Jane austen ja tema kodud. Lucy Worsley

Скачать книгу

ühe meesteenija: koka, teenija ja lapsehoidja koos „poisiga, kes täitis tallipoisi kohustusi ja oli abiks majas ja aias. Aeg-ajalt aedniku”.116

      Nii suur majapidamine jätab Austenitest rikaste inimeste mulje, kuid mitte juhul, kui võrrelda neid „Uhkuse ja eelarvamuse” härra Bennetiga, kes teenis aastas 2000 naela (seda küll mõnikümmend aastat hiljem). Härra Bennetil oli ainult viis last võrreldes härra Austeni kaheksaga. Ta elas Austenitest uhkemalt, tema palgal olid nii kokk kui ülemteener, keda Austenitel polnud, ning Bennetite viis tütart ei pidanud kunagi Jane’i kombel köögis tööd tegema. Kuid isegi 2000 naela suuruse aastasissetuleku juures ei suutnud härra Bennet panna kõrvale piisavalt raha, et koguda oma tütardele kaasavara, täpselt nagu härra Austengi.

      Seetõttu otsustasid vaesuse pitsitust tundvad Austenid kasutada ära kirikla suurust ja avasid omamoodi mitteametliku internaatkooli.

      See oli hea mõte. George Austen oli kogenud õpetaja, ta oli töötanud nooremana oma vana Tonbridge’is asuva kooli juhi asetäitjana. Näib, et ta oli andekas koolmeister, ühendades „klassikalised ained” ja „kõrgeltarenenud üldise kirjandusliku maitse” ja lisades neile „peenetundelised kombed”.117 Vähemalt selline on ametlik versioon, George Austeni vanemal pojal Jamesil oli aga siiski võimalus kirjutada ka „vanade ja noorte igipõlisest õnnetust kombest üksteisest võimalikult erineda.118

      Internaatkooli õpilased varustasid Austeneid seega alates 1773. aastast lisasissetulekuga – umbes 35 naela õpilase kohta. Vastutasuks valmistas George Austen neid ette ülikooli astumiseks. Proua Austen kasvatas aga köögivilja, pidas lehmi ning jagas poistele näpuotsast ka omamoodi karmi emalikku lahkust. See töötas hästi ning Austenid hoolitsesid internaatkooli poiste eest järgmised 23 aastat.

      Nende õpilased olid pärit headest perekondadest. Üks õpilastest oli näiteks George Nibbs, kelle Antiguas sündinud isa James oli olnud St. Johni kolledžis härra Austeni koolikaaslane ja sõber. James Langford Nibbs oli ka George Austeni vanima poja ristiisaks. Vastutasuks sai härra Austenist Nibbsi Antigual asuva istanduse volitatud esindaja. Nõnda oligi Jane’i isa seotud maavalduse juhtimisega, mis sõltus orjatööjõust, täpselt nagu Sir Thomas Bertram „Mansfield Parkis”.119

      Teisteks õpilasteks olid eri aegadel näiteks baronet Sir William Easti poeg ja Fowle’i vennad, Kintbury hingekarjase järeltulijad. Austenite juures õppisid ka vähemedukamad õpilased, näiteks väike lord Lymington, tulevane Portsmouthi krahv, kes oli „oma vanuse kohta väga mahajäänud” ning viidi lõpuks ära, kuna „ta mamma tundis ärevust tema kõne katkendlikkuse pärast”.120 Proua Austen oli abiks poiste hingehoiu juures. Kui üks poistest, Gilbert East, koolist pikemaks ajaks lahkus, kirjutas proua Austen talle luuletuse, et poissi tagasi meelitada:

      Su Steventoni sõpru

      on vallanud nukrus.

      Nad tahavad teada, mis härra Eastist on saanud.

      Nad kardavad vägisi,

      et ta ei tulegi tagasi,

      olles nad üheksa nädalat tagasi maha jätnud…

      Ta kirjeldab Steventoni kiriklat „õppimise mõisana”, kus õpilased „kogu päeva õpivad (välja arvatud siis, kui mängime)” ning lisab lõpuks:

      Saadame kõik selle kirja teele,

      lootuses, et muutuvad su meeled.

      Et mõtled selle peale, mida sulle öeldud,

      ja teed meile teene suure,

      naastes sõbrakeste juurde

      kelleks Fowle, Stewart, Deane, Henry ja Ned!121

      Kus kõik need poisid küll magasid? Kirikla ülemisel korrusel oli kokku tervelt seitse tuba ja selle kohal asuval ärklikorrusel veel kolm katusealust kambrit. Ent magajad pidid kindlasti tube jagama, isegi voodeid. Jane ja Cassandra pandi ühte tuppa, see sobis neile, nii et hiljem jagasid nad tuba vabatahtlikult. Kuna proua Austen oli kõikvõimalike töödega hõivatud, siis moodustasid õed kahtlemata poistekarja vastu väikese naisteliidu.

