selgitused enda ja Burdeni kontaktide kohta oleksid olnud hindamatud. Siiski on kogumikus üks temaga tehtud lühike intervjuu. 2008. aastal kirjutasin Rune õele Kirsten Larsen Smithile ja palusin intervjuud tema venna kokkupuudetest Burdeniga, kuid ta keeldus, öeldes, et kuna ta on venna enneaegsest surmast vapustatud, ei suuda ta Runest rääkida. Ent 2011. aasta märtsis, kui olin raamatu jaoks kõik materjalid kokku kogunud ja toimetanud, helistas Smith mulle ja selgitas, et on otsustanud minu intervjuusoovile vastu tulla. Meie vestlus on raamatule lisatud. Olen talle südamest tänulik söakuse ja aususe eest, millega ta oma vennast rääkis.
Olen lisanud raamatusse ka lühikese essee kunstikriitik Rosemary Lernerilt, kes töötab praegu Burdenit käsitleva raamatu kallal, intervjuud kahe kunstikaupmehega, kes eksponeerisid Burdeni „maske”, ja paar lühiarvustust, mis avaldati pärast „Lämmatavate tubade” avamist – see näitus sai märksa vähem tähelepanu kui teised kaks „Maskeeringute” triloogias. Lisasin valikkogule ka Timothy Hardwicki artikli, mis avaldati pärast Rune surma, sest selles käsitletakse Rune vaateid tehisintellektile – teemale, mis ka Burdenit väga huvitas, kuigi tema selleteemalised märkmed viitavad asjaolule, et nad olid kõnealuses küsimuses eriarvamusel.
Tunnen endal kohustust puudutada vaimuhaiguse teemat. Kuigi ühes Art Lightsis ilmunud Burdenit käsitlevas essees kutsus Alison Shaw kunstnikku „terve mõistuse musterkujuks hullumeelsusele kalduvas maailmas”, väidab Alfred Tong artiklis ajakirjale Blank: A Magazine of the Arts vastupidist:
„Harriet Burden oli rikas. Pärast seda, kui ta abiellus tuntud kunstikaupmehe ja -koguja Felix Lordiga, ei pidanud ta kunagi enam töötama. Kui mees 1995. aastal suri, varises Harriet vaimselt täielikult kokku ja sai psühhiaatrilist ravi. Ta jäi psühhiaatri hoole alla kogu oma ülejäänud eluks. Burdenit peeti ekstsentriliseks, paranoiliseks, sõjakaks, hüsteeriliseks ja isegi vägivaldseks. Mitu inimest nägi, kuidas ta Red Hookis mere ääres Runet füüsiliselt ründas. Üks pealtnägijatest rääkis mulle eraviisiliselt, et Rune oli sündmuskohalt lahkudes verevermeis. Ma ei suuda hästi mõista, kuidas saaks keegi uskuda, et Burden oli piisavalt stabiilne, loomaks teost „Pealispinna all” – ranget ja keerulist installatsiooni, mis võib küll olla Rune parim töö.”
Järgnevates päevikukatketes kirjeldab Burden abikaasa surma järgseid kannatusi ja kirjutab doktor Adam Fertigist, kelle ees ta ennast tänuvõlglasena tundis. Tongil on õigus, et Burden käis psühhiaatri ja psühhoanalüütiku Fertigi juures edaspidigi oma viimase kaheksa eluaasta jooksul. Tal olid psühhoteraapiaseansid kaks korda nädalas. Tõele vastab seegi, et ta virutas Runele suure hulga tunnistajate juuresolekul rusikaga. Järeldused, mida Tong neist asjaoludest aga teeb, on siiski suuresti põhjendamatud. Märkmike autor on tundlik, piinatud, vihane ja, nagu enamik meist, pime oma varjukülgede suhtes. Näiteks tundub Burden tihti unustavat, et kunstimaailmast lahkuda oli tema enda otsus. Ta eksponeeris oma töid vähemalt kahe, kui mitte kolme mehemaski taga, kuid keeldus näitamast kunsti, millega oli paljude aastate jooksul ühe kunstikaupmehe üle kuhjanud – see viitab selgelt enesesabotaažile.
