et ta on markiiga parlamendi tõttu linnas. Poisid võiksid oma nõbudega paremini tuttavaks saada?“
Davie vaatas rääkides uuesti alla nende nüüd lahusolevatele kätele, justkui oleks ta sama palju kui Faith kahetsenud, et pidi selle ühenduslüli nende vahel katkestama.
Faith sundis end taas Davie sõnadele keskenduma ja vastas: „Hetkel pole nad tuttavadki. Ma isegi ei tea, kas Sarah on Londonis; ta võib ikka veel maal olla.“ Faith tõmbas näo krimpsu. „Tal veab. Asi, mida ma krahvinnaks olemise juures kõige rohkem olen vihanud, on Londonis lõksus olemine, kaugel „vanamoodsast“ maakohast, mida Ashedon põlgas ja mina nii väga armastasin.“
Davie noogutas. „Ma nagu mäletaksin, et sul oli kalduvus põlvpükstes ratsutada ja puude otsa ronida.“
See meenutus tõi Faithi näole naeratuse. „Jah. Meil oli kombeks selle suure kuuse otsa ronida nõbu Joanna aias ja mina lugesin sulle luulet. Ma mäletan ka mõnda varahommikust võidujooksu hobustel, enne kui Joanna teada sai ja sundis mind väärikamas tempos külgsadulal ratsutama.“ Ta tundis muretut minevikku meenutades üha paisuvat nostalgiat. „Kuidas ma küll seda aega igatsen,“ ütles ta vaikselt.
„Väldi minevikku vaatamist sellega, et rajad midagi paremat, mida oodata,“ soovitas Davie vaikselt.
Faith vaatas talle otsa ja nägi, kuidas kirg mehe silmis varjus kaastunde taha. „Nagu sina riigi heaks teed.“
„Nagu sina enda heaks saad teha. Sa oled nüüd vaba, Faith. Vaba uut tulevikku looma, nii nagu sina otsustad.“
Ja mida ta valiks, kui ta oleks täiesti vaba? Iha tärkas taas, tugeva ja pakilisena. Mis siis, kui ma ütleksin, et tahan sind, praegu?
Aga muidugi ta ei öelnud seda. „Ma võin olla vabam,“ vastas ta. „Aga elades lesega ja kaitstes poegade tulevikku, ei vabane ma iial täielikult krahvinnaks olemise varjust. Ma pole iial tõeliselt vaba, et valida vaid seda, mida mina tahan.“
Faith silmitses Daviet, soovides, et mees taipaks seda, mida ta välja öelda ei saanud. Ehk ta mõistiski, sest Davie näoilme kivistus, varjates igasuguse vastuse, mida Faithi vastus temas äratas.
„Siis, nagu parlamendiski, pead sa tegema parima opositsiooniga parima võimaliku kokkuleppe, et kõik saaksid edasi minna. Sellest rääkides, ma pean kahjuks tagasi minema.“
Terav kahetsusetorge tekitas Faithis soovi vastu vaielda. Ta surus selle maha ja ütles: „Muidugi. Sind ootab tähtis töö. Mis kinnitab taas, kui triviaalsed on minu väikesed probleemid. Kuidas ma küll tahaksin, et saaksin vaadelda, kuidas sa neid tõelisi, olulisi muutusi ellu viid!“
„Riigi tuleviku jaoks pole midagi olulisemat kui see, et sa oma poisse korralikult kasvatad! Aga kui sa oled huvitatud kuulama mõningaid vestlusi reformieelnõu teemal, siis leedi Lyndlington on ikka veel oma isale võõrustajaks. Ma olen kindel, et ta kaasaks sind rõõmuga ühele oma vestlusõhtutest. Kui see toimub markii juures, siis ma ei usu, et lesk saaks sinu osalemisele vastu olla. Kas ma palun leedi Lyndlingtonil sulle kutse saata?“
Oh, kui tore oleks veeta õhtu inimeste seltsis, kes räägivad tähtsatest ideedest, kus riigimeeste ja diplomaatide seas eiratakse seltskonnas viibivat naist, kelle arvamused ei oma suurt väärtust. Kus ta saaks vaikselt istuda ja lihtsalt vaadelda. Ja põgeneda, üheks õhtuks, kõigi väiklaste probleemide eest, mis teda igapäevaselt torkisid.
„See kõlab põnevalt, aga… kas sina oleksid ka seal? Sellisel intellektuaalide kogunemisel osalemine võib olla üsna hirmutav, kui tunned kohalolijaid vaid põgusalt.“
„Ma olen kindel, et sa oled enamikku neist mitmesugustel seltskonnaüritustel juba kohanud. Aga jah, kui see teeks olukorra sinu jaoks lihtsamaks, siis ma võiksin hoolitseda selle eest, et ka mind kutsutakse.“
„Siis ma jumaldaksin seda! Kui sa oled kindel, et leedi Lyndlington ei pea mind kutse küsimise tõttu häbematuks? Ma olen teda muidugi kohanud, aga ma ei saa teda kindlasti sõbraks nimetada.“
„Ma usun, et ta oleks sinu seltskonna üle rõõmus, aga ma küsin. Nüüd peaksime aga ilmselt ka sinu tagasi viima. Kas ma saadan sulle teate, kui olen leedi Lyndlingtoniga rääkinud?“
Faith heitis pilgu kellale ja märkas enda üllatuseks, et nad olid juba mõnda ega lobisenud. „Jah, mina peaksin samuti minema. Ma tahaksin selleks ajaks kodus olla, kui mu ämm pargist naaseb ja usutlemisega alustab.“
Faith ei tahtnud nende kohtumist sugugi lõpetada ja sundis end püsti tõusma. „Kuidas ma küll saaksin sind piisavalt tänada? Sa päästsid mu mitte ainult ühe, vaid kaks korda ja pakkusid mulle siis põneva õhtu ootuse.“
„See teeb mulle tohutult rõõmu, kui saan sulle põnevust pakkuda.“
Faithi pilk sööstis Davie näole ja kuigi see muutis silmanähtava kahemõttelisuse tõttu kergelt värvi, ei vabandanud ta ega võtnud ka märkust tagasi. Ta lihtsalt vaatas Faithi, pakkudes talle veel ühe kirgliku pilgu, enne kui taas maski taha varjus.
Erutus naasis äkiliselt. Kui kergesti võis Faith endale ette kujutada, millist õnne mehe „pakkumine“ talle tuua võiks!
Ta tahtis lahkusega vastata, kinnitada, et ta mõistab ja jagab seda kirge. Ent ta oli flirtimise alal nii kogenematu, et enne kui ta jõudis mõne nutika vihjava märkusega lagedale tulla, ütles Davie: „Ma loodan, et sa naudid poliitilist õhtut lord Witlow’ juures pooltki nii palju kui mina olen seda vestlust nautinud. Ma saadan sulle teate kohe, kui olen leedi Lyndlingtoniga rääkinud.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
