vestluses sai selgeks, et Jilli perekond põhjendas isa tõrjuvust tütre suhtes sellega, et ta oli tahtnud poega, aga saanud tütre. Seda lihtsat seletust ta külmusele oma lapse vastu oli neil kõigil, sealhulgas Jillil, hoopis kergem omaks võtta kui tõde. Pärast üsnagi pikka aega teraapias käimist sai Jill aru, et ta isal ei olnud lähedasi emotsionaalseid sidemeid mitte kellegagi ja et ta oli täiesti võimetu väljendama soojust või armastust või heakskiitu kellelegi oma lähikonnas. Alati olid olnud „põhjused” ta emotsionaalsele tagasitõmbumisele – nagu tülid ja vaadete lahkuminekud – või paratamatud tõsiasjad nagu näiteks see, et Jill on tüdruk. Iga pereliige eelistas pigem tunnistada need põhjused tõelisteks kui uurida, miks nende suhted isaga on kogu aeg nii külmad.
Jilli jaoks oli tegelikult raskem omaks võtta, et ta isa oli sisemuses võimetu armastama, kui jätkata oma enesesüüdistusi. Niikaua, kui viga oli temas, oli lootust, et ühel päeval ehk suudab ta end muuta piisavalt, tegemaks teoks muutust ka isas.
See kehtib meie kõigi kohta – kui juhtub midagi emotsionaalselt valusat ja me ütleme endale, et see on meie süü, ütleme tegelikult, et me suudame seda kontrollida: kui meie muutume, siis valu lõpeb. See dünaamika peitub suurema osa liigarmastajate enesesüüdistuste taga. Süüdistades iseend, hoiame kinni lootusest, et me suudame välja mõelda, mida me teeme valesti, ja selle vea ära parandada, kontrollides sel moel olukorda ning lõpetades valu.
Jilli seesugune käitumismall sattus selgesse valgusvihku õige varsti järgnenud seansi ajal, kui ta kirjeldas oma abielu. Halastamatult kütkestatuna kellestki, kellega ta võiks taasluua oma isaga veedetud lapsepõlveaastate emotsionaalselt võõrdunud kliima, oli abielu talle võimalus püüda jälle võita teenimata jäänud armastust.
Kui Jill jutustas, kuidas ta kohtas oma abikaasat, mõtlesin kolleegilt kuuldud aforismile: „Näljane inimene on halb ostja.” Meeleheitlikult näljas armastuse ja heakskiidu järele ning harjunud tõrjumisega, mida ta siiski kunagi selleks ei nimetanud, oli Jill määratud Pauli leidma.
Ta jutustas: „Me kohtusime baaris. Ma pesin pesumajas oma riideid ja läksin mõneks minutiks kõrvalmajja, ühte väikesesse räpasesse söögikohta. Paul mängis piljardit ja küsis, kas ma tahan mängida. Ma ütlesin muidugi, ja nii see algas. Ta kutsus mind välja. Ma ütlesin ei, sest ma ei käi väljas meestega, keda olen baaris kohanud. Noh, ta tuli mulle pesumajja järele ja rääkis minuga ikka edasi. Lõpuks andsin ma talle oma telefoninumbri ja järgmisel õhtul läksime välja. Te kindlasti ei usu nüüd, aga me jõudsime selleni, et kahe nädala pärast elasime koos. Tal ei olnud kuskil elada ja minul oli vaja oma korterist välja kolida, niisiis üürisime koos korteri. Mitte miski ei olnud kuigi suurepärane – ei seks ega koosolemine ega midagi. Aga aasta pärast hakkas mu ema närvitsema, mis edasi saab, ja siis me abiellusime.” Jill raputas jälle oma lokke.
Hoolimata sellest juhuslikust algusest muutus ta varsti sundkäitujaks. Kuna Jill oli üles kasvanud, püüdes heastada kõike, mis oli valesti, tõi ta loomulikult selle mõtlemis- ja käitumismalli oma abiellu kaasa.
„Ma püüdsin nii väga. Ma tahan öelda, et ma tõesti armastasin teda ja olin otsustanud panna ta mind vastu armastama. Ma tahtsin olla täiuslik naine. Ma tegin süüa ja koristasin nagu hull ja ma püüdsin ka koolis käia. Tema ei töötanud kaua aega. Ta lihtsalt oleskles või kadus mitmeks päevaks korraga. See oli põrgu – oodata ja olla teadmatuses. Aga ma õppisin mitte küsima, kus ta oli, sest…” Ta häbenes, niheledes toolil. „Mul on raske seda tunnistada. Ma olin nii kindel, et suudan panna kõik muutuma, kui vaid küllalt pingutan, aga vahel sain vihaseks, kui ta ära kadus, ja siis ta lõi mind. Ma pole kunagi varem kellelegi sellest rääkinud. Mul on alati nii häbi olnud. Ma lihtsalt ei näinud end kunagi niiviisi, saate aru? Ma ei näinud end kellenagi, kes laseb end lüüa.”
