lubatud oma tundeid väljendada”;
leida talle töö.
See on ainult osaline nimekiri aitamismoodustest. Me küsime harva, kas see, mida me tema heaks teeme, on üldse sobilik. Tegelikult me kulutame palju aega ja energiat, püüdes välja mõelda uusi lähenemisteid, mis võiksid anda parema tulemuse kui need, mida oleme juba proovinud.
6. Harjunud armastuse puudumisega isiklikes suhetes, oled sa valmis ootama, lootma ja veelgi rohkem pingutama, et olla meele järele.
Kui mõni teine inimene teistsuguse elulooga leiaks end meie olukorras, oleks ta võimeline ütlema: „See on kohutav. Ma ei kavatse seda rohkem taluda!” Kuid meie oletame, et kui sellest pole kasu ja me pole õnnelikud, siis ilmselt pole me veel küllalt teinud. Me näeme käitumise igas nüansis võimalikku märki, et partner on lõpuks muutumas. Me elame lootuses, et homne on teistsugune. Oodata, et tema muutuks, on tegelikult mugavam, kui muuta iseend ja oma elu.
7. Sa oled kõigis suhetes valmis kandma hoopis rohkem kui 50 protsenti vastutusest, süüst ja häbist.
Tihti olid neil, kes on pärit toimehäirega kodust, vastutustundetud, lapsikud ja nõrgad vanemad. Me kasvasime kiiresti üles ja saime pseudotäiskasvanuteks ammu enne seda, kui olime valmis kandma selle rolli koormat. Kuid meile meeldis see võim, mille perekond ja teised meie kätte andsid. Täiskasvanuna usume, et suhete laabumine oleneb meist, ning valime sageli vastutustundetu, süüdistava partneri, kes omalt poolt süvendab tunnet, et tõesti on kõik meie teha. Me oleme koormakandmise asjatundjad.
8. Su enesehinnang on kriitiliselt madal ja sügaval sisimas sa ei usu, et vääriksid õnne. Pigem usud, et pead õiguse elu nautida välja teenima.
Kui meie vanemad ei suutnud pidada meid oma armastuse ja tähelepanu vääriliseks, kuidas me võiksime uskuda, et me tõesti oleme toredad, head inimesed? Väga vähesed naised, kes armastavad liiga palju, on oma olemuse sügaval sisimas veendunud, et nad on väärt armastama ja armastatud olema lihtsalt seetõttu, et nad on olemas. Me usume selle asemel, et peidame endas kohutavaid puudusi ja vigu ning et peame nende heastamiseks tegema kõvasti tööd. Me elame süütundes oma puudujääkide pärast ja hirmus, et need tulevad avalikuks. Me teeme väga, väga ränka tööd, et näida headena, sest me ei usu, et seda oleme.
9. Sul on meeleheitlik vajadus kontrollida oma mehi ja suhteid, kuna sa kogesid lapsepõlves vähe turvatunnet. Sa maskeerid oma jõupingutusi inimesi ja olukordi oma kontrolli all hoida kui „abivalmidust”.
Elades mingis kaootilisemas mittetoimivas kodus, kus esineb näiteks alkoholismi, vägivalda või intsesti, tunneb laps paratamatult paanikat kontrolli kaotuse pärast perekonnas. Inimesed, kellest ta sõltub, pole tema jaoks lähedased, sest nad on liiga haiged, et teda kaitsta. Tegelikult on selline pere tihti rohkem ohu ja kannatuse kui turvalisuse ja kaitse allikas, mida laps vajaks. Kuna sedalaadi kogemus on nii purustav, nii lämmatav, püüavad need, kes on sel moel kannatanud, hüvesid ümber jagada. Tugev olles ja teisi abistades püüame end kaitsta paanika eest, mis tuleneb teiste armust elamisest. Meil on vaja olla inimestega, keda me saame aidata, et tunda end turvaliselt ja olukorda kontrollida.
10. Suhetes oled sa märksa rohkem kontaktis oma unistustega, kuidas kõik võiks olla, kui oma tegeliku olukorraga.
Kui me armastame liiga palju, elame fantaasiamaailmas, kus mees, kellega me oleme nii õnnetud või nii rahulolematud, on muutunud selleks, kelleks ta võib meie veendumuse kohaselt saada ja tõepoolest saabki meie abiga. Kuna me teame väga vähe sellest, kuidas suhtes õnnelik olla, ja me oleme harva kogenud, et keegi, kellest me hoolime, rahuldab meie emotsionaalseid vajadusi, on fantaasiamaailm meile kõige kättesaadavam koht, kus saada seda, mida tahame.
Kui meil oleks juba mees, kes oleks kõik, mida me oleme tahtnud, milleks oleks tal meid vaja? Ja kogu sellel andel (ja sundusel) aidata poleks mitte kuskil tegutseda. Suurem osa meie olemusest oleks rakenduseta. Niisiis valime mehe, kes ei ole selline, nagu me tahaksime – ja unistame edasi.
