paljud polnud omavahel ühendatud – mida suurem firma, seda hullem segadus. Ettevõttesüsteemid tõotasid selle segaduse asendada üheainsa suure tarkvaraprogrammiga,16 mis oli mõeldud teostama konkreetset, mitut valdkonda hõlmavate äriprotsesside hulka. Sellist tarkvara sai valmiskujul osta müüjatelt, nagu SAP ja Oracle, ning seejärel teatud määral häälestada ja kohandada.
Ettevõttesüsteemid levisid kiiresti. Ühe hinnangu kohaselt oli 1999. aastaks neist vähemasti ühe tarvitusele võtnud üle 60 protsendi Fortune 1000 firmadest. Ja kuigi nende paigaldamine ja hooldamine võis olla küllaltki kulukas ja aeganõudev, õigustasid nad peaaegu kõiki ootusi. Näiteks Erik ning tema kolleegid Sinan Aral ja D. J. Wu tuvastasid ühes uurimuses, et uutele ettevõttesüsteemidele üle läinud firmades paranes märgatavalt tööviljakus, varude käive ning varade rakendusaste.
Veebi saabudes laienes ettevõttesüsteemide haare ja funktsionaalsus personaalarvutite (ning hiljem tahvelarvutite ja telefonide) kaudu üksiktarbijateni. Veeb sündis 1989. aastal, kui Tim Berners-Lee arendas välja mitu protokolli, mis võimaldasid võrgusisu, nagu teksti ja pilte, omavahel linkida, tehes niiviisi teoks nägemused hüpertekstist, mille olid esimesena visandanud mitmekülgne teadlane ja insener Vannevar Bush 1945. aastal (teoreetiliselt mikrofilmi kujul) ja arvutivisionäär Ted Nelson, kelle projekt Xanadu jäigi põhiliselt unistuseks.
Veeb muutis interneti kiiresti ainult teksti vahendavast võrgust selliseks, mis käitles pilte, helisid ja muud meediat. See multimeediaime, mis oli kõigest varasemast palju kirevam ja hõlpsamini navigeeritav, sisenes peavoolu 1994. aastal, kui Netscape väljastas esimese kommertsliku brauseri Navigator. (Üks Netscape’i rajajatest oli Marc Andreessen, toona 22aastane programmeerija, kes oli juba varem brauserite kallal töötanud. Tema kohta saame 11. peatükist rohkem teada.)17 See langes kokku varem valdavalt õpetlaste mängumaaks olnud interneti kommertsialiseerumisega.
Veeb võimaldas firmadel laiendada oma äriprotsesse neljast seinast väljapoole kuni tarbijani välja – seda trendi hakati nimetama e-äriks. Inimesed hakkasid veebi kasutama mitte üksnes toodete otsimiseks ja nendega tutvumiseks, vaid ka nende tellimiseks ja nende eest maksmiseks. Selline efektiivsuse ja mugavuse kombinatsioon on osutunud vastupandamatuks. Kõigest kümme aastat pärast Netscape’i turuletulekut moodustas e-äri USAs ligemale kümme protsenti kogu jaemüügist, mis ei hõlmanud toiduaineid ega mootorsõidukeid.
Niisiis on veebipõhised ettevõttesüsteemid kahe aastakümne vältel toetanud üha rohkem äriprotsesse, kuna nad on enda kanda võtnud rutiinsed asjad: kontojäägi ja tehingute jälgimise, toormetarnete õige koguse ja ajastuse arvutamise, palgatšekkide saatmise töötajatele, tarbijate abistamise toodete valimisel ja nende eest tasumisel jne.
Inimesed peaksid kasutama oma otsustusvõimet …
Mida peaksid töötajad tegema, kui nad on tänu ettevõttetarkvarale, veebile jms paberikaevandusest päästetud? Hammer ja Champy andsid raamatus „Reengineering the Corporation” selge vastuse: kuna arvutid tegelevad rutiiniga, peaks inimestel olema rohkem võimalust vabalt mõtelda. „Ümberkujundamisega kaob suurem osa ebaproduktiivsest tööst – kontrollimisest, kooskõlastamisest, ootamisest, seiramisest, jälgimisest … Ümber kujundatud protsessides osalevad inimesed on muidugi võimestatud. Protsessitöötajatena on neil nii võimalus kui ka kohustus mõtelda, suhelda, oma taipu kasutada ning otsuseid langetada.”
See on üldlevinud tõekspidamise selge väljendus: isegi maailmas, mis on täis riistvara, tarkvara ja võrke, säilitavad inimesed väärtuse tänu oma taibule – see on nende oskus arutleda viisil, mis küünib kaugemale lihtsate tehete tegemisest olemasolevate andmetega. Enamik meist möönab, et kui me suudaksime täita üksnes rutiinseid ülesandeid, oleksime praeguseks tööta, kuna arvutid on meist sedavõrd paremad. Ent ühtlasi on peaaegu kõigil meist uskumus, et suudame ära teha palju rohkem kui digitehnika, ehkki sellele tuleb kasuks Moore’i seadus – mis ütleb, et aja jooksul saab ühe kulutatud dollari eest järjest rohkem ja järjest kiiremat riistvara – ning see muutub eksponentsiaalselt suutlikumaks.
