigem vaadeldava perioodi viimastel aastatel”. Säilinud trustidest enamik jäi palju väiksemaks. Kui majandusteadlane Richard Caves ja tema kolleegid uurisid 42 tööstusettevõtet, mis olid 1905. aastal turgu valitsevas seisundis ning tegutsesid veel ka 1929. aastal, märkasid nad, et nende ettevõtete keskmine turuosa kahanes rohkem kui kolmandiku võrra 69-lt 45 protsendile.
Need ja teisedki uurimused viitavad, et USA tööstusettevõtete vaheline konkurents muutus XX sajandil tigedaks ning 1920. aastateks olid paljud neist oma tugeva seisundi kaotanud. Oli see vähemasti osaliselt tingitud elektrifitseerimisest?
Meie arvates on vastus: jah. Selge on, et arukas elektrifitseerimine tegi vabriku palju tootlikumaks, kui see muidu oleks olla saanud. Suurim võit johtus mitte lihtsalt aurumasinate asendamisest elektrimootoritega, vaid tervete tootmismenetluste ümberkujundamisest. Arukalt elektrifitseeritud tehased, kus igal masinal oli oma mootor, kus olid koosteliinid, konveierilindid, sildkraanad jne, olid igas konkurentsiolukorras tõsised relvad. Need vabrikud suutsid vähemaga rohkem ära teha ja võimaldasid oma omanikel rivaale hinna ja paindlikkusega lüüa ning turu oma kaupadega üle ujutada. Teame aga ka, et kõiki vabrikuid ei elektrifitseeritud arukalt. Ühed firmad ja nende juhid mõistsid üksikajami potentsiaali ja võtsid selle tarvitusele, teised aga vaidlesid selle üle veel aastakümneid hiljem. Kõigil neil põhjustel võib arvata, et varakult elektrifitseeritud tehaste ja arvukate vanade tööstustrustide hukkumise vahel on otsene seos.
Ameerika tööstust XX sajandi alguses tabanud suurtel häiretel oli mitu põhjust, sealhulgas Esimene maailmasõda ning president Teddy Roosevelti ristisõda trustide vastu, ent üks tähtsamaid põhjusi, miks nii palju tippfirmasid põrus, oligi elektrifitseerimisest tingitud šokk.
Vabrikuomanikud, kes pidasid elektrifitseerimist üksnes paremale energiaallikale üleminekuks, ei saanud asjast üldse aru ja jäid aja jooksul oma elektrifitseeritud rivaalidest maha. Need pikatoimelised võisid valmistada imelisi tooteid, teha hiilgavat turundust, omada lojaalseid kliente ning kasutada müügitööks efektiivseid jaotusvõrke, aga kui nad ei elektrifitseerinud oma vabrikuid arukalt, läksid nad viimaks pankrotti. Nad ei jaksanud hinnas võistelda, kaupa sama
Need mootorid ise said voolu elektrigeneraatorist, mis paiknes tehase lähedal, või toona veel uuest elektrivõrgust.
Elekter oli aurujõust algusest peale usaldusväärsem ja odavam. Aga kuna need olid seni aurujõul töötanud tehases elektri ainsad vahetud eelised, peetigi elektrit kõigest „mõnevõrra paremaks”.