11. Sa oled sõltuv meestest ja hingevalust.
Stanton Peele’i raamatu „Armastus ja sõltuvus” autori sõnutsi on „sõltuvuskogemus see, mis nihutab inimese teadvust ja leevendab valuvaigistina ängistustunnet ja valu. Tõenäoliselt pole meie teadvuse nihutamiseks miski sama hea kui teatud tüüpi armusuhe. Sõltlaslikku suhet iseloomustab igatsus teise inimese turvalise kohaloleku järele, mis annab eneseusaldust… Teiseks kriteeriumiks on, et see võtab inimeselt võime pöörata tähelepanu oma elu teistele külgedele ja nendega tegeleda”.
Me kasutame oma klammerdumist mehe külge, keda armastame, et vältida valu, tühjust, hirmu ja viha. Me kasutame oma suhteid nagu narkootikume, et vältida vaikselt üksi iseendaga istumist. Mida valulisem on meie suhtlemine oma mehega, seda suuremat irdumist ta meile võimaldab. Tõeliselt kohutav suhe täidab meie jaoks lihtsalt sama funktsiooni, mida väga tugev uimasti. Ilma meheta, kellele keskenduda, satume võõrutussündroomi, sageli paljude samalaadsete füüsiliste ja emotsionaalsete sümptomitega, mis kaasnevad tegeliku narkootikumidest võõrutamisega: iiveldus, higistamine, külmavärinad, vapped, edasi-tagasi sammumine, sundmõtted, depressioon, unetus, paanika- ja ängistushood. Püüdes neid sümptomeid leevendada, pöördume tagasi oma viimase partneri juurde või otsime meeleheitlikult uut.
12. Sul võib olla nii biokeemilisi kui ka emotsionaalseid eeldusi uimastite, alkoholi ja/või teatud toitude, tavaliselt magusa, kuritarvitamiseks.
See kehtib eriti nende liialt armastavate naiste kohta, kes on mingi aine kuritarvitajate tütred. Kõik naised, kes armastavad liiga palju, kannavad selliste kogemuste emotsionaalset koormat, mis võib viia neid uimastavate ainete kuritarvitamiseni, et põgeneda oma tunnete eest. Kuid millestki sõltuvate vanemate lastel on ka kalduvus pärida geneetiline eeldus sõltuvuse väljaarendamiseks.
Võibolla seepärast, et rafineeritud suhkur on oma molekulaarse struktuuri poolest peaaegu identne etüülalkoholiga, kujuneb nii paljudel alkohoolikute tütardel magusasõltuvus ning neist saavad neurootilised ülesööjad. Rafineeritud suhkur pole toit, vaid uimasti. Tal ei ole toiteväärtust, ainult tühjad kalorid. Ta võib muuta saatuslikult ajukeemiat ning on paljude inimeste jaoks äärmiselt sõltuvust tekitav aine.
13. Tundes tõmmet inimeste poole, kellel on lahendamist vajavaid probleeme, või olles segatud olukordadesse, mis on kaootilised, ebakindlad või emotsionaalselt valusad, hoidud sa keskendumast iseenda eest vastutamisele.
Kuigi me oleme väga osavad intuitiivselt mõistma, mida keegi teine tunneb, ning välja mõtlema, mida keegi teine vajab või tegema peaks, ei ole me kontaktis oma tunnetega ega suuda teha tarku otsuseid oma elu tähtsate, muret tekitavate külgede asjus. Tihti me ei tea tegelikult, kes me oleme, ning sukeldume dramaatilistesse probleemidesse, selle asemel et maha rahuneda ja asja uurida.
See ei tähenda, et me oma tundeid välja ei elaks. Me võime nutta ja karjuda, pisaraid valada ja halada. Aga me ei suuda kasutada oma emotsioone, juhtimaks meid tegema oma elus vajalikke ja tähtsaid otsuseid.
14. Sul võib esineda depressioonihooge, millest sa püüad üle saada ebastabiilsete suhete pakutava erutuse abil.
Näide. Üks mu klient, kel oli olnud depressioon ning kes oli abielus alkohoolikuga, võrdles temaga elamist igapäevase liiklusõnnetusega. Kohutavad kõrgendatud ja alanenud meeleolud, üllatused, manöövrid, suhete ettearvamatus ja ebastabiilsus andsid kuhjudes ta närvisüsteemile pideva ja igapäevase šoki. Kui sa oled kunagi sattunud liiklusõnnetusse, kus sa ei saanud raskelt kannatada, võisid sa päev-paar pärast seda kogeda omapärast kõrgendatud meeleolu. Seda seetõttu, et su keha elas üle äärmise šoki
