enne kui selgub, et üks mu valudest on kasvaja või mälukaotuseni viiv dementsus, või siis sõidab juhuslik veok kõnniteele ja litsub mu vastu seina laiaks, nii et ma ei hinga enam kunagi. Elu tähendab kõndimist kikivarvul üle miinivälja. Me ei tea kunagi, mis tulemas on, ja kui te minu arvamust teada tahate, siis ei ole meil ka kuigi head arusaamist sellest, mis meil seljataga on. Kuid paganama kindlasti oskame selle kohta loo valmis veeretada ja ajusid ragistada, kui püüame kõike oma kohale seada.
Algused on mõistatused. Emme ja issi. Ulpiv loode. Ab ovo. Ometi on elus arvukalt hetki, mida võiks nimetada millegi alguseks; peame lihtsalt nad sellistena ära tundma. Felix ja mina sõime oma vanas, Park Avenue 1185 asunud korteris hommikust. Ta oli oma poolpehmeks keedetud muna koore kerge noaliigutusega katki löönud, nii nagu ta tegi igal hommikul, ning tõstnud lusika munavalge ja vedela kollasega suu juurde. Vaatasin talle otsa, sest näis, et ta kavatseb mulle kohe midagi öelda. Hetkeks paistis ta üllatununa, lusikas kukkus lauale, seejärel põrandale ning ta vajus kokku, nii et otsaesine maandus võiga määritud röstsaiatükile. Aknast paistis sinivalgekirju linaga kaetud lauale nõrka valgust, käest lennanud nuga lebas veidra nurga all alustassil; rohelised toosid soola ja pipraga seisid tema vasakust kõrvast vast viie sentimeetri kaugusel. Ma ei saanud taldrikule kokku varisenud abikaasat silmitseda kauem kui vaid murdosa sekundist, kuid pilt sööbis mu mällu ja ma näen seda praegugi. Näen seda, ehkki tookord hüppasin püsti ja kergitasin ta pead, katsusin pulssi, helistasin abi järele, hingasin talle suhu, palvetasin oma segaseid ilmalikke palveid, istusin koos parameedikutega kiirabiautos ja kuulasin sireeni huilgamist. Selleks ajaks olin moondunud kivinaiseks, vaatlejaks, kes oli stseenis ühtlasi ka osaline. Mäletan seda kõike eredalt, ent ometi istub üks osa minust ikka veel pikas kitsas köögis akna all väikese laua taga ning vaatab Felixit. See on see osake Harriet Burdenist, mis mitte kunagi püsti ei tõusnud ja edasi ei läinud.
Kolisin teisele poole silda ja ostsin maja Brooklynisse, mis oli noil päevil tunduvalt armetum linnaosa, kui on praegu. Tahtsin põgeneda Manhattani kunstimaailmast, sellest verepilastuslikust, jõukast, ringituhisevast gloobulist, mis koosneb inimestest, kes ostavad ja müüvad esteetilisi objekte. On vast õiglane öelda, et selles rammetus mikrokosmoses oli Felix hiid, tähtedeni jõudnud kunstikaupmees, ning mina – Gargantua kunstnikust naine. Naise roll oli siiski kaalukam kui kunstniku oma ning nüüd, mil Felix oli läinud, hoolisid tolle beau monde’i elanikud vähe sellest, kas ma jään sinna nende juurde või lähen ära kaugesse kanti, mille nimi on Red Hook. Mul oli olnud kaks edasimüüjat; mõlemad jätsid mu maha, teineteise järel. Mu töid polnud kunagi eriti palju müüdud ja neist räägiti vähe, kuid kolmkümmend aastat võõrustasin ma neid kõiki – kollektsionääre, kunstnikke, kriitikuid, kes moodustasid üksteisest sõltuvate liikmetega klubi, kus nad olid omavahel nii läbi ja umbe kasvanud, et nende isiksused näisid kokku sulavat. Selleks ajaks, kui ma kõige sellega jumalaga jätsin, olid uued „kuumad” tegelased, kooli hõng alles juures, hakanud minule paistma kõik ühesugustena oma filmi- või etenduskunsti ning eputava jutuvada ja seosetute teoreetiliste viidetega. Vähemalt olid need lapsed lootusrikkad. Nad said vihjeid lootusetutelt – neilt nõdrameelsetelt, kes kirjutasid Art Assemblyle, hermeetilisele rämpslehele, kus korrapäraselt serveeriti innukatele, ühevõrra võhiklikele lugejatele prantsuse kirjandusteooria külmi ülejääke. Olin aastaid nii hoolikalt oma keelt hammaste taga hoidnud, et oleksin selle peaaegu alla neelanud. Aastaid olin komplimendina Kleele mitmesugustes säravates ja silmapaistvates kostüümides ümber õhtusöögilaua liuelnud, juhtinud vilunud signaalidega sealset liiklust ning aina naeratanud.
