„Arvan, et saan hakkama.“
Lexie noogutas haigutades. „Mina pean samuti minema hakkama.“
„Pead oma iluune tasa tegema?“
Honor peaaegu oigas… aga Lexie naeris jälle.
„Hea kild,“ ütles ta ja tõstis käe üles, jätmata Hoganile muud valikut kui plaksu lüüa. Jasonit aasis ta: „Vahe pole ainult välimuses, nagu ma aru saan.“
Jason kergitas kulmu. „Ei ole jah.“
Ilma seda kommenteerimata hakkas Hogan maja poole astuma.
„Noh.“ Honor jälgis, kuidas kõik lahkusid. Hogan sisenes majja tagauksest. Lexie kõndis üüriauto poole. Ja Cody polnud prügi viimast tagasi tulnud.
Ta oli Jasoniga kahekesi ja tundis seda iga oma keharakuga. Lootes, et see väga välja ei paista, astus ta sammu tagasi, seejärel teise. „Mina peaksin ka minema. Pean selle kaubiku täna õhtul ära viima ja oma auto tagasi saama. Pärast seda, kui olen Lexie koju viinud, pean poes käima. See võtab mul mitu tundi aega – siia tagasi sõita – ja mul on hommikuks vaja veel mõned asjad välja otsida.“
„Millised asjad?“
„Äratuskell, kohv ja riided, mis ma hommikul tööle minnes selga panen.“
Mees oli maha vaadanud, kui nad maja poole kõndisid, aga nüüd tõstis ta pea ja vaatas naisele otsa. „Sa lähed homme tööle?“
„Jah.“ Aga küsimus polnud selles, et ta pidi minema. „Ma teen nii palju tööd kui vähegi saan. On nii palju asju, mis ma majaga teha tahan, aga see kõik võtab raha.“ Raha, mida tal pole. See, mis ta on kogunud, läheb hädavajaliku peale, niisiis aitavad ületunnid maksta nende asjade eest, mida ta tahab.
„Sa oled kindlasti väsinud.“
„Natukene.“ Ta tegi oma valutavate õlgadega ringe, aga pidas vastu soovile sirutada. „Olen korraga elevil ja väsinud, ma ei tea, kas üldse magada saan.“
„Elevil?“
Elevuseks oli sada erinevat põhjust ja üks neist põhjustest seisis Honori ees. Jason Guthrie oli ilmselt kõige seksikam mees, keda ta oli kohanud. Ta sassis juuksed, tugevad näojooned, tumedad silmad, ja keha… Jah. See keha oli kindlasti oluline.
Aga naisele meeldis ka mehe keskendunud pilk, see, kuidas ta lahkelt oma vennapojale naeratas, ja julge siirus. See siirus oli pisut terav, sest ta mõtles ilmselt, et Honor on tema jaoks liiga tasemel. Aga ta oli andnud ja teinud, mida suutis, et teha ta sissekolimine lihtsamaks.
Kuidas sai Honor teda mitte imetleda?
Loomulikult ei öelnud ta mehele midagi sellist ja rääkis seda, mis loodetavasti kinnitaks mehele, et ta oli seal selleks, et jääda. „See kolimine, maja – nüüd, kui see on ametlikult minu ja ma olen siin, mõlgub mul meeles miljon asja. Mida teha kõigepealt, kui palju mul läheb raha vaja, kuidas seda kõike teha ja millal.“ Unustanud hoida distantsi, sosistas ta: „Täna õhtul võib-olla ma lihtsalt tantsin ringi ja naudin seda kõike.“
„Tõesti? Kuna sul pole kardinaid, võib see huvitav olla.“
Honori nägu hakkas tulitama. „Pärast seda, kui aknad on kaetud, siis tantsin.“
Mehe huuled kõverdusid lõbustatult. „Tujurikkuja.“
Nende õlad puutusid kokku ja Honorit tabas elektrilöök. Ta astus sammu kõrvale, et seda enam ei juhtuks. Pea meeles, et ta tahab, et sa ära läheksid. Pea meeles, et ta tahab, et sa ära läheksid. Pea meeles…
„Ma saan aru,“ ütles Jason. „Esimene öö oma kodus.“ Kulmu kergitades lisas ta: „Ja kardinad poleks üldse paha mõte. Või pane vähemalt lina või midagi akna ette.“
Võib-olla, mõtles Honor, ei suhtu mees temasse kui naabrisse üldse nii halvasti, kui ta oli arvanud.
Jäädes seisma maja kõrval õues, mis oli muust piirkonnast eraldi, vaatas Honor mehele otsa. Üpris kõrgele tuli vaadata, sest mees oli temast palju pikem.
Jason peatus samuti, ilme tähelepanelik.
Honor poleks tohtinud seda küsida, aga pidi seda tegema. „Kui me esimest korda kohtusime… kui ma su prügikasti pikali lõin?“
„Ma ütlesin sulle, et sellest pole midagi.“
„Ma tean, aga… kas sa sellepärast muudkui vahidki mind?“
Need imelised tumedad silmad hellitasid naise nägu. Mees vaatas Colti poole ja seejärel seda, kuidas Lexie ronis kaubikusse istuma.
Lõpuks pööras ta pilgu tagasi Honorile ja selle mõju lõi naisel hinge kinni.
„Sellepärast,“ ütles mees tasa, „et sa oled kütkestav.“
Ilma et Honor oleks sellele mõelnud, silitas ta oma hobusesaba ja lükkas paar lahtitulnud juuksesalku kõrva taha. „Mm, tänan. Aga ma olen täna nii korratu.“
Mehe pilk soojendas teda. „Korratu ja korrast ära on kaks erinevat asja.“
See madal hääl pani ta pulsi kiiremini lööma. Honor polnud meeste komplimentidega harjunud ega teadnud, kuidas vastata, niisiis ta lihtsalt noogutas ja ütles: „Hästi.“
Naeratus libises üle mehe suu, enne kui ta tõsines. „Ja ma tunnen selle ka ära, kui kellegagi on igavene häda.“
Naine ajas lõua ette. „Häda?“
„Sinuga.“
„Minuga?“ See kõlas nagu piiksatus.
„Sa ei sobi siia, Honor Brown. Kohe üldse mitte.“
Vihahoog aitas, et ta hääl ei väriseks. „Mida see peaks tähendama?“
„Teatud tüüpi inimene kolib siia. Mitte lihtsalt siia piirkonda, vaid sellesse konkreetsesse majja. Peamiselt üksikud mehed, kes saavad endaga hakkama. Mehed, kellel on teatud oskusi, aega ja võimekust teha ära vajalikud tööd. Keda me tavaliselt ei näe, on noored naised…“
„Ma olen kakskümmend üheksa!“
„… kes on täiesti üksi ja loovad siia kodu.“
Honoril oli valus seda kuulda, sest mehel oli õigus – igas mõttes oli ta nüüd üksi. Tal oli Lexie, aga see polnud seesama kui kallim või perekond, kes hooliks.
„Sa oled omadega sees,“ rääkis mees edasi. „See töö, mida tuleb teha, on ka mehe jaoks hirmutav, aga naisele? Eriti sellisele kui sina?“
Seksikas – ja seksist. Honor ajas selja sirgu. „Nagu mina?“
„Väike,“ selgitas mees. „Pehme.“
„Ma pole selline.“
„Oled küll. Kodu mängida on ju väga tore…“
„Ma ei mängi.“ Honor oli selle kõige suhtes surmtõsine. Pidi olema.
„… aga selleks läheb
