andis Honorile võimaluse meest paremini vaadata. Kui Hoganil ja Coltil olid tumedad juuksed korralikult lõigatud, siis Jasoni juuksed olid pisut liiga pikad ja korratud ning lainelised juukseotsad lendlesid igas suunas, nagu kammiks ta neid vaid sõrmedega ja poleks seda viimasel ajal üldse teinud. Habemetüügas paistis hästi välja ja Honor arvas, et mees pole ilmselt mõne päeva habet ajanud. Kui ta naeratas millegi peale, mida Lexie ütles, paistsid ta hambad äärmiselt valged päevitunud näos. Väikesed kortsud olid lehvikuna ta silmanurkades.
Ta polnud niimoodi musklis nagu kulturistid, aga tugevust oli näha ta laiadest õlgadest, karvasest rinnast ja lamedast kõhust. Ta oli natuke higine ja nii külgetõmbav, et Honoril hakkas palav teda pelgalt vaadates.
Honor polnud vestlust jälginud, niisiis tabas teda ootamatult, et kõik tema poole pöördusid.
„Palun prügikasti pärast vabandust,“ purskas Honor välja.
Jason silmitses teda, enne silmi ja seejärel suud. „See jäi ellu.“
Lähemalt vaadates tulid meestevahelised erinevused selgemalt esile. Honor oli oma 1,67 meetriga neist palju lühem. „Ma võin sulle uue osta.“ Ehkki, kui aus olla, olid tal praegu näpud põhjas. Loodetavasti ta ei taha, et täna uus toodaks.
„See on kümme aastat vana ja sellest oleks tulnud juba varem lahti saada.“
„Siis ma peaksin vähemalt aitama Coltil prügi üles korjata…“
„Tal on see juba tehtud,“ ütles Hogan. „Praegu ta saadab oma sõpradele sõnumeid.“
„Oma tüdrukutele, kindla peale,“ ütles Lexie.
Ent Hogan raputas pead. „Ta tunneb meie vanast elukohast puudust. Ta pole siin veel harjunud.“
Honor vaatas sinnapoole ja tõepoolest seisis Colt prügikasti kõrval ning ta sõrmed liikusid üle mobiiltelefoni klahvide.
Jason sirutas käe. „Niisiis, me oleme naabrid?“
Honori varbad läksid kingades kõverasse ja ta pulss hakkas kiiremini lööma. Püüdes varjata oma reaktsiooni mehe puudutamise peale, ta naeratas. „Tundub nii.“
Mees võttis oma suure, tööst kareda käega naise palju väiksema käe ja Honor kangestus.
Taevane arm, sa vist arvad, et mind pole kunagi varem puudutatud.
Honori hääl oli liiga kõrge, kui ta küsis: „Kas ma saaksin su naisega tuttavaks?“
„Ma pole abielus.“ Mees laskis ta käe aeglaselt lahti. „Aga sina?“
„Me mõlemad oleme vallalised,“ ütles Lexie kiiresti.
Jason heitis pilgu autole ja kortsutas jälle kulmu. „Kas te mõlemad kolite siia?“
„Ainult mina.“ Honor tundis uut indu. Ja ta peopesa kiheles mehe puudutusest. „Lexie arvas, et peab tulema ja aitama mul raskeid asju tõsta.“
Jason ja Hogan vaatasid kõhklevalt Lexiet.
„Mul tuli üks mõte,“ ütles Lexie. „Ma mõtlen, et… kas see koht on elatav?“
„Ma ütleks, et ei,“ vastas Jason, hõõrudes habemetüügast lõual. „Aga siin te nüüd olete.“ Ta astus Honorist mööda ja avas kastiauto tagaosa ning nägi väikest diivanit ja toole, väikest söögilauda koos toolidega, magamistoamööblit, taimi ja kastivirna.
Nende taga naeris Hogan. „Nii et te kahekesi pidite selle kõik maha laadima?“
Lexie astus temast mööda. „Miks mitte? Me panime selle sinna.“
Osaliselt oli see tõsi. Honor ja Lexie olid kõik kastid autosse pannud, aga vanad korterikaaslased olid kamandanud oma kallimad raskemaid asju autosse tõstma. Nad oli väsinud Honori hilisõhtustest tulekutest ja ilmselt oli neil hea meel, et ta sealt lahkus. Appitulek aitas seda kiirendada.
„Mitte mingil juhul,“ ütles Colt nende juurde tulles. „Te mõlemad olete nii pisikesed.“
„Mul on mööbliplatvorm.“ Honor osutas kokkupandavale metallist kolimisplatvormile veoki nurgas, ta oli lootnud, et see aitab neil kergemini mööblit maha laadida. „Kaubikufirma soovitas seda ja tõesti see kulus ära.“ Kastide liigutamisel.
Käed puusas, uuris Jason seda kõike. „See ei aita diivani puhul.“
„Me võime selle ise ära teha,“ ütles Colt.
See kõlas uskumatult lootusrikkalt. Aga Honor oli meestega alles äsja tutvunud. Ta poleks saanud neid mitte mingil juhul appi paluda ega tahtnud, et Colt paneks oma onu sellisesse olukorda. „Pole midagi, tõesti.“ Mõtlemata asja korralikult läbi, veenis ta: „Me saame ise sellega hakkama, pole probleemi.“
Jason ei teinud ta protestist väljagi, kissitas päikese tõttu silmi ja küsis Coltilt: „Sul polnud mingeid plaane?“
„Kellega? Ma ei tunne siin kedagi.“
Honor tundis noormehele kaasa. Ta oli ka ise pidanud kunagi olema võõras kohas, ja see oli olnud vastik. „Kui kaua sa oled siin elanud?“
„Umbes kuu aega.“ Poiss sirutas käed välja. „Aga ainsad inimesed, kes siin on, need on iidvanad.“
„Küll sa kohtad nooremaid, kui kool algab.“ Hogan silmitses kaubiku nägu kriitilise pilguga. „Me pidime aitama su onul…“
Jason segas vahele, öeldes: „Ma pean igal juhul uue osa ostma.“ Ta pilk libises kaubikult Honori majale. „Enne kui alustame, peame tee puhtaks tegema.“
„Ei, tõepoolest,“ püüdis Honor jälle vastu vaielda, olles kohutatud mõttest meestele midagi peale sundida. „Mul pole tarvis…“
„Tavalise muruniidukiga seda ära ei tee.“ Colt heitis oma õuele kiire pilgu. „Aga ma võin suurema tuua.“
Hogan nõustus. „Eesõuega ei lähe eriti kaua aega. Tagaõu on teine asi.“
„Jäta see teiseks päevaks,“ ütles Jason. „Ma kahtlen, kas see tagumine uks üldse avaneb.“
Kuni kolm meest plaani pidasid, pöördus Honor abitult Lexie poole.
Ta sõber lõi rusikaga õhku. „Haaravad kohe asjast kinni,“ sosistas ta. „Veab sul.“
„Ma ei saa…“
„Saad küll,“ sõnas Lexie.
Honor oli segaduses ja raputas pead ning kõrgendas häält, et teda kuuldaks, pöördudes meeste poole. „Tõesti, seda pole vaja teha.“
„Meil pole selle vastu midagi,“ ütles Colt ja sammus oma garaaži poole.
Ilmselt seda muruniidukit tooma.
„Võti on?“ Hogan hõõrus käsi kokku. „Lähme vaatame, millega meil siin tegemist on.“
Lexie kummardus Honorile lähemale ja sosistas: „Üks samm korraga, mäletad? Usalda mind selles asjas.“
Honor tahtis vastu vaielda. Esimene mulje oli tähtis,