Lugesin hoolega läbi kõik kakskümmend neli märkmikku, samuti nende inimeste tekstid ja ülestähendused, kes teda hästi tundsid, ning see kõik andis mulle Harriet Burdenist, kunstnikust ja naisest, nüansirikka ülevaate, ent siis, kui ma kogumiku kallal töötasin, mis kestis vahelduva hooga kuus aastat – tõlgitsesin tema käekirja, andsin endast parima, et tema viidetel ja ristviidetel järge hoida, ning püüdsin mõista tema mõtete eri tähendusi –, oli mul, pean tunnistama, mõnikord ebamugav tunne, nagu jälgiks Harriet Burdeni vaim mind naerdes üle mu õla. Ta vihjas oma päevaraamatutes mitu korda endale kui triksterile ning tundub, et ta tundis rõõmu igasugustest vempudest ja mängudest. Burdeni märkmike tähestikust on puudu vaid kaks tähte: I ja O. Täht I tähistab inglise keeles muidugi esimest isikut ja mind hakkas painama küsimus, kuidas suutis Burden vastu panna kiusatusele selletähelist märkmikku pidada ja et äkki on ta selle kuskile ära peitnud, lihtsalt selleks, et õrritada minusuguseid inimesi, kellest ta oli ilmsesti lootnud, et need lõpuks teda ja tema tööd märkavad. Näib, et I kohta on kaks sulgudes viidet, kuigi Burden võis selle asemel mõelda ka number üht. Mis O-sse puutub, siis see on nii täht kui ka number: null, algus, tühjus. Võib-olla jättis ta selle tähe tahtlikult oma tähestikust välja. Ma ei tea. Ja Richard Brickman? Ühendriikides on sadu Richard Brickmane, kuid mina arvan, et Brickman oli veel üks Burdeni pseudonüümidest. Kui Ethan mulle rääkis, et ta ema avaldas 1986. aastal vähemalt ühe arvustuse totra nime Roger Raison all, olin oma hüpoteesile järjest enam kindel, kuigi mul ei ole mingeid tõendeid, millega seda mingilgi moel põhjendada.
Parim viis on ehk lasta lugejal endal otsustada, mida Harriet Burden mõtles või ei mõelnud ja kas tema seletusi enda kohta võib usaldada. Lugu, mis koorub käesolevast eri häälte valimikust, on intiimne, vastuoluline ja pean tunnistama, et üsnagi võõrik. Olen andnud endast parima, et panna tekstid mõistlikku järjekorda ja lisada Burdeni kirjutiste juurde märkusi, kui need selgitusi vajasid, kuid sõnad ise kuuluvad kaasautoritele ja nendesse sekkusin ma toimetajana vaid minimaalselt.
Lõpetuseks pean lisama mõne sõna käesoleva kogumiku pealkirja kohta. Märkmikus R (võimalik, et tähistab reinkarnatsiooni, reanimeerimist või ka revelatsiooni – kõik kolm sõna esinevad arvukalt) on pärast kahtekümmet lehekülge vaimudest ja unenägudest tühi ruum, mille järel on sõnad „koletised kodus”. See oli minu töö pealkirjaks senikaua, kuni olin kõik tekstid kätte saanud, need praegusesse järjekorda seadnud ja läbi lugenud. Siis otsustasin, et pealkiri, mille Burden laenas Cavendishilt ja andis oma viimasele enne surma lõpetatud taiesele, sobib sellele jutustusele tervikuna paremini: „Lõõmav maailm”.
I. V. Hess
Postskriptum
Vahetult enne seda, kui raamat trükki hakkas minema, võtsid minuga ühendust Maisie ja Ethan Lord, kes teatasid, et olid just avastanud veel ühe märkmiku – märkmiku O. Selle sissekanded annavad täiendavat teavet Harriet Burdeni ja Rune suhete kohta ning paljastavad, et Richard Brickman on, nii nagu olingi arvanud, Burdeni enda pseudonüüm. Kõnealuse märkmiku kõige paljutähenduslikumad leheküljed on lisatud käesolevale teosele, kuid et need ei ole minu arvamust kunstnikust oluliselt muutnud, ei teinud ma sissejuhatuses mingeid parandusi. Kui käesolevast tekstist peaks kunagi tehtama uus trükk ja kui leitakse märkmik I (mis on nüüd minu meelest kindlasti olemas), võin vabalt uuesti oma teksti juurde naasta ja seda vastavalt vajadusele muuta.
(I.V.H.)
1 François Rabelais, Suure Gargantua-Pantagrueli isa ülikohutav elulugu, mis on ennemuiste sügav- ja teravmõttelisusse kiindunud magister Alcofribasi poolt kirja pandud raamat täis pantagruelisme. Tallinn: Perioodika, 1996. Tlk Ilotar Aavisto. Tlk. [ ↵ ]
Harriet Burden
Märkmik C (mälestuskild)
Hakkasin neid tegema umbes aasta pärast Felixi surma: tootemeid, fetišeid, sümboleid, tema moodi ja mitte nii väga tema moodi olendeid, igasugu veidraid kujusid, mis õõvastasid lapsi isegi siis, kui nad olid juba täiskasvanud ega elanud enam minu juures. Nad kahtlustasid, et tegemist on leina mõjul peast segi minemise variandiga, iseäranis pärast seda, kui otsustasin, et mõned mu kujud peavad olema soojad, nii et kui käed neile ümber paned, tunned kuumust. Maisie palus mul asja rahulikult võtta. Emps, see on juba liiast. Sa pead nüüd järele jätma, emps. Tead ju isegi, et sa pole enam noor. Ja Ethan, ustav omaenda Ethani-minale, väljendas pahameelt sellega, et nimetas neid „ema koletisteks”, „papsi asjadeks” ja „pater horribilan’ideks”. Vaid Aven, imetabane lapselapsuke, kiitis minu armastatud elukakesed heaks. Ta polnud veel kahenegi ning lähenes neile mõistuspäraselt ja suurima õrnusega. Talle meeldis panna põsk vastu soojust kiirgavat kõhtu ja omaette laliseda.
Kuid ma pean tagasi
