Kes ma ometi olin, mingi püha Sebastian või?
Rääkisin oma figuuridele mõeldud küttemehhanismist parasjagu doktor Fertigile, kui mulle torkas pähe mu vaimustuse tõenäoline põhjus. Anima. Animeerimine.
Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse; nõnda sai inimene elavaks hingeks.[3.]
See oli jabur. Harry Burden, selle ateljee pooljumal, püüdis ikka ja jälle taaselustada oma surnud abikaasat ja isa, leinamasinavärk aina vurisemas, kui ta seal õmbles ja toppis ja juhtmestas ja saagis ja vormis ja tinutas, aga see aitas. See aitas, ja ma olin jõudnud olukorda, kus võtsin vastu igasugust abi.
Pärast palavikuliselt pöörast aastat abikaasa ja isa, võiks ehk öelda, et abikisa kujudega mässamist hakkasin mõtisklema nende olendite üle, kes elasid minu mälestustes ja kes ei olnud mitte tegelikud isikud, vaid laenatud minu suurest raamatukogust. Ma ei pea silmas üksnes tegelaskujusid, vaid ka ideid, hääli, vorme, figuure, sõnastatud mõtteid, sõnastamata tundeid. Nimetaksin neid metamorfideks ning need võiksid olla jahedad või soojad või kuumad või toatemperatuuril.
See võis olla April Rain, kes rääkis teistele meie kandis ringi liikuvatele noortele vandersellidele, et mul on vabu tube ja voodeid, kuid tõenäolisemalt oli see Edgar Holloway III, põgenik Upper East Side’ist ja Ethani muusikust sõber, kellel oli kolledži lõpetamisest mitu aastat möödas ja kes otsis tööd, et jõuda lähemale oma unistustele rokkstaarielust. Edgarist sai minu abiline ehitustöödel. Ta oli jässakas poiss püstise ninaga, mis näis tema näo jaoks liiga väike ning tugev, kuulekas ja kiire õppija, kui asi puudutas ehitamist ja ehitusmaterjale. Mis aga puudutas vestlemist, siis selles oli ta üsnagi tuhm, ent see vabastas mind igasugusest vajadusest tema meelt lahutada või seletada lahti oma tubade või neisse paigutatud olevuste tähendusi. Ma polnud ju isegi kindel, mida ma täpselt teen.
Teadsin vaid, et olin aastaid iseennast maha surunud ja et minuga oli midagi juhtunud. Doktor Fertig kasutas sõna „pärsitus”. Olin muutunud vähem pärsituks, olin sõlmed lahti päästnud ja köidikuist vabanenud. Peaksin kogu seda oksendamist tänama. Sellest sümptomist sai alguse minu julgus rääkida ja muutuda. Minust oli saanud Vabastatud Harriet, siis alles viiekümne viiene, kuigi loendasin aastaid, ning ma mõtisklesin muude eluradade, alternatiivsete eksistentside, teise Harry Burdeni üle, kes oleks võinud, oleks saanud, oleks pidanud ennast varem valla päästma, või siis sellise Harry Burdeni üle, kes oli nagu April Rain, väike ja rõõsk, või Harry üle, kes on sündinud poisina ja oleks tegelikult ka Harry, mitte Harriet. Oleksin võinud oma pikkuse ja tõrksate juustega olla tugeva kondiga noormees. Kas polnud ma siis kuulnud, kuidas ema halas kõikide nende sentimeetrite pärast, mis olid tüdruku peale raisatud? Mind painas mõte teisest kehast, teisest olemise viisist. Kas tegemist oli mingit sorti kahetsusega? Arutlesin omaette, mis tunne võiks olla minu teadvusel Edgari kehas. Kindla peale ei tahtnud ma endale Edgari meeli, mis olid ääretasa täis tehnobände ja pidevat jutumula, milles torkas pidevalt tähenduseta sidesõnana kõrva täheühend „krt”. Fantaasia hakkas kuju võtma ja keerles kõikvõimalikke trajektoore mööda ümber minu, paljutahulise kunstniku.
Kahtlustasin, et kui ma oleksin sündinud teistsuguses pakendis, oleks minu tööd omaks võetud või neisse oleks vähemalt tõsisemalt suhtutud. Ma ei uskunud, et minu vastu oleks sepitsetud vandenõu. Suur osa eelarvamustest on alateadlikud. See, mis pinnale ilmub, on mõistetamatu vastumeelsus, mida siis püütakse kuidagi mõistuspäraselt õigustada. Vahel on eiramine hullemgi – igavus teise inimese silmis, kinnitus, et ükski osa minust ei saa kuidagimoodi huvi pakkuda. Sellest hoolimata olin kogunud kokku mulle suunatud otsesed hoobid ja alandused ning need olid mind pauku kartma pannud.
Minu selja taga: See on Felix Lordi naine. Ta teeb nukumaju. Naerukihin.
Näost näkku: Kuulsin, et Jonathan pani su tööd välja, sest ta on Felixi sõber. Lisaks oli neil kollektsiooni naist vaja.
