Lexie.
Peaaegu samasuguse vaimustusega, mida tuntakse kangelase vastu, ütles Colt: „Onu Jason palgati sellega töötama.“
„Palgati?“
„Jah, seda ta teeb. Ta parandab asju. Ta oskab seda väga hästi. Kõik need vanad majad? Need vajavad alati mingit parandamist ja tavaliselt oskab onu Jason seda teha. Kõik siin ümberringi palkavad teda midagi parandama.“
„Tundub, et tal on palju tööd.“
Colt turtsatas. „Jah, mõnikord liiga palju.“
„Mul pole selle vastu midagi.“ Jasoni pilk läks Honorile ja ta hääl muutus sügavamaks. „Mulle meeldib oma kätega midagi teha.“
Honor oleks justkui saanud elektriöögi. Ta tõmbas hinge, niheles oma istmel ja mõtles, mida öelda.
Lexiele tegi see asi nalja ja ta vaatas ühelt teisele. „Nii et sa oled siis igasuguste tööde peale mihkel?“
Jälle uhkustas Colt: „Ta teeb lepingulisi töid. Ta võib ehitada mingi asja algusest peale üles ning oskab toru- ja elektritöid ka. Või teeb tellimise peale väravad või stiilsed aknaluugid, või lihtsalt parandab midagi.“
„Tore,“ kiitis Lexie.
„Ta oskab kõike teha.“ Hogan kergitas kokakoolaklaasi Jasoni poole. „Mis ka katki ei läheks, Jason parandab ära.“
Jason vaatas talle pikalt otsa. „Võib-olla mitte kõike.“
„Õigus. Suuri vendi ei saa ära parandada, eks?“
Jason kallutas pea kergelt taha, nagu oleks saanud lõuahaagi, ja vastas: „Mul on ainult üks vanem vend ja nii palju kui mina tean, siis tema küll katki pole.“
Colt vaikis ja Honor tundis talle kaasa. Liiga palju kordi oli ka tema olnud perekonna tülide keskel.
„Niisiis, mis selle kaubikuga saab,“ küsis Lexie, püüdes pinget leevendada, „kas teed mootori või kere korda?“
Enne kui Jason vastata jõudis, ütles Hogan: „Miks sa nii uudishimulik oled?“
Lexie vaatas talle otse silma. „Ma hoidsin vestlust ülal.“
Häälitsusega, mis oli naeru ja urina vahepeal, kummardus Hogan ettepoole. „Me juba rääkisime sellest, et ta oskab kõike teha.“
„Kõike on suur sõna, see tähendab, kas ta saab su tagumikust ora välja võtta? Sest tõsiselt, sa oled tüütu.“
Honor püüdis meeleheitlikult välja mõelda, kuidas ära hoida tõusvat tormi. Lexie polnud reserveeritud. Kui Hogan tahtis olla terav, ei kõhelnud ta kümnekordselt vastu andmast. Veel hullem, ta võis ka Honori sellesse segada.
„See on huvitav,“ ütles Lexie, „ehkki sina seda ilmselt ei arva?“
„Ma olen oma venna üle uhke.“
„Jah,“ nöökas Lexie kuivalt. „See oli ilmselge.“
Hogan üllatus ja vaatas talle otsa.
„Aga kes poleks uhke ilusa, oskaja, heade kommetega mehe üle?“ Lexie naeratas ähvardavalt. „Sellest rääkides, mina olen butiigis see, kes moekaupa sisse ostab. Kui sa kunagi tahaksid oma oskusi sellel alal täiendada, võiksin nõu anda. Ja võib-olla võiks Honor su soengu moodsamaks muuta. Sul on potentsiaali olla peaaegu sama kuum kui su vend.“
Hogan kissitas silmi, mis olid lõõmama löönud.
„Võta vabalt.“ Jason patsutas talle õlale. „Ja Lexie, tänan, aga ausõna, Hogan käib niikuinii kohtamas rohkem, kui suudab hakkama saada.“
„See on küll huvitav,“ ütles Lexie.
„Ta teeb mõlemat,“ sekkus Colt, üldse mitte tahtmata rääkida sellest, et ta isa on mängust väljas. „See tähendab, onu Jason. Sa küsisid kaubiku kohta?“
Lexie naeratas Coltile siiralt. „Seda ma tegin.“
„Ta teeb kere- ja mootoritöid. Aga seekord ta lihtsalt tuunib seda pisut.“
Honor jälgis vestlust, märgates leebet pilku, millega Jason oma vennapoega vaatas, ja tundes Hogani poolt kasvavat pinget. Aga miks?
Vaikus lämmatas teda, eriti see käegakatsutav vastumeelsus Hogani ja Lexie vahel. Ta köhatas ja küsis: „Kas me segasime teid? Te töötasite selle kaubiku juures?“
Jason raputas pead. „Traktori.“ Ta viipas peaga garaaži suunas. „Selle kaubiku omanik peab otsustama kahe variandi vahel, mis ma talle andsin. Täna parandasin traktorit, aga see vajab üht osa, mida mul kuni homseni pole. Mul on mõlema projektiga seisak, niisiis te tõesti ei seganud. Olin tänaseks juba lõpetanud.“
Hogan tõmbas käega üle näo, ragistas kaela ja sai lõpuks hakkama naeratusega. „Ta ehitas selle garaaži mõni aasta tagasi.“
„Sinu abiga,“ tuletas Jason talle meelde.
„Abi all mõtleb ta seda, et järgisin ta juhtnööre. Pole aimugi, kust Jason oma oskused on saanud, sest isa polnud meil selles suhtes eriti osav. Aga kui sellel, et praegu tema juures elame, on hea külg, siis see, et ta õpetab Colti.“
„Ja Coltil on see anne olemas,“ lisas Jason.
Honor ja Lexie vaatasid garaaži uue pilguga. Oo. Lihtsalt… oo.
Honor ütles: „Ma pole eluilmaski sellist garaaži näinud.“
„Sa peaksid nägema seda, mis ta Sullivanile tegi,“ kiitles Colt. „Ja Nathani palkonit.“
„Sullivan ja Nathan?“ elavnes Lexie huvi tundes.
„Teised naabrid,“ ütles Honor, enne kui Lexie jõudis veel midagi lisada. Ta tõmbas sõbra püsti, öeldes: „See oli tõesti suurepärane. Suur tänu teile, teile kõigile.“
Kui nad hakkasid pabertaldrikuid kokku korjama, võttis Colt töö üle. „Küll ma ise.“
Uskumatu. Honor polnud kunagi näinud nii viisakat noormeest. „Oled sa kindel?“
Poiss muigas, nähes välja nagu oma onu noorem versioon. „Kindel. See läheb lihtsalt prügikasti.“ Ta korjas kõik kokku ja sammus minema.
Honor pöördus Hogani poole. „Sa oled teda nii hästi kasvatanud.“
„Tänan. Ta on alati olnud lihtne laps. Arukas, sõbralik, tegutseb iseseisvalt.“
Jälle läksid Honori mõtted Colti emale. Kas temal oli sellise muljetavaldava noormehe kasvatamisel oma osa?
Hogan ütles: „Ma pean nüüd ka minema hakkama.“
„Tähtis kohtamine?“ Viisist, kuidas Lexie seda küsis, oli kõigile selge, et naine seda ei oodanud.
„Tegelikult,“ ütles Hogan, „jah.“
Püüdes vältida lõkkele löövat vaenulikkust, astus Honor oma sõbra ette. „Loodan, et me sind kinni
