kui võimalik tagasi Ashedoni villasse, enne kui keegi mõnest mööduvast kaarikust sind ära tunneb.“
Kui Faith ikka veel vastu oli, tabas Daviet tõeliselt vastumeelne mõte. „Sa… sa ju usaldad mind, et ma ei tee sulle liiga, kas pole, Faith?“
Faith ohkas pikalt ja sügavalt, mis veelgi enam Davie südant rebis. „Muidugi ma usaldan sind, Davie. Hea küll, otsi meile troska. Ja sa ei pea minust kinni hoidma. Ma ei jookse uuesti minema.“
Rohkem sõnagi lausumata kõndis Faith Davie kõrval edasi. Energia, mis oli tema pagemisele kütust andnud, oli temast justkui välja valgunud; pea langetatud, õlad längus, ta nägi välja… löödud ja kurnatud.
See oli hea, et Davie pidi keskenduma võimalusele, et mõni tuntud kõrgseltskonna liige võib iga hetk mööda sõita, muidu poleks ta ehk suutnud vastu panna tugevale soovile Faith sülle võtta ja teda kanda. Pärast veel mõnda minutit erksat kõndimist saabusid nad troskade peatuspaika, kus oli õnneks üks sõiduk ootamas. Suutmata ikka veel päriselt uskuda, et ta saadab oma Faithi – ei, lesestunud krahvinna Ashedoni, parandas ta end, mitte oma –, aitas ta naise troskasse ja juhatas ta tahapoole istmele.
Ta koputas paneelile, et juhile sõidu alustamiseks märku anda ja vaatas uuesti krahvinnale otsa. „Kas sinuga on kõik korras? Nad ei teinud sulle viga? Kuidas su põlvedega on? Sa kukkusid üsna kõvasti.“ Kui need mehed on Faithile viga teinud, otsib ta nad üles ja rebib jäse jäseme haaval tükkideks.
„Ei,“ vastas Faith tasase häälega. „Ma olin hirmul ja raevunud; minu kätt väänati, aga ma sain vaid sinikad. Ma arvan, et virutasin neile isegi mõne korra.“
„Jumal tänatud selle eest! Enne kui me tagasi Berkeley Square’ile jõuame, kas sa võiksid mulle rääkida, mis põhjusel sa sel kellaajal üksi tänaval olid?“
„Kas sa võiksid mul lasta lihtsalt tagasi minna ja säästa mind seletuste andmisest?“
Davie silmitses ta profiili kaarikulampide valguses. „Ma ei taha urgitseda. Aga leida sind üksi, praktiliselt keset ööd – noh, see on häiriv. Midagi on valesti. Ma tahaksin aidata seda parandada, kui ma saan.“
Davie ahastus suurenes veelgi, kui tema märkus taas Faithile pisarad silma tõi. „Ah, Davie. Sa oled alati tahtnud kõike paremaks muuta, kas pole? Sa tunned sundi kõike parandada – valitsust, parlamenti, ühiskonda. Aga seda pole võimalik parandada.“
Faith nägi välja nii kurnatud ja õnnetu, et Davie igatses teda oma käte vahele tõmmata. Selles polnud midagi uut; ta oli ihanud Faithi hoida nende esimesest kohtumisest saadik, enam kui kümne aasta eest. Markii vennanaisena oli Faith olnud sama kättesaamatu nagu praegu krahvi lesena.
See polnud kahjuks Daviet takistanud temasse armumast ega teda armastamast kõigi nende aastate vältel.
„Mis juhtus?“ küsis Davie vaikselt. „Mis sind nii endast välja viis, et sa keset ööd põgenema pidid?“
Faith vaikis edasi, tema ilme polnud mitte ainult kurnatud, vaid peaaegu… meeleheitlik. Kuni Davie kõhkles, soovides ühest küljest Faithi privaatsust austada, ent tundes teisalt sundi teha korda kõik, mis naise universumis valesti oli, kehitas Faith õlgu. „Ma võin sulle ju vist sama hästi ka rääkida. See polnud siiski mingi tobe kihlvedu, kui sa seda mõtled.“
„Ma olen kindel, et see polnud nii. Sa võisid tütarlapsena olla elav ja muretu, ent sa polnud iial ajudeta tobu ega hulljulge.“
„Kas ma olin elav ja muretu? Ehk kunagi olingi. Sellest on nii kaua möödas.“
Tema tuhm hääl ja elutud silmad paisutasid Davie mure veelgi suuremaks. Need kaks ebatavalist sõpra olid küll lahku kasvanud nende aastate jooksul, mis olid möödunud nende kohtumise idüllilisest suvest, mil Davie oli kakskümmend ja oma esimeses ametis Sir Edward Greavesi sekretärina ning Faith oli kuldsete kiharatega kuueteistaastane haldjas, kes oli oma nõol, Sir Edwardi naisel, pikemalt külas. Ent isegi neil kordadel, mil Davie Faithi pärast tema abiellumist kohanud oli, oli tema silmades olnud siiski see soojus ja elurõõm, mis olid Davie südame nende esimesel kohtumisel võitnud.