Rämpslehes: Legendaarse kunstikaupmehe Felix Lordi abikaasa Harriet Burdeni näitus Jonathan Palmeri galeriis koosneb väikestest arhitektuuriteostest, mis on risustatud mitmesuguste kujude ja tekstidega. Taiesel puudub igasugune korrastatus või fookus ning tundub, et see on veider segu pretensioonikusest ja naiivsusest. Jääb vaid imestada, miks oli need tööd vaja näitusele panna.[4.]
Ajaga läksid emotsioonid hullemaks, mitte paremaks. Hoolimata Racheli ennustusest, et ma naasen lahingukära juurde, teadsin mina, et noorus on ihaldatud vara ja et vaatamata geriljatüdrukute tegevusele on ikkagi parem, kui sul on peenis.[5.] Minul oli parim enne möödas ja peenist polnud mul kunagi olnud. Minu jaoks oli liiga hilja omaenda nime all esineda. Olin lõplikult kadunud ja see, kui kergesti see juhtus, oli mulle selgeks teinud, kui pinnapealsed olid olnud minu ja nende kõikide vahelised suhted. Nad tulid mälestusteenistusele – või vähemalt mõned neist. Selleks ajaks, kui Felix suri, oli tema kõrgpunkt möödas. Ta oli läinud ajalukku P. ja L-i ja T. möödunud aegade teoste vahendajana. Tema naisel polnud millegagi ajalukku minna, aga mis siis, kui ma saaksin naasta teise isikuna? Hakkasin välja mõtlema lugusid geniaalsetest maskeeringutest. Nagu nüüdisaegne Sherlock Holmes, sulandusin oma kostüümidesse ning lollitasin isegi lapsed ja Racheli oma kavalate persona’dega ära. Joonistasin kavandeid kõikvõimalikest Harrydest: Superman Harry, keep seljas; kodutu ja ebaselge seksuaalse orientatsiooniga, pudeleid tariv Harry; lühikese ja klanitud valge habemega dändist vanamees Harry; meessoost transvestiit Harry (üsna veenev); itsitav Harry mehe suguelunditega, mis on hellenistlikku traditsiooni järgides tagasihoidliku suurusega. Ja ma ammutasin inspiratsiooni minevikust:
„Ajalooline ja füüsiline väitekiri Catterina Vizzani juhtumi kohta, mis sisaldab Roomas sündinud noore naise seiklusi; naine veetis kaheksa aastat mehe kombel, tapeti armuloo pärast noore daamiga, ning kui lahkamisel leiti, et ta on neitsi, pääses ta vaevu sellest, et rahvas oleks teda pühakuks pidama hakanud. Mõningate kurioossete ja anatoomiliste märkustega neitsinaha olemuse ja olemasolu kohta. Koostanud Giovanni Bianchi, Siena ülikooli anatoomiaprofessor, teda lahanud kirurg. Millele inglise keele toimetaja on lisanud teatavaid vajalikke märkusi.” (Tlk John Cleland, London: Meyer, 1751)
Natuke aega pärast seda, kui Inglismaal avaldati professor Bianchi uurimus, mille oli tõlkinud ja toimetanud John Cleland, „Fanny Hilli” kurikuulus autor, hakkas Charles d’Eon de Beaumont, Prantsuse diplomaat, spioon ja tragunite kapten, avalikult naisterõivais ringi käima. Ta selgitas, et teda kasvatati poisina, kuid tegelikult on ta naine. Ta avaldas memuaarid pealkirja all „La Vie militaire, politique et privée de Mademoiselle d’Eon”. Tema surma järel avastati, et tal on meesterahva suguelundid.
Oli ka üks märkimisväärne juhtum doktor James Barryga, kes astus 1809. aastal Edinburghi ülikooli meditsiini erialale, sooritas 1813. aastal Inglismaa Kirurgide Kuningliku Kolledži eksami, sai sõjaväekirurgiks, reisis ühest teenistuskohast teise ja edutati järjest kõrgematele auastmetele. Karjääri lõppedes oli ta Kanada sõjaväehaiglate peainspektor. Ta suri 1865. aastal Londonis düsenteeriasse. Alles siis avastati, et ta oli naine. Kuna oma soo tõttu ei tohtinud ta meditsiiniga tegelda, siis oli ta sugu vahetanud.
Edukal džässmuusikul Billie Tiptonil, sündinud 1914. aastal kui Dorothy Lucille Tipton, keelati keskkoolibändis esineda, sest ta oli tüdruk; ta hakkas esinema mehena ja hakkaski siis elama mehe elu; tal oli pikaajaline suhe endise strippari Kitty Oakesiga ja nad lapsendasid koos kolm poega. Ükski neist ei teadnud kuni tema surmani 1989. aastal, et anatoomiliselt oli Billie olnud naine.
Selle kohta, miks naissoost loobutakse ja hakatakse meheks või vastupidi, vastavalt vajadusele, on palju lugusid ja sellel on sama palju põhjuseid. On olnud naisi, kes järgnesid oma abikaasale sõtta ja võitlesid, et tema lähedal olla, ning naisi, kes võitlesid puhtalt patriootlikust õhinast ja pärast lahingut hakkasid uuesti naiseks. On olnud naisi,
