„Sa oled tubli tüdruk,” leidis viskist leebunud Hermine. „Väga hea, et ei lubanud Viktoril liigutada. Kui suureks saad ja edasi virk oled, sobid võib-olla meile teenijaks.”
Naine pidas pausi ja vaatas seda kummalist tüdrukut. Natukese aja eest nii asjalik, nüüd aga segaduses, puuris Liisa varbaga teetolmus, käed seljal.
„Aitäh,” pigistas ta endast välja. No ei meeldinud see hülgepriske naine talle.
„Küll ma meeles pean.” Ja juba ta lippaski eemale. Hilda kahistas heintes.
„Tambet on ikka vapper,” sõnas Hilda, „Kuidas ta kohe julges selle masinaga sõitma hakata. Peaaegu oleks Viktori äragi tapnud. Ma nii kartsin.”
„Ma oleksin ka julenud,” oli Liisa kindel. Kohendas ennast siis kõhuli küünarnukkidele ja ohkas: „Üleni klaasist maja! Kui suur see võib olla?”
„Võib-olla nagu saun?” oletas Hilda.
„Või veelgi suurem.”
„Võib küll olla!”
„Minul hakkab ka klaasist maja olema. Kui suureks saan.”
„Kuidas sa nii palju raha saad?” ajas Hilda ennast pooleldi istuma.
„No ma saan suure maja kah, ja kui suur maja on, jägub raha klaasist maja jaoks küllalt.”
„Siis jah.”
„Võib-olla võtan Tambeti omale majja. Ta peab muidugi minuga väga hästi läbi saama. Väga kalliks pidama, siis võtan.”
„Kas mina tohin ka tulla. Ma olen hästi vaikselt. Ei sega üldse.”
„Sa võta endale Viktor.”
„Viktor on vist hea poiss.”
„Loru ainult.”
„Aga hea. Siis me saame sulle külla tulla, eks?”
„Muidugi saate. Sinul on ju siis ka klaasist maja.”
„Aga kardan, et klaasist maja läheb katki?”
„Ei ta lähe.”
„Lambiklaas oli küll prõksti katki, kui sa selle laualt maha lükkasid.”
„Mina ei lükanud.”
„Kes siis?”
„Tondu vast.”
„Tondu ei tee asju katki. Tondu hoiab asju!” Hilda oli alati Tondu ja teiste taluvaimude eest väljas.
„Noh, siis tuleb seda hoolega hoida. Ei ta siis katki lähe. Ma lähen pärast leeri Talnasse teenijaks. Kuulsid, proua kutsus.”
„Kuulsin. Küll on hästi,” ohkas Hilda enne uinumist.
Kirdetaeva lillakas õhetus hakkas oranžikaks muutuma. Nüüd magas juba kogu küla, laev oli tardunud lautrisse ja ainult kotermann uudistas oma vastset elamist.
1 Linnakodanike seltsimaja. [ ↵ ]
II peatükk
Aprillikuine varahommik oli lõikavalt külm. Kirdest lõõtsuv tuul ei jätnud üksikut jalakäijat rahule isegi Nõmme kitsastel tänavatel. Majadki, õige saksikud, nagu tüdruk palitukrae varjust märkas, näisid kõrgele küündivate mändide vahel justkui tuule eest kaitset otsivat. Liisa tõmbas end kühmu ja lisas sammule pikkust. Üksikud vastutulijad olid samal moel kühmus. Taevas tänava kohal kiirustasid katkutud pilved.
Santsukasti serv soonis otse puusakonti ja manillast pletitud köis õlga, kuid sellest polnud õigupoolest midagi. Tüdruku tuju oli natuke ärev, aga peamiselt ülev. Siin ta nüüd oli. Suure linna väiksema sõsara tänavatel – esimest korda puhta omapead. Kui natuke eemalt asja vaagida, siis päris iseseisva elu esimesel hommikul.