      Härra ja proua Austenit oleks tõenäoliselt rõõmustanud ühe Leigh’de suguvõssa kuuluva nõbu kirjeldus, mis annab elust kiriklas vabameelse ja intellektuaalse pildi. Härra Austeni kohta tähendati selles, et ta „harib mõningaid valitud sõprade ja tuttavate noorukeid”, ja Steventoni peale mõeldes „meenub mulle alati lihtsus, külalislahkus ja maitsekus, mis valitseb tavaliselt Šveitsi võluvate orgude jõukate perekondade hulgas”.122 18. ja 19. sajandil peeti Inglismaal Šveitsi egalitaarseks ja eesrindlikuks riigiks, seega kujutas Steventon endast väikest arukat vabariiki. Sellegipoolest oli perekonnas olemas kindel hierarhia, mis määratles vanemate ja laste, isandate ja teenijate, vendade ja õdede suhteid. Suures peres olid tütardele ette nähtud kuuletumine ja allumine ning kodused kohustused.

      Aga kuidas olid lood Jane’i lihaste (ja perekonnas kõrgemal positsioonil paiknevate) vendadega? James (Jemmy), Edward (Neddy) ja Henry Austen hoidsid vanemate lastena veidi omaette, Jane ja Cassandra sobisid paremini kokku nooremate vendade Francise (Franki) ja Charlesiga.

      Meil tasub peatuda Jane’i vendadel veidi pikemalt, sest Jane’i suhted nendega olid ühed olulisemad tema elus. „Mansfield Parkis” märgib Jane õdede-vendade vahelise armastuse ülitundlikus kirjelduses, et „ühest perekonnast, ühesuguse verega, ühiste esimeste mälestustega lastel” on võimalik terve elu koos püsida. Sama kehtis Jane’i ja tema vendade puhul. Jane võlgnes neile palju emotsionaalselt ning hiljem ka rahaliselt. Siiski võime olla kindlad, et talle meeldisid mõned vennad teistest rohkem.

      Jane’i suhe vanima venna Jamesiga oli mõnevõrra ebamäärane. Üldiselt leiti, et James oli pereliikmetest kirjanduse vallas kõige andekam, kirjutades esseesid ja luulet, ning see arusaam jäi püsima isegi pärast seda, kui ilmusid tema õe raamatud. Perekonna kirjaniku rolli tõttu omistatakse talle tihti au, mille kohaselt julgustas ja inspireeris just tema oma õde ning aitas tal kirjanikuks saada. James oli nooruses elav ja rõõmsameelne, Jane kirjutas temast: „Ilma temata pole ükski ball midagi väärt.” Ent Jamesis peitusid ka sügavamad tunded ning hilisemas elus muutus ta morniks, raskemeelseks ja pettunuks. Teda ei saatnud kirjanikuna edu. Pole ime, et tal oli raske olla Jane’i vend.

      Jane oli vaid kolme ja poole aastane, kui James kolledžisse suundus. Tollal oli Oxfordi ülikooli peamiseks eesmärgiks koolitada tulevasi vaimulikke ning 60 protsenti õpilastest asuski just sellesse ametisse. Jane oli vaimuliku tütar ja tema vendade hulgas said nii Jamesist kui Henryst (pärast mõningaid kõrvalepõikeid) koguduse hingekarjased. Jane’i nõbude seas oli veel neli vaimulikku, tegu oli omamoodi „pereäriga“. Jamesil oli õigus tasuta kohale isa vanas Oxfordi kolledžis, St. John’s kolledžis, kuna ta sai tänu proua Austeni esivanematele väita, et on „asutaja järeltulija”. Sir Thomas White, Londoni endine lordmeer, oli rajanud kolledži 1557. aastal. Tema järeltulijad võisid taotleda ühte kuuest tasuta õppekohast, mida rahastas kolledž, kompenseerimaks seda, et White oli pärandanud oma varad õppeasutusele, mitte oma perele.

      St. John’s kolledž oli koduks tõsiusklikele tooridele, kellest osa ei olnud aktsepteerinud Suurbritannia kuningana isegi protestandist autsaiderit, Hannoveride dünastiast pärinevat George I, kes asus 1714. aastal James II katoliiklike järeltulijate asemel riiki valitsema. Austenid pidasid end vaikimisi toorideks, ka Jane pidas end tõenäoliselt tooriks – vähemalt niipalju, kui naistele oli poliitilisi tõekspidamisi lubatud.123 See ei tähendanud,

Скачать книгу