„Sa olid muretu,“ kinnitas Davie. „Mis muudab fakti, et ma su üksi tänavalt transporti otsimast leidsin, veelgi murettekitavamaks. Mis sind küll selleni viis?“
„Ashedoni surmast saati – muide, tänan sind lahke kaastundeavalduse eest – on tema ema, lesestunud krahvinna, rääkinud aina sellest, kuidas ta peab „vaest noort krahvinnat ja tema armsaid poisse“ toetama ja hoolitsema selle eest, et „traagiline noor krahv“ saaks vajaliku seisusekohase õpetuse. Kuu aega tagasi tegi ta oma ähvarduse teoks ja kolis tagasi Ashedoni villasse. Ta on seda juba aastaid teha tahtnud, aga kuigi ema Ashedoni narruseni armastas, teadis krahv, kui sekkuv ema on, ega lubanud seda. Nagu sellest vähe oleks, et ma pean taluma teiste ühiskonna matroonide magusalt põlglikke kommentaare kõigil nendel igavatel, läägetel õhtutel, mida ma vihkama olen hakanud! Nüüd pean ma lisaks iga päev lese väikluse ja kriitikaga elama. Ja kui ma täna õhtul läksin tema saatjana peole, kuhu ta tingimata minna tahtis, avastasin ma, et tema noorem poeg, minu mehevend lord Randall, oli seal. Ta tabas mind üksi koridorist, kui ma olin teel daamide puhketuppa, ja püüdis vägisi suudelda ning siis mulle aitas. Ma teadsin, et lesk pole valmis lahkuma ega usuks oma kallist pojast iial midagi halba, seega polnud mul lootustki teda veenda, et ta kaariku laseks kutsuda. Ent sinna jäämine oli talumatu ja ma otsustasin Oxford Streeti poole kõndida ja troskat otsida.“
Ta ohkas vaikselt ja selle ohke kurbus lõhestas Davie südant. „Ashedon ja tema lõbutüdrukud olid niigi kohutavad ja nüüd veel see. Mõnikord mulle tundub, et ma ei suuda seda enam taluda.“
Davie süda valutas õrna hinge pärast, kelle tütarlapselikud unistused armastusest ja hellitustest olid abikaasa ükskõiksuse tõttu aeglaselt puruks tambitud, jättes ta üksildase ja hüljatud naisena lõksu. Nagu ka Davie oli oma positsioonil lõksus, võimetuna teda aitama.
Ta sai vaid alati sõber olla.
Davie kohkumuseks hakkasid pisarad, mida ta enne Faithi ripsmetel näinud oli, vaikselt mööda põski alla libisema. Faith tõstis käe, proovides neid varjata, ja keeras pea ära.
Ja siis, kuidagi, oli Faith ta käte vahel, surutud ta rinna vastu. Faith klammerdus ta külge ja Davie hoidis teda kõvasti, olles peaaegu valmis õnnistama röövleid, kelle käest ta Faithi päästnud oli, sest selle vahejuhtumita poleks ta iial kogenud imet, milleks oli Faithi hoidmine oma käte vahel. See oli tõeks saanud unistus; oh, kaugelt parem kui ükskõik milline unistus, tunda Faithi pehmust enda vastu surutuna, tema lavendlilõhna oma ninasõõrmetes, ta siidiseid blonde lokke oma lõua all. Ta oleks võinud sellel hetkel surra ja rahul olla, sest ta ei saa taevale iial lähemale.
Ja kuigi ta keha põles ihast Faithi täielikult omada, tõrjus ta selle mõtte. Ta polnud iial isegi sellisel määral õndsust osanud oodata; ta ei küsiks enamat.
Paratamatult ja liigagi ruttu võttis Faith end taas kokku ja tõmbus eemale.
Davie lasi ta lahti, kuigi ei soovinud muud kui vaid teda igavesti hoida, see oli kõige raskem asi, mida ta kunagi tegema oli pidanud.
„Vabandust,“ ütles Faith karedalt. „Ma pole tavaliselt nii tujutu.“
„Ära vabanda. Ma olen vaid rõõmus, et olin siin ja sain sulle sõbrana toeks olla.“
„Minu sõber. Mul on neid vähe. Ma püüdsin täna õhtul ettevaatlik olla, ma kinnitan sulle! Ma arvan… Ma arvan, et ma olin liiga väsinud ja sügavalt mõtteis,
