*
Ent kas mina olin huvitatud omaenda kehaga eksperimenteerimisest, oma rindade kinnisidumisest ja millegi püksi toppimisest? Kas ma tahtsin elada mehena? Ei. Mind huvitas vaid taju ja selle muudetavus, asjaolu, et me näeme tavaliselt seda, mida näha tahame. Kas mitte see Harry, keda ma peeglist nägin, ei olnud juba piisavalt muutunud? Ma arutlesin tihti endamisi, kas ma ennast üldse päriselt ka näen. Ühel päeval leidsin, et näen täitsa hea välja ja olen suhteliselt sale, tähendab, enda kohta, aga järgmisel päeval nägin lõtva, pirnikujulise kerega groteskset kuju. Kuidas sai muutust selgitada muu kui mõttega, et minapilt on parimal juhul ebausaldusväärne? Ei, ma tahtsin oma keha sellest välja jätta ja teha kunstipäraseid kõrvalepõikeid kellegi teise nime all ning ma tahtsin enamat kui vaid kattevari nimega George Eliot. Tahtsin luua iseenda kaudseid sidekanaleid à la Kierkegaard, kelle maskid põrkusid ja võitlesid omavahel teostes, kust võis leida nii jämedat, peent kui ka vaevu märgatavat irooniat. Kust ma leiaksin omaenese Victor Eremita, A ja B, Kohtunik Wilhelmi, Johannes de Silentio, Constantin Constantiuse, Vigilius Haufniensise, Nicolaus Notabene, Raamatuköitja Hilariuse, Inter et Interi, Johannes Climacuse ja Anti-Climacuse?[6.] See, kuidas selliseid transformatsioone minu puhul saavutada, oli parimal juhul hägune: polnud rohkemat kui mõttes tehtud märkmed, kuid ma leidsin need viljakad olevat.
Kas mitte polnud S. K. varjunime Notabene all kirjutanud terve rea eessõnu, millele ei järgnenud mingit teksti?[7.] Mis oleks, kui ma leiutaksin kunstniku, kelle kohta on ohtralt kunstiarvustusi, terve kataloog, aga kellel pole ühtegi taiest? Kui palju kunstnikke oli lõppude lõpuks saanud otsekui katapulteeritult tähtsaks tühja loba abil, mille olid kirja pannud kõik need kirjatsurad, kes olid viitsinud midagi keelealast ette võtta? Ah, see écriture! Too kunstnik peaks olema noormees, enfant terrible, kelle tühisusest luuakse üks lehekülg teksti teise järel. Oo, kui lõbus! Tegin proovi:
X-i töödes avalduv apooria on saavutatud autoinduktsiooni kulgemisel absentsini. Sellest tulenevad ja seetõttu nähtamatud seksuaalse päritoluga autoerootilised aktid hõlbustavad põhjatut kollapsit, illusioone katkestustest ja ihaluse objektist tagasitõmbumist.
Tupik. Teadsin, et sellise pretensioonika, banaalse teksti koostamisel annaksin ma otsad.
Mina, Harriet Burden, tunnistan siinkohal, et minu mitmesugused fantaasiad on lähtunud:
1 üldisest soovist maksta kätte näägutajatele, puupeadele ja lollpeadele,
2 kestvast ja moonutavast intellektuaalsest isolatsioonist, mille tulemuseks on üksildus, sest ma uitasin läbi liiga paljude raamatute, millest keegi ei osanud minuga rääkida,
3 järjest kasvavast tundest, et mind ei ole kunagi õigesti mõistetud ja ma tahtsin alati hullupööra, et mind nähtaks, tõeliselt nähtaks, kuid mida iganes ma ka tegin, olukorda see ei muutnud.
Oma masenduses ja viletsuses keerasin end iga päev üles, otsekui oleksin omaenda vana taldrikuid taguv mänguahv, kuulasin, kuidas ma neid vastamisi taon, ning siis, nota bene, hakkasin tavaliselt nutma, ja kui ma nutsin, tundsin puudust emast, mitte sellest haiglas surevast väikesest emast, vaid mu lapsepõlve suurest emast, kes mind kallistas ja kiigutas ja kussutas ja paitas ja kraadis ja mulle ette luges. Emme tüdruk, kuigi emme ei olnud hiigelmõõtmetes, vaid lühike ja vormikas ja kandis kõrgekontsalisi kingi. Tead, su isale meeldivad mu jalad, kui mul kõrged kontsad all on. Ent kui olin veidi aega ulgunud, meenus mulle kahest pisarast jäänud niiske läige ema sisselangenud põskedel ja kanüül tema siniste veenidega käeseljal, mis juhtus aastaid hiljem. Ma ei öelnud: Sa saad terveks, emme, sest tervekssaamist polnud ju loota. Kes teab, kui kaua ma vastu pean? Mitte kaua. Kuid isegi hospiitsis tõstis ema toidu, linade, pidžaama, õdede pärast kära. Nädal enne surma palus ta mul oma ridikül lahti teha ja värvida veidi ta huuli, sest ta ise oli selleks liiga nõrk, ning kui ta lõpuks morfiinihämusse vajus, võtsin kullakarva kestast huulepulga ja tupsutasin ta õhukesed huuled roosikarvaliseks.
*
Orvuks jäänud.
*
Ma püüan sõnastada mõtet, et mu vabatahtlik eksiil Red Hookis polnud sisemisest vaatevinklist sugugi sündmustevaene. Aeg murdus pidevalt mu kohal. Surnud ja kujuteldavad inimesed mängisid mu igapäevaelus suuremat rolli kui elavad. Vaatasin tahapoole, et taasavastada mälestuste killukesi, ja ettepoole, et vormida kujuteldavat tulevikku. Mis puudutab minu jaoks tegelikult olemas olevaid ja elusaid inimesi, siis pidasin täpselt kinni iganädalastest vastuvõttudest doktor Fertigi juures, kellega tegin „edusamme”, ja pärast seda sain tavaliselt kokku Racheliga, et juua kuskil tema kontori lähedal Park Avenue ja Ninety-first Streeti kandis tassike teed või klaas veini, ning paistis, et meievaheline ammune lähedus ei kao kuhugi, isegi siis, kui me nääklesime ja ta süüdistas mind „kinnisideedes”. Maisie muretses minu pärast. Nägin seda tema silmist, aga valjusti muretses ta Aveni ja Oscari pärast ning mina muretsesin omakorda, et ta loobub liiga paljust oma perekonna heaks ja tema enda töö võib kannatada, ning Ethan kirjutas kohvikutes lühijutte ja andis koos Leonard Rudnitzky, oma hea sõbraga Oberlini kolledži aegadest, välja omaenda väga väikest ajakirja The Neo-Situationist Bugle. Mu poeg rääkis palju kaubastumisest ja vaatemängust ja võõrandumisest ja visionäär Guy Debordist, oma romantilisest kangelasest.[8.]
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