Felix Lord avastas mind ühel laupäevasel õhtupoolikul seismas SoHos tema galeriis ja mõlgutamas mõtteid ühe kunstniku üle, kes on nüüd juba ammu unustuse hõlma vajunud, kuid kellel oli kuuekümnendatel oma hiilgehetk: Hieronymous Hirsch[1.]. Mina olin kakskümmend kuus. Tema oli nelikümmend kaheksa. Mina olin sada kaheksakümmend kaheksa. Tema oli sada seitsekümmend seitse. Tema oli rikas. Mina olin vaene. Ta ütles mulle, et oma juuste tõttu näen välja nagu keegi, kes on elektritoolil ellu jäänud, ja et ma peaksin selles suhtes midagi ette võtma.
See oli armastus.
Ja orgasmid, palju-palju orgasme, pehmete niiskete linade vahel.
Oli uus, väga lühike soeng.
Oli abielu. Minu esimene. Tema teine.
Olid vestlused: maalidest, skulptuuridest, fotodest ja installatsioonidest. Ja värvidest, palju juttu värvidest. Need jätsid meisse mõlemasse jälje, täitsid meie sisemuse. Oli teineteisele raamatute ettelugemine ja neist rääkimine. Tal oli ilus hääl, kähe sigarettidest, mille suitsetamisest ei suutnud ta kuidagi loobuda.
Aga vaadata meeldis mulle lapsukesi, väikesi Lorde, pontsaka ihuga, vedelikest pakatavaid armsakesi. Vähemalt kolm aastat olin piimast ja pissist ja kakast ja ülesröhitsetud toidust ja higist ja pisaraist üle ujutatud. See oli paradiis. See oli kurnav. See oli igav. See oli armas, põnev ja mõnikord, kummalisel kombel, väga üksildane.
Maisie – pöörane elujõe kroonik, kõmisevast sumisevast segadusest kostev piuksuv hääleke. Ta räägib ikka veel nii palju, palju, palju.
Ethan – metoodiline laps, algul üks jalg parketiruudule, siis teine, ise rütmilise edasiliikumise ajal mõtlikult esikut silmitsedes.
Olid hilisõhtused vestlused lastest ning Felixi lõhn, tema nõrk odekolonni ja ürdišampooni lõhn, ta saledad sõrmed minu seljal. „Minu Modigliani.” Ta muutis mu pika, lihtsakoelise näo kunstiteoseks. Jolie laide.
Lapsehoidjad, et ma saaksin töötada ja lugeda: paks Lucy ja lihaseline Theresa.
Tuppa, mida ma kutsusin oma mikroateljeeks, ehitasin tillukesed vildakad majakesed, mille seintel oli ohtralt kirjutisi. Mõistuslik, ütles Arthur Piggis[2.], kes ükskord viitsis vaadata. Lae all hõljusid sültjad kujud, mida hoidsid üleval peaaegu nähtamatud traadid. Üks neist hoidis silti küsimusega: Mida need võõrad siin teevad? Seal tegin ma oma kirjatöid – hüüatusi, mida keegi ei lugenud, metsikusi, mida isegi Felix ei mõistnud.
Felix lennujaama minemas. Tema ülikondade read seinakapis. Ta lipsud ja ta tehingud. Tema kunstikogu.
Kass Felix. Me ootame sind järgmisel nädalal Berliinis, hullupööra, kirglikult. Armastusega Alex ja Sigrid. Keemilisse puhastusse mineva pintsaku sisetaskus. Tema hooletus, ütles Rachel, oli üks võimalus neist mulle rääkida ilma midagi ütlemata. Felix Lordi salaelu. See võiks sobida kas raamatu või näidendi pealkirjaks. Ethan, minu kirjanikust poeg, võiks sellest kirjutada, kui ta teaks, et tema isa oli olnud kolm aastat sellesse paari armunud. Eemalviibiva pilguga Felix. Ja kas ma polnud ka armastanud tema mõistetamatust? Kas polnud see mind endasse haaranud ja võrgutanud viisil, millega ta võrgutas teisi – mitte sellega, mis oli olemas, vaid sellega, mis oli puudu?
Kõigepealt mu isa surm, siis ema surm, ühe aasta jooksul, ja kõik need haiglased unenäod, tulvade viisi, öö läbi, igal öösel – välgatavad hambad ja luud ja veri, mis valgus nende lugematute uste alt, millest pääses koridoridest tubadesse, mille oleksin pidanud ära tundma, aga ei tundnud.
Aeg. Kuidas ma saan nii vana olla? Kus on väike Harriet? Mis juhtus selle suure ja kohmaka kräsupeaga, kes õppis nii usinasti? Professori ja tema naise – filosoofi ja tema teisepoole, valge anglo-saksi protestandi ja juudi ainuke laps, kelle vanemad olid astunud Upper West Side’il mitte alati õnnelikku abiellu, vasakpoolsete kalduvustega vähenõudlike vanemate laps, vanemate, kelle ainus luksus oli nunnutada mind, oma cause célèbre’it, oma ülemõõdulist lopsaka juuksepahmakaga koormat, kes valmistas neile mingis mõttes pettumuse ja mingis mõttes mitte. Nii nagu Felix, kukkus ka minu isa ühel hommikupoolikul surnuna kokku. Ühel hommikul oma kabinetis pärast seda, kui ta oli kirjutuslaua vastasseinale kinnitatud riiulilt otsinud üles „Monadoloogia”, jäi