„Siis mine rongijaama, sealt otse üle raudtee, saja sammu pärast keerad vasakule,” oli veovoorimees seletanud. Enam ei tohtinud otsitav maja kaugel olla, arvas tüdruk. Selle veovoorimehega vedas tal nagu seapojal. Vedus tuul, seesama, mis praegu vägisi mantlihõlmast seltsiliseks tükkis, oli puhunud juba õhtust alates. Uisk[1.] lausa lendas üle lainete ja mõni tund pärast keskööd oldigi Tallinna kalasadamas. Paraku hoopis varem, kui algul ennustatud. Kõik kümme reisiseltsilist pudenesid laiali, kes kuhu. Liisa seisatas korra kail, asis siis kasti õlale ja hakkas astuma sinna, kus tema arvates Tallinna keskus ja Balti vaksal pidid olema. Korra tüdruk eksis, siis hakkas valgenema ja Oleviste torni järgi sai ta õige kursi jälle kätte. Suure lossi moodi jaamahoone nurgal märkas ta kordnikku, kogus natuke julgust ja läks küsima, millal rong peaks minema.
„Kulla laps, kus sa siis sedasi öösel lähed?”
Kordnik kuulas ära, kuidas tüdruk justsama saarelt linna oli jõudnud, et majateenija kohale asuda. Kordnik ainult muheles, kui Liisa andis talle tõemeeli aru, milline tuul oli Vormsi taga olnud ja milline Pakri all ja kes kõik teised reisilised uisul sõitsid. Liisa mainis isegi Pärtli talu noort lehma, kes linna uude koju viidi. Liisa oli päris kindel, et sellisele ranges mundris ametnikule tuleb kõik kiiresti ja arusaadavalt ette kanda.
„Laps, sa oota siin terake. Ma tulen kohe tagasi.”
Kordnik kadus hämarusse, kuid oli varsti jälle platsis koos vankri, hobuse ja hobusemehega.
„Jaak lähebki koju. See on üsna sealkandis, kuhu sina saada tahad. Oled kohal ammu enne, kui esimene rong liikuma hakkab. Kell on ju,” kordnik kiikas vaksali kella poole, „kell on ju pool viis. Päikegi tõusmata.”
Kirdetuul rapsis suurte raagus kastanite võrades ja tuhises ümber hämaruses valvava Toompea kindluse müüride. Puudki on linnas justkui teistsugused, paistis Liisale. Vanker venis ülespoole, kahe torniga kiriku juurest Tõnismäe künkale. Siis alla, Pärnusse viivale maanteele. Korraga tõi tuul suure pahvaku just ahjust võetud saiade hõngu. Teab kus keldris hõõgava ahju soojagi võis tunda. Teisalt murdis kevadlõhnalisse koidikusse hiliste piduliste vali jauramine. Pärnu maanteed piirava aguli tänavatelt keerasid kesklinna poole esimesed varajased voorimehetroskad. Siis laulis üks kukk. Sellele vastas teine ja siitpeale saatis kukkede laul neid kogu tee Kristiinest kuni Järve kivivabrikuni.
Järve kivivabriku kaks korstent paistsid juba nende selja tagant, kui Jaak hobuse peatas.
„Mina ja Miku oleme nüüd kodus. Sina aga astu edasi. Nõmme jaamani. Seal on silt seina peal. Ei sa eksi.” Ei eksinudki. Õige ligidal pidi reederipere kodu olema.
Väraval oli maja number ning see klappis. Tänavgi oli õige. Liisa otsis aga silmadega veel midagi. Maja kõrval oli auto, aga kohkumusega nägi Liisa, et hoopis teistsugune kui see, mida tema mäletas. Tema mälus püsis pisiasjadeni meeles kuue aasta tagune pilt – rannapõndakul mereveest nõrisev Ford-T. Too auto siin õuel ei olnud kindlasti Ford-T. Oli hall, pikk ja tollest ammusest Fordist madalam. Kuid siis silmas tüdruk suure palakaga kaetud kaadervärki ja kui tuul palaka peaaegu lendu sikutas, ilmus nähtavale tuttava kujuga porilaud. See ta on, ohkas Liisa kergendunult.
Korraks