Aastakümnetepikkuste uurimustega on tõestatud, et meie mõttetegevus toimub tegelikult kahel eri moel. See teedrajav töö tõi Nobeli auhinna Daniel Kahnemanile, kes koos oma kaastöötaja Amos Tverskyga pani aluse valdkonnale, mida nüüd nimetatakse käitumisökonoomikaks.18 Kahneman tõestas koos oma kolleegidega, et meil kõigil on kaks mõtlemisviisi, mida ta nimetas süsteemiks 1 ja süsteemiks 2.19 Süsteem 1 on kiire, autonoomne, evolutsiooniliselt vana ega nõua suuri jõupingutusi ja see on tihedasti seotud sellega, mida me nimetame vaistuks. Süsteem 2 on vastand: aeglane, teadlik, evolutsiooniliselt hiline ning vaevanõudev. Kahneman kirjutab oma raamatus „Thinking, Fast and Slow” („Kiire ja aeglane mõtlemine”):
Süsteem 1 toimib automaatselt ja kiiresti, ilma eriliste pingutusteta ning teadliku kontrollita. Süsteem 2 suunab tähelepanu vaevanõudvatele vaimsetele tegevustele, mis seda nõuavad, sealhulgas keerukatele arvutustele. Süsteemi 2 tegevus on sageli seotud mõtestatud eneseväljenduse, valikuvabaduse ja keskendumise subjektiivse kogemisega.
Mõlemat süsteemi saab aja jooksul täiustada. Süsteemi 2 lihvitakse matemaatika- või loogikatundides. Süsteem 1 täiustub sujuvamalt ja mitmes suunas korraga pelgalt seeläbi, et inimene elab ja kogetust õppust võtab. Tuletõrjujatel tekib ajaga tunnetus, kuidas tuli hoones levib, personalijuhid õpivad rohkete intervjuudega õigeid kandidaate ära tundma ning go-mängijad saavad meistriks virgalt mängides. Mõistagi saab ja tulebki mõlemat süsteemi korraga täiustada. Patoloogid, haigusi diagnoosivad eriarstid, saavad paremaks nii biokeemiat õppides kui ka nähes rohkesti nii haigestunud kui ka terve koe näidiseid. Õppimine on sageli põhjalikum ja kiirem, kui me nii mõistame alusprintsiipe kui ka kinnistame neid veenvate näidetega.
Ärijuhtimise õppes on domineerinud mõlema süsteemi kombineerimine. Tulevased ärijuhid teritavad oma süsteemi 2 oskusi raamatupidamise, rahanduse ja mikroökonoomika kursustel. Intuitsiooni ja taibu – süsteemi 1 oskuste – täiustamiseks töötavad nad läbi palju juhtumiuuringuid ettevõtlusest, juhtimisest, eetikast ning muudelt aladelt. Paljudes ainetes kasutatakse mõlema süsteemi kombinatsiooni. Sama moodi toimitakse ka ülikoolide arsti- ja õigusteaduskondades.
Viimaks tuleb märkida, et inimesed on süsteemi 1 ja 2 oskuste poolest väga erinevad. Mõni on oivaline võrrandite ja nuputamisülesannete lahendamises, ent samal ajal jääb neil vajaka intuitsioonist ja elutarkusest. Teistele käib aritmeetika üle jõu, aga samas töötab nende vaist suurepäraselt.
Tehnika levides ei jää viimased sugugi halvemasse olukorda. Õigupoolest läheb neil suurepäraselt: kuna arvuti teeb ära kogu loogilise, reeglitel põhineva töö, jääb neile see, mida soovitavad Hammer ja Champy: inimtaibu rakendamine, otsuste langetamine ning lävimine kaasinimestega, et probleeme lahendada, võimalusi ära kasutada ja klientide soove täita.
Õigupoolest näib meile, et väga suures osas tänapäeva ärimaailmast on süsteem 1 tõusuteel. Endised tegevdirektorid kirjutavad raamatuid pealkirjadega, nagu „Avameelselt kõhutundest” ning „Rängad valikud”. Tehnokraadist on saanud halvustav silt juhile, kes on ülearu keskendunud andmetele ega tunneta piisavalt reaalse maailma komplekssust. 2010. aastal ilmunud raamatus „Rethinking the MBA: Business Education at a Crossroads” („MBA reform: äriharidus teelahkmel”) nimetati ärijuhtimise magistriõppe kavade tähtsaimate puudujääkide seas „taibu ja intuitsiooni kasvatamist segaste, eksitavate olukordade puhuks”. Raamatu mõttekäik on kooskõlas teosega „Reengineering the Corporation”: laskem inimestel harjutada ja teostada oma intuitsiooni ja taipu, et langetada arukaid otsuseid, samal ajal kui arvutid tegelevad matemaatika ja arvepidamisega. Oleme säärasest inimmõistuse ja masinate vahelisest tööjaotusest nii palju kuulnud ja näinud,
Kui täpsem olla, siis vähema hulga tarkvaraprogrammidega. Isegi kõige enesekindlamad äritarkvara müüjad ei väitnud, et ainsast süsteemist oleks piisanud kõige tarvis, mida firmadel oli vaja.
Tunnustuseks tema töö eest veebi leiutamisel andis Briti kuninganna Elizabeth 2004. aastal Berners-Leele Briti Impeeriumi ordu rüütelkomandöri tiitli (KBE). Andreessen oli 2013. aastal üks esimesi kuninganna Elizabethi inseneripreemia laureaate.
Tunnustuseks tehtud töö eest autasustati Kahnemani esimese mittemajandusteadlasena Nobeli majanduspreemiaga.
Need neutraalsed ja igavad nimetused pandi selleks, et mitte taaselustada ammuseid lahkhelisid ja vaidlusi muude terminite ümber.