Jilli abielu lõppes, kui mees leidis ühel pikemal kodust äraolekul teise naise. Hoolimata sellest, milliseks agooniaks oli abielu muutunud, tundis Jill end hävitatuna, kui Paul lahkus. „Ma teadsin, et ükskõik, kes see naine oli, oli ta kõik, mida mina polnud. Ma sain tegelikult aru, miks Paul mu maha jättis. Ma tundsin, et mul ei ole midagi pakkuda ei talle ega kellelegi teisele. Ma ei süüdistanud teda, et ta ära läks. Ma ju ise ka ei suutnud ennast välja kannatada.”
Mu töö Jilliga pidi aitama tal mõista haigusprotsessi, kuhu ta oli nii kauaks sukeldunud, ta narkootilist sõltuvust nurjumisele määratud suhetest emotsionaalselt ligipääsmatute meestega. Jilli käitumise sõltlaslik aspekt on sarnane uimastite narkootilise kasutamisega. Iga suhte alguses oli esialgne kõrgendatud meeleolu, eufooria ja erutustunne, mil ta uskus, et lõpuks võiksid rahuldatud saada ta sügavaimad vajadused armastuse, tähelepanu ja emotsionaalse turvalisuse järele. Seda uskudes muutus Jill üha rohkem ja rohkem sõltuvaks sellest mehest ja suhtest, et üldse end hästi tunda. Siis, nagu narkomaan, kes peab kasutama uimastit üha rohkem, sest see avaldab vähem mõju, tõmbas teda suhet tarbima üha rohkem, kuna ta leidis selles vähem rahuldust ja soovide täitumist. Püüdes kramplikult kinni hoida sellest, mis kunagi oli tundunud nii imeline, nii paljutõotav, ümmardas Jill orjalikult oma meest, vajades rohkem kontakti, rohkem julgustust, rohkem armastust, saades seda kõike aga vähem ja vähem. Mida halvemaks olukord muutus, seda raskem oli tal lasta asjadel minna. Ta ei suutnud lõpetada.
Esimest korda minu juurde tulles oli Jill 29aastane. Ta isa oli olnud seitse aastat surnud, ent ta oli ikka kõige tähtsam mees Jilli elus. Kõigis suhetes teiste teda kütkestavate meestega suhtles ta tegelikult oma isaga, ikka veel nii väga pingutades, et võita armastust sellelt mehelt, kes iseenda probleemide tõttu ei suutnud seda pakkuda.
Kui meie lapsepõlvekogemused on eriti valusad, kipume tihti ebateadlikult taaslooma samalaadseid olukordi läbi kogu oma elu, lootes kord saavutada meisterlikkust nendega toimetulekul.
Kui me, näiteks nagu Jill, armastasime ja vajasime vanemat, kes meile armastavalt ei vastanud, alustame täiskasvanueas sageli suhteid samasuguse inimesega või paljude sellistega, püüdes „võita” vana võitlust armastuse eest. Jill isikustas seda dünaamikat, tundes külgetõmmet aina järgmise ja järgmise sobimatu mehe poole.
On üks vana nali lühinägelikust mehest, kes on hilisööl oma võtmed ära kaotanud ning otsib neid tänavalaterna valguslaigus. Möödakäija pakub otsimisel abi ja küsib: „Kas olete kindel, et te nad just siin kaotasite?” Mees vastab: „Ei, aga siin on valge.”
Jill, nagu see meeski, otsis seda, mis ta elus puudus, mitte sealt, kus oleks olnud mingit lootust seda leida, vaid sealt, kus temal kui liialt armastaval naisel oli kõige kergem otsida.
Me uurime kogu selle raamatu jooksul, mis on liialt armastamine, miks me seda teeme, kus me seda õppisime ja kuidas muuta meie armastus tervemaks suhtlemisviisiks. Vaadakem veel kord liialt armastavate naiste iseloomulikke jooni, seekord ükshaaval.
1. Sa oled pärit mittetoimivast kodust, kus su emotsionaalseid vajadusi ei rahuldatud.
Võibolla parim moodus sellest tunnusest arusaamiseni jõuda on alustada esmalt selle teisest poolest: „…kus su emotsionaalseid vajadusi ei rahuldatud.” „Emotsionaalsed vajadused” ei käi ainult su armastuse- ja hellusevajaduse kohta. Kuigi see aspekt on tähtis, on veelgi otsustavam tõsiasi, et su tajusid ja tundeid suuremalt jaolt pigem ignoreeriti ja eitati kui tunnistati ja väärtustati.
Näide. Vanemad tülitsevad. Laps kardab. Laps küsib emalt: „Miks sa isa peale kuri oled?” Ema vastab: „Ma ei ole kuri”, kuigi näeb välja vihane ja mures. Nüüd tunneb laps segadust, kardab veelgi rohkem ja ütleb: „Ma kuulsin, et sa karjusid.” Ema käratab vihaselt: „Ma ütlesin sulle, et ma ei ole kuri, aga ma saan kurjaks, kui sa kohe ei lõpeta!” Laps tunneb nüüd hirmu, segadust, viha ja süütunnet. Ta vanem on talle mõista andnud, et ta sai valesti aru, aga kui see on tõsi, kust siis tuleb see hirm? Laps peab nüüd valima, kas